Kaks tülikat titat ja kaks idiooti

Veiko Märka

Teleseriaal „Hakkab jälle pihta”. Stsenaristid ja režissöörid Andres Maimik ja Rain Tolk. Osades Helgur Rosenthal, Ragne Pekarev, Anders Hollo, Martin Hollo, Kais Adlas, Maris Nõlvak, Martin Meius jt. ETVs pühapäeviti kell 20.30. Uus kuueosaline perekomöödia käsitleb Eesti elitaarkultuuris seni minimaalselt kajastamist leidnud paduheterote teemat. Fookuses on naine ja mees, kes pole mitte ainult et omavahel seksinud, vaid ka lapsi saanud. Ja koguni kaks tükki korraga. Milline katastroof sellise vastutustundetu elumudeli rakendamisega kaasneb, näitavad Maimik ja Tolk ilustamata, täies õuduses. Laste asetamine peaosadesse on kodumaistes sarjades harv võte. Reeglina kohtame neis vaid rasedaid või rasedust kahtlustavad naisi, kes sel teemal siis terve hooaja jampsivad, tõmblevad ja kõhtu esile upitavad. Seriaalist „Õnne 13” jooksevad mingisugused lapsed küll aeg-ajalt läbi ning üllatavad vanaemasid teatega, et nad enam nukkudega ei mängi, kuid vähegi olulisi süžeepöördeid nad ei teosta. (Ehkki tuleb tunnistada: ka „Õnne 13” kulgeb ohtlikult jäigalt heterodiskursuses.)  Teleseriaale on Eestis viimase 20 aasta jooksul tehtud aukartustäratavalt palju. See on kindlasti valdkond, kus oleme Euroopa viie rikkaima riigi seas või koguni number üks (ühe elaniku kohta arvestatult muidugi). Viimases „Tähelaevas” (20. I) loetleti, kui palju on seriaalides kaasa teinud ainult üks näitlejanna (Merle Palmiste) ainult ühes kanalis (ETV): „Waba Riik”, „V.E.R.I”, „Salmonid”, „Hajameelselt abielust” jne. Muidugi pole vähimatki põhjust neid sarju isegi aasta hiljem mäletada või meelde tuletada ei haarava süžee, novaatorliku teemakäsitluse ega väljapaistvate näitlejatööde poolest. Reeglina puudub Eesti seepidel ajamõõde, tegu on ühekordseks kasutamiseks mõeldud rämpstoodetega.

„Hakkab jälle pihta” ei paku midagi seniolematut süžees, kuid peategelastele psühholoogilise mõõtme andmine ja nende hingeelu salahoovuste kujutamine teeb selle vaimselt nüansirikkaks – ehkki mitte eriti kaasakiskuvaks sarjaks. Seda võib võrrelda samal ajal Kanal 2s jooksma hakanud komöödiasarjaga „Parim enne”, kus naistegelased on üksnes tagumikust näpistamiseks ja patsutamiseks mõeldud nukukesed, meestegelased aga haledad perverdid, kes nende voodissemeelitamisega kuidagi toime ei tule. (Sealjuures on tegu arstidega ehk seitse aastat kõrgkoolis õppinud haritlastega.) Tolk ja Maimik on teadlikult valinud seriaalistampidest rikkumata näitlejaid ning see on sarja vaat et peamine voorus. Kui ei ole huvitav, siis on vähemalt uus.

Helgur Rosenthal („Vanemuise biitlid”) peaosas on hea leid. Seda eriti oma haruldase soo ja ameti kombinatsiooni – meesõpetaja – väljendamise oskuse poolest. Raimondi hale kuju annab ühe vastuse küsimusele, miks meil on nii vähe meesõpetajaid. Aga sellepärast, et neil pole õigust klassi ees nutta ja hüsteeritseda nagu naispedagoogidel, s.t nende arsenal oma isiku maksmapanekuks on palju vaesem. Ja naisõpetajat ei saa ka kõige pahatahtlikum mürsik pedeks sõimata.

Ragne Pekarevi Veronika on eriliste isikuomadusteta: pole ta idealist ega pragmaatik, ei rongaema ega kodukana. Abikaasa ja kaksikutest poegade kõrval jääb ta kahvatuks. See-eest on nauditav naistüüp Kais Adlase Urve, vanem daam, Raimondi ema, kes oma nõrkustest on teinud kui mitte tugevused, siis igatahes edukalt toimiva elumudeli.

Sarja tüübistikku rikastab oluliselt „keskmine põlvkond” ehk hilisteismelised Diana (Maris Nõlvak) ja Mõdu (Martin Meius), kes tajuvad juba selgelt neid ümbritseva elukorralduse absurdsust, kuid ei sekku veel sellesse. Nad on nägijad, kuid mitte veel tegijad (Diana: „Ma ei taha mitte midagi teha”). Eriti huvitav tegelane on Mõdu (nimi on inspireeritud Kaido Kama laste nimedest), kes „pilve piirilt” ilmselgelt liiga kaua üle armsa Eestimaa on vaadanud, et siin toimuvat reaalselt hinnata.

