Kanadas vaeti eestlase rõõmu filmilinal

Kristiina Davidjants

Juba kolmas kord kuulutati Eesti dokumentaalfilmide festivalil välja lühifilmide konkursi võitjad. Seitsmendat aastat Torontos peetaval festivalil oli küll põhirõhk peamiselt eestimaistel pikkadel dokumentaalidel, kuid omaette kategooria moodustab võistlusprogramm koondnimetusega „Eestlase rõõm”. Konkursile laekub filme üle terve ilma, Kanadast ja Eestist rääkimata. Nii saadeti ka tänavusele foorumile filme muuhulgas  Mehhikost, USAst ja Austraaliast, auhinnafondis oli 2500 Kanada dollarit, võidufilmid aga linastusid tänavu kuulsas Toronto rahvusvahelise filmifestivali peahoones TIFF Bell Lightboxis. Lühifilmide konkursi žüriil koosseisus Kristiina Davidjants (2010. aasta publiku lemmikfilmi „Palusalu” autor), Karl Reinsalu (Toronto sõltumatute filmiloojate ühenduse tehniline koordinaator) ja Kaja Wichman (Ontario kunstikolledži õpilane) oli unikaalne võimalus  jälgida, kuidas mõistab eestlasest filmitegija teemat „eestlase rõõm” ning teha sellest omad järeldused. Osalejate ring koosnes nii tunnustatud filmiprofessionaalidest, ettevõtlikest asjaarmastajatest kui ka entusiastlikest tudengitest-õpilastest. Kuigi teema oli kõigile ette antud üks, tõlgendati seda äärmiselt erineval viisil. Oli ühiskonnakriitilisi filme, kus materdati eestlase alkoholilembust, ja oli ka film, mis rääkis Teise maailmasõja ärevast eelõhtust.  Mõni filmitegija oli võtnud luubi alla patriotismi teema, teine sukeldunud möödunud aegade meenutustesse. Näha võis täitsa amtöörlikke filme, mõni teine esitatud linateos oli valminud aga ilmselgelt vägagi ambitsioonikate kavatsustega. Ühine oli aga kõigile üks: igal filmitegijal oli jutustada mingi oma lugu ja kuigi valik oli seinast seina, eristus kolm filmi teistest niivõrd eredalt, et need leidsid sünkroonselt üksmeelse koha ka žüriiliikmete isiklikus  pingereas.    

Kuid liikugem siiski tagant ettepoole. Eriauhind anti filmile „Rõõmu sõber” (Kanada, režissöör Krista Spence). Algklassiõpilaste tehtud lühifilm, kus otsitakse sõpra, oli sedavõrd lustlik ja mänguline, et olnuks patt lasta sel professionaalide teerulli alla jääda. Äramärkimist vääris teos igal juhul. Õpilaste kategooria teise koha omanikuks sai Eesti Lääneühingu (Western Estonian Society) Kanada režissööri Mihkel Küti film, kus juttu eesti tudengite oskusest ja tahtest ajaloolise järjepidevuse hoidmisel. Esimese koha pälvis õpilaste hulgas Austraalia lühifilm „Tere, G’day, eh?” (režissöör Hendrik Aug). Lugu maailmakodanikest eesti päritolu noorpaarist, kes leiab üksteist Tallinnas, oli üheaegselt meelelahutuslik, informatiivne ja romantiline, mis on päris märkimisväärne saavutus niivõrd lühikeses  žanris.       

Ning nüüd kolm esimest kohta ja ühtlasi žürii lemmikut. Professionaalide kategoorias sai teise koha eesti filmitegija Kullar Viimse „Teatetants”, mille režissööril on õnnestunud paeluvalt jäädvustada Eestimaa ilu läbi rituaalse kulgemise. Filmis kohtub rahvuslik tantsutraditsioon tänapäevase pulseeriva rütmiga ja moodustab haarava pildirea nii kodukui väliseestlastest publikule. Amatööride kategooria võitjafilmi „Kartulivõtt”  autor Eeva Mägi (Eesti) on jällegi osanud kokku panna argipäevased toimetused sugestiivse helitaustaga ja loonud nõnda sugestiivse atmosfääriga vaimuka pildi toimetustest suvisel Saaremaal. Naine korjab kartuleid, taustaks ambient-muusika – polekski nagu midagi erilist, kuid kokkuvõttes on saavutatud irreaalne meeleolu ja meeldejääv emotsioon. Professionaalide võitjafilmis „Sünnipäev” (Eesti, režissöör Erik Norkroos) näeme ühe mehe 75. sünnipäeva.  Kõnekas pildikeel annab meile korraga edasi juubeli kurbust ja rõõmu ning säärase tasakaalu saavutamise oskus vääris igal juhul festivali esikohta.