Kas Eesti filmi ootab lõpp?

Riina Sildos: „Eesti audiovisuaalsel valdkonnal on väga tugev sisuline potentsiaal. Kui Eesti filmi rahastusest kaob nüüd kolm miljonit, siis vajume tagasi ühte draamažanrisse „Kaks inimest pimedas toas“.“

TRISTAN PRIIMÄGI

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Eesti filmist on viimastel aastatel olnud juttu üsna eufoorilises registris. Olukord, kus Eesti filmid on olnud kolm korda Oscarite lühinimekirjas, oleks kümme aastat tagasi kõlanud täieliku utoopiana – korra jõudsime isegi nominatsioonini. 2019. aastal tuli Eestisse võtteid tegema järgneva aasta üks suuremaid Hollywoodi kassahitte „Tenet“. Eelmisel sügisel võitis German Golubi „Mu kallid laibad“ tudengifilmide Oscari ja vaid paar kuud tagasi pääses Eesti osalusel tehtud film, „Kupee nr 6“, üldse esimest korda Cannes’i filmifestivali võistlusprogrammi, kus võideti lausa festivali teine auhind, Cannes’i grand prix.

Selles valguses on lausa arusaamatu praegune plaan kärpida 2022. aasta riigieelarves filmide tootmistoetust peaaegu poole võrra. Kuidas üldse saaks veel tõestada Eesti filmitööstuse taset ja konkurentsivõimet?

Sellest, miks on Eesti filmi olukord praegu kriitiline, räägivad Eesti filmi instituudi juht Edith Sepp, filmiprodutsendid Riina Sildos ja Ivo Felt ning režissöör Marko Raat.

 

Eesti filmi alarahastatusest on räägitud nii kaua, kui mina mäletan. Miks on olukord nüüd nii hull, et oleme siia selleks aruteluks kokku kogunenud?

Edith Sepp: 2017. aastal algatati filmiprogramm „Eesti Vabariik 100“,1 mis tõi Eesti filmi instituudi baaseelarvesse juurde 9,2 miljonit eurot (2013–2018). Kui see programm lõppes, siis olid vestlused, et 3 miljonit lisatoetust aastas võiks jääda EFI eelarvesse ka edaspidi. 2021. aastal see summa ka eraldati ja olukord tundus üsna roosiline – seda enam et tollase kultuuriministri kinnitusel oli raha tõesti riigieelarvesse püsivalt sisse kirjutatud. Eesti filmitootmise eelarve on praegu 7 miljonit eurot aastas.

Eelmise aasta lõpus hakkasid aga levima kuuldused, et seda toetust käsitletakse siiski ühekordsena. Uus valitsus tõi uued eelistused ja teadmise, et ühtki lisaeelarvet ei rahuldata. Praegu on riigieelarve mustandis Eesti filmi eelarve 2022. aastal 4 miljonit eurot. See viib meid ajas tagasi ja võiksime võrrelda filmitootmise toetust ajaga enne „EV 100“ programmi.

Üldse oleme viimastel aastatel jõudnud selleni, et küsitakse ainult arve – seda, kuidas me tõestame saadava raha otstarbekat kasutamist. Sisust enam nii palju ei räägita – sellest, millest me filme teeme, miks on need filmid kultuuriliselt olulised, milline on kultuuritaust. Sisulise arutelu asemel tuleb pidevalt tõestada, miks seda raha vaja on. Sõnum, mida võiksime tahta ühiskonnale filmidega edasi anda, on juba täiesti teisejärguline.

Riina Sildos: „EV 100“ programm näitas, et Eesti audiovisuaalsel valdkonnal on väga tugev sisuline potentsiaal. On väga andekad režissöörid, kellest enamik tegi oma mängufilmidebüüdi. Filme saatis edu nii kinokassas kui ka festivalidel, kust saadi auhindu. See oli maksimumsaavutus, mis näitab kogu valdkonna võimekust. Kui meil oli see väike lisaressurss, siis olime võimelised tegema ka näiteks ajaloolisi filme. Kui kõnealune kolmemiljoniline rahastus ära kaob, siis tähendab see sisuliselt seda, et vajume tagasi sellesse ühte draamažanrisse, