Kärbsepaber kohaliku ja kohatu vahel ehk Mitmenäoline enesekirjeldus

Ei tasu alahinnata teoseid, milles väljendub meie kultuuri enesekirjeldus.

MARTIN OJA

Lühidokumentaalfilmide kogumik „Metsik lõuna“. Režissöörid Eva Kübar, Andrey Paounov, Andris Gauja, Jaan Tootsen, Ülo Pikkov, Carl Olsson, Viesturs Kairišs, Maria Aua. Eesti, 134 min.

Mängufilm „Tulnukas II ehk Valdise tagasitulek 17 osas“ (Tallifornia, Eesti 2024, 100 min), režissöör-stsenarist Rasmus Merivoo, operaator Jako Krull, produtsendid Rain Rannu ja Tõnu Hiielaid. Osades Märt Avandi, Ott Sepp, Vallo Kirs, Indrek Ojari, Liisa Pulk, Tõnn Lamp, Kaia Skoblov, Ago Anderson, Indrek Taalma, Merle Jääger jt.

1.

1960. aastate lõpus nihkus semiootik Juri Lotmani uurimisfookus eemale strukturaalselt poeetikalt ja peamiseks huviobjektiks sai kultuuritüpoloogiate probleem. Selleks et kultuure üldse võrrelda saaks, tuli esmalt leida neis kõigis esinev komponent ehk kultuuriuniversaal. Lotman ja tema kolleegid leidsid, et igas kultuuris väljendub vajadus enesekirjelduse järele. Selle vajadusega on seotud enesetunnetus ja enesemääramine, teistest eristumise kaudu iseenesest teadlikuks saamine. Iga kultuur, olgu ta suur või väike, loob enesekirjelduseks omanäolised vahendid, mida võib nimetada kultuurikeelteks. Siinkohal on keele mõiste avar: võime keelte alla liigitada nii sõnakasutuse, žestid kui ka filmikunstis tarvitatud audiovisuaalseid võtted. Mida rohkem on kultuuril „keeli“, seda rikkam ja paindlikum ta on.

Selliseid keeli vaadeldes on paslik küsida, millised on nende suhted ja kas nad moodustavad mingisuguse hierarhia. Näiteks kas meie kultuurile on olulisem tootedisaini või maalikunsti keel, kutse- või kõrghariduse, dokumentaal- või mängufilmi oma? Mõistagi on selletaolises küsimusepüstituses palju subjektiivset. Tähendusrikkamaks osutub seega jagunemine objekt- ja metakeelteks. Metakeeled kirjeldavad objektkeeltes loodut või väljendatut, üritades ühelt poolt väljendusvahendeid parandada, teiselt poolt tõstatavad aga dialoogisumina, milles võivad selgineda juba täiesti uued tähendused. Olgu kõik see öeldud taustaks tõdemusele, et ei tasu alahinnata teoseid, milles väljendub meie kultuuri enesekirjeldus.

Minu arvates ajab Eesti filmi instituut üpris jätkusuutlikku ja paindlikku poliitikat, mida võib iseloomustada kaheharulisusega. Ühtede projektide kaudu on eesmärk kujundada selget suunda, teiste kaudu aga võimaldada autoreile vabadust, isegi kui nende ideed on jaburad või eksperimentaalsed. Sellist süsteemi on värskuse säilimiseks vaja. Kui vaadelda nende kahe haru taustal kodumaist filmikunsti, joonistub välja kaks üldisemat enesekirjelduse stiili. Esimene väljendub näiteks „Eesti lugudes“ ja teisteski lokaalsusele või kohavaimule pühendunud dokfilmides. Teises aga keeratakse loomevabadus üle võlli ja sellest on kantud ka Rasmus Merivoo „Tulnukas 2 ehk Valdise tagasitulek 17 osas“.

Paistab, et mõnele hiljutisele „Tulnuka“-kriitikule on jäänud mulje, nagu oleksid Märt Avandi ja Ott Sepp ossid, kes on kangesti soovinud naisi mõnitada ja on sel eesmärgil koguni filmi vändanud. Eks kriitikagi on subjektiivne nähtus. Minu mulje on teistsugune. Selle kohaselt on Avandi ja Sepp siiski rolle mängivad näitlejad, koos Merivooga ka aktiivsed loojad. Ja nende film pole mingi ühte auku pressiv obsessioon, vaid üpris avatud, mitmehäälne tekst, kuhu vaataja saab sisse lugeda nii enese tarkust kui rumalust. Siia sobib laenata Umberto Eco mõtte: film võib osutuda nutikamaks kui tema loojad ja vaatajad.

„Tulnukas“ on „Savusanna sõsarate“¹ kriminaalne kasuvend, kes vaevalt kunagi välismaal läbi lööb ja kelle polariseeriv käitumismuster fännid ja vihkajad kohe kahte leeri lahutab. Siiski võib ropu pealiskihi all näha vaimukat habitus’e-kriitikat. Selle märkamist võib raskendada programmiline duaalsus, selektsioon teemade osas. Aga nagu juba vihjatud, vastandus jõmmide ja pehmode vahel on karikatuur ja kunstiline kujund, mitte arusaam, et ühiskond läbinisti just selline on. Filmitegijad on ette võtnud kaks kõnekat kultuurikoodi, mis moodustavad omavahel pingevälja, paratamatult on neis teatav reaktsiooniline suhe teineteisega ja paratamatult on need teemad meie ühiskonnas õhus. Okseseguse satiiriga valatakse üle muidugi mõlemad poolused. Äärmustele keskendumine ei tähenda siiski, et autorite arvates poleks kultuuris muid jõujooni või teistsuguseid mehelikkuse ja naiselikkuse konstrueerimise viise. Tegemist on rahvaliku filmi, mitte kõikehõlmavale epistemoloogiale pürgiva Foucault’ või Deleuze’i teosega. „Tulnuka“ eelviimases stseenis, kus jõmmid autos istuvad ja põlevat koolimaja vaatavad, antakse sulaselge moraalne võti, millest seansilt minema jalutanud ja võeh-ütlejad ilma jäävad. See võti annab mõista, et tõeline eitus tabab vaid jõmmikultuuri ennast.

Kes rõhuvad hirmule, et tuhanded noored ja vanad nüüd Valdist jäljendama hakkavad, peaks kõigepealt lahendama sotsiaalteaduste klassikalise küsimuse: kas arvutimängud ikka suurendavad vägivalda või mitte? Teemat süvitsi uurinud ütlevad, et vastata võib mõlemat pidi. Oleneb, millist parameetrit mõõta, kuidas määratleda mõisteid „vägivald“, „arvutimängud“ ja „mõju“. Teiseks on ridamisi sarju nagu „Halvale teele“ ja „Kutsuge parem Saul“² harjutanud vaatajat antikangelasega; „Pärijate“³ sarja tüüpi lood aga manavad ekraanile rõhutatult ambivalentseid, moraali ja eetika küsimustes pärisinimese moodi tegelasi. Selle viimasel kümnendil võimust võtnud vaatepunkti taustal ei maksa eeldada, et peategelane saab vaatajale kohemaid moraalseks mõõdupuuks. XX sajandi filmiteooriad on vaatajat teenimatult passiivseks pidanud; pigem võiks panustada vaatajale, kes ebameeldivat tegelast jälgides käivitab omaenda moraalse kompassi. Ambivalentsed, nii-ja-naa tegelased kutsuvad üles sisemisele dialoogile ja viitavad karakteri taha, kus kumavad probleemid – satiiri sihtmärgid.

Kui nüüd „Tulnuka“ näitlejaid kogemata ossideks ei peeta, võib avastada, kui pagana hästi nad mängivad. Kui roppude sõnade peale krampi ei tõmbuta, võib märgata, et filmikeele kasutus on enamjaolt täiesti priima ning detailidki nutikad. Üldjoontes sulavad kujutus­vahendid ühtseks ja sidusaks tervikuks. Sellest vaatenurgast nähtuna kannab filmi rabelais’lik-bahtinilik karnevali kombel vastanditega mängiv poeetika, mille sümboliks on juba kõigile tuttav Underi-laul. Ei saa vastu vaielda, et „Tulnukas“ vajutab ka nostalgiapedaali, otsides taga kadunud aegade metsikust. Aga kultuuri enesekriitika väljendusena viitab ta üpris ausal ja hoiataval kombel mingile mitteruumile, mineviku ja tuleviku vahel rippuvale kärbsepaberile, kuhu inimene võib kergesti kinni kleepuda.

2.

Metsikusega tegeleb ka käesoleva arvustuse teine huviobjekt, täpsemalt, kaheksast lühifilmist koosnev kogumik. Pealkirja „Metsik lõuna“ alla koondatud veerandtunnised lood on vändatud tellimusprojekti korras, kuuludes konkursi võitnud filmitegijatele. Filmide ühine tutvustus ütleb, et lood räägivad Lõuna-Eestist ja Tartust. Neli režissööri on Eestist, kaks Lätist, üks Bulgaariast ja üks Rootsist. Institutsiooniliseks taustaks on Euroopa kultuuripealinn 2024 ja kaudselt ehk ka Integratsiooni Sihtasutuse hüüdlause „Aastal 2024 tähistame Eesti kultuurilist mitmekesisust!“. Asudes filme vaatama, võib üllatuse saatel märgata, et selline angažeeritus pole sugugi halvasti mõjunud. „Metsik lõuna“ on vähemalt sama õnnestunud projekt kui „Tulnukas II“, kuid muidugi üpris erinevas laadis. Ma pole veendunud, et neid filme ühekaupa vaadates saaksin maksimumelamuse. Kino ja täielik keskendumine viib aga vaataja lumma sisse; viib Lõuna-Eesti lumma vaataja sisse. Oma panuse annavad ka tundlikult komponeeritud järjestus ja andekalt joonistatud vaheklipid.

Andris Gauja avafilm alustab üpris üldisest, tõmmates paralleele universumi struktuuri ja limaseente elutsükli vahel. Näeme lähi- ja kaugpilku, kahe- ja kolmemõõtmelisi struktuure, mille fraktaalsest olemusest räägib oma muhedas estonglišis legendaarne Jaan Einasto. Kui Gauja film jääb täiesti süütuks ja tegeleb terviku sissepühitsemisega, siis Eva Kübara teos noorest sakslannast tekitab rohkem küsimusi. Sümpaatne ja tegus Hilda elab koos väikse lapsega kuppelmaastiku eraldatuses, ta on oma kätega ehitanud tillukese maja ja elab seal ilma veevärgi ja elektrivõrguta. Filmi pealkiri „Võrgust väljas“ hakkab siiski tööle mõnevõrra tinglikult, sest lõppeks on fossiilkütus see, mis viib Hilda autoga linna poodi ja elektri jõul töötavas pesumasinas rõivaid keerutama.

Sellega on Eva film edukalt tabanud probleemi, mis neid ellujäämise kunste kummitab. Kõige üldisemal tasandil on asi muidugi selles, et kultuuriaastat ei avatud Kaupo Vipi „Globaalpohmeluse“ ja „Lokaalravitsuse“⁴ ühislugemisega. Kuivõrd saab Hilda off-grid-i mudelis süüa ise kasvatatud toitu, jääb samuti õhku rippuma. Liigne eskapism ei pruugi toimida, jätkusuutlik lokaalsus vajab sõbralikku ja sidusat kogukonda, üksteist pidevalt aitavate inimeste võrgustikku. Samas on väga väärtuslik ellujäämise teema esiletõstmine; loodetavasti ei kao see meie kultuuriruumist, vaid levib ja süveneb. Ootan pikisilmi, et alguse saaks üks Eesti lähema kümnendi olulisemaid ettevõtmisi. Nimelt oleks tulevaste öko- ja poliitkriiside taustal tarvis projekti, mille käigus kogutakse ühtsesse ja kõigile kättesaadavasse andmepanka oskusteave, mida läheb tarvis vähese fossiilkütusesisendiga kogukonnas. Niisugune, loodetavasti ERMi osalusega projekt annaks uue tähenduse pärandkultuurile, hõlmates sellesse väikeaednike nipid, ökoehituse ja koduse loomakasvatuse võtted, nõuanded tervishoiuks, kauakestvate tarbeesemete valmistamiseks jms.