Samavõrd kerge kui panna lapsed kaamera ees tegema midagi nõmedat ja totrat, samavõrd raske on neid seal sundida millekski arukaks. Kõikjal maailmas õnnestuvad ikka vaid kurjamitest jõnglastega ekraaniteosed. See vana tõde on Tolgil ja Maimikul hästi meeles püsinud. Õnneks ei ole kaksikuid (Martin ja Anders Hollo) sarjas üle ekspluateeritud, oma mänguruum ja karakteri areng on kõigil tähtsamatel osalistel. Häda on selles, et seda ruumi ja arengut on kasutatud trafaretselt: ebatavalistele lastele vastandub liigagi ootuspärane vanem generatsioon (ka teismeliste Diana ja Mõdu antisotsiaalsus pole ju üllatav). Nii jäävadki domineerima hüperaktiivsed, kuid just selle hüperaktiivsuse tõttu samuti üheülbalised kaksikud. Vaataja näeb küll ohtralt nende rõõme, kuid üldse mitte muresid.

Seriaali sisu ehk heteropere jõhkra ja masendava elu teeb helgemaks taust. Tegevus leiab aset ju Tartus, Eesti kõige kentsakamas linnas. Näeme ülikooli, kunstikooli, Vanemuise teatrit. Perekond Vesilinnu kodu tundub asuvat Tammelinnas, Andrus Ansipi lähinaabruses. Ka suurem osa näitlejatest on tartlased. Kõik see muudab iga seeria atmosfääri leevendavalt hubaseks ja pingevabaks.

Tallinnas tehakse kõvasti tööd, et pinnal püsida ja edasi jõuda. Mujal Eestis langetakse üha sügavamale lootusetuse ja vaesuse kuristikku. Tartu koos tartlastega ulbib aga õndsalt mingis oma keerises, veepinnaga tasa nagu hiiglaslik ront Emajõe keskjooksul. Ei lähe põhja, ei jõua edasi. „Kulgeb,” kui kasutada Jaan Tätte lemmiksõna. Siin ei teata midagi hea ja kurja tundmise puust, paradiisist ega põrgust. Loodusläheduse skaalal on tartlane kõige harmoonilisem primaatide liik Eestis.

Tallinnas tehakse tööd, Tartus logeletakse koolides või Pirogovi platsil. Teleseriaal „Hakkab jälle pihta” näitab, kui naeruväärseks muutub tartlane, kes üritab tõsimeelselt tööd teha. Nii Raimond koolis kui Veronika teatris näitavad selliste katsete lootusetust. Sarja esimeses neljas seerias näeme tõsist, pühendunud töörühmamist vaid korra, kui Veronika saab Tallinnas tõsiseltvõetava osa filmi voodistseenis, partneriks Priit Võigemast. Ootamatult, ehkki ajutiselt tärkab tema hinges tööpaatos, aga ka tõsine eetilis-moraalne konflikt, mis töölepühendumise ja pere unarussejätmisega kahjuks kaasneb. Tõsi, vaatajaile, kel puudub Tartuga lähem hingeline side (neid on ometi enamus), jääb see plaan vist täiesti hoomamatuks. 

Mingi verstapost meie telemaastikul uus komöödiasari ei ole. Selleks on see liiga pretensioonitu. Ka tegijate tandemile pole tegu eneseületamisega. Puudu jääb eelkõige üllatusmoment. Pahad lapsed, arrogantsed teismelised, olmeprobleemides puterdavad keskealised – kõik see on ekraanil ohtlikult üleekspluateeritud materjal. Maimiku ja Tolgi viimastest töödest oli „Umbkotid” tunduvalt glamuursem ja vaimukam ning andis alust loota paremat.

Selle, miks „Hakkab jälle pihta” on siiski kultuurinähtus, juba võrreldud „Parim enne” aga mitte, saab lihtsalt sõnastada. Viimases avalduvad tegelaste emotsioonid lolli näo ja grimasside tegemises või iseendaga rääkimises, esimeses hoopis mitmetahulisema lavastajatöö kaudu. Teisisõnu: näitlejaid on koheldud kui lugupidamist väärt elukutse esindajaid, mitte kui rämpsu kogumiseks hädavajalikke prügikonteinereid.

Üks võimalik voorus on seriaalil „Hakkab jälle pihta” veel. Aasta 2023 paiku oleks huvitav näha selle järge „Kümme aastat hiljem”, kus psühhopaatidest kaksikud on tõusnud kuritegeliku noortejõugu liidriteks, Diana ja Mõdu on parimas eas, et rahuldada oma karjäärialaseid ja isikliku elu ambitsioone (või lootusetult põhja minna), Veronika ja Raimond vegeteerivad aga edasi täpselt sama mõttetute Tartu haritlastena. Nii saaks sari elegantse ja lihtsa võtte abil ka igatsetud ajalise mõõtme.