Kolmanda filmi režissöör, bulgaarlane Andrey Paounov viib meid talvise Peipsi äärde, kus ringi põristavad karakatid. Need on suurte kummiratastega sõidukid, millega on hea jää peal kalal käia. Karakat ehk karakatitsa keevitatakse kokku näiteks vana sõiduauto kerest, UAZi raamist ja transpordilennuki Il-76 ratastest. Sellisena on 1980ndatel alguse saanud Peipsiveere sõidukiehitus suurepärane näide lévistraussilikust metsikust mõtlemisest, mille keskmes on kättesaadavaist vahenditest terviku loomine ehk bricolage. Nende isevärki masinate ehitamisest jaguks kahtlemata ainest täispika doki jaoks, peaasi aga, et see vastaks Paounovi poolt puutumata jäänud „Müüdimurdja“ mõõtu küsimusele: mis juhtub ikkagi siis, kui karakat lahvandusse sõidab?

Abstraktse vahepalana mõjub Maria Aua videokollaaž „Jõgi ja kass“, mille võlu on nii sugestiivses heliribas kui kvaliteetsetes öökaadrites. Tänapäeva tundlikud sensorid võimaldavad tallinlannal püüda puhtaid pimedusekaadreid ja anda Emajõele eemaltvaataja pilk; kompositsioonis ühte sulatatud öiste majade aknad lähtuvad ühelt poolt Lev Kulešovi klassikaliseks saanud „loomingulise geograafia“ mõistest, teisalt aga loovad omaenda ajatu metauniversumi. Seda ööruumi kureerib salapärane kass, kes on argimütoloogia kohaselt piiride ületaja, koduse ja metsiku vahendaja.

Filmikogumiku Lõuna kuvandis on üpris palju õigeusku ja idamõjusid. Lätlane Viesturs Kairišs on valinud oma vaatluspaigaks Piirissaare. Praamiga sõidab sinna pidutsema mitu autotäit pulmalisi, taustal on aga lagunemine ja hääbumine. Veerandtunnine ekskurss ei jõua sügavalt puudutada vanausuliste kultuuri, saare loodust ega ka praeguste elanike toimetusi. Siiski mõjub kaadrite ja helitausta valik nõnda, et on tunda kerget külmavärinat, igaviku numinoosset kohalolu. Taipame, et filmide järjestus on teel kergemalt karmima, argisemast maagilise poole.

Ellujäämise kunst on kahtlemata ka mälukunst. Jaan Tootseni ja Ülo Pikkovi intiimsed minevikku vaatamised on minu meelest selle filmikasseti kulminatsioon. Tootsen loob tabava võrdluse lapsepõlve koduküla ja Emir Kusturica kujutatud mustlaskogukonna vahel; arhiivikaadrid ja uuslavastus põimitakse orgaaniliseks tervikuks. Kui Tootseni lugusid saadab lõbus alatoon, varjutab Pikkovi filmi traagiliste sündmuste rida. Multimeedialik essee oma vanavanaema ja tema õmblusmasina saatusest on sedavõrd võimas, et toob kananaha ihule ja klombi kurku.

Filmikogumiku juhatab välja rootslase Carl Olssoni retk ühe Annelinna paneelmaja sisemusse. See on taas kergemat sorti vaatamine, milles kohtuvad Roy Anderssoni ja Ulrich Seidli mõjud. Paigalkaamera seirab nelja korteri elutuba ja nende elanikke. Tagasihoidliku pealkirjaga „Majast“ kumab läbi liiga palju konstrueeritust, päris Seidli-sügavusse asi ei jõua. Siiski on selles lihtsas meetodis värskust, kujutatud stseenid aga mõjuvad filmikasseti tervikteema suhtes mõnusa irooniana: siin asub ala, kust „metsik“ on kaugele eemale tõrjutud. Tsivilisatsioon on ennast ümbritsenud betooni ja telekate, diivanite ja treeningmasinatega. Peamine, et see kookonisse tõmbunud reaalsus ei saaks standardeid kujundavaks tsentriks, mis preeriale-perifeeriale oma reguleerivat pilku heidab.

1 „Savvusanna sõsarad“, Anna Hints, 2023.

2 „Breaking Bad“, Vince Gilligan, 2008–2013; „Better Call Saul“, Vince Gilligan, Peter Gould, 2015–2022.

3 „Succession“, Jesse Armstrong, 2018–2023.

4 Kaupo Vipp, Globaalpohmelus. DS Varahaldus, 2014; Kaupo Vipp, Lokaalravitsus. Eeldused ja võimalused progressi üleelamiseks. DS Varahaldus, 2017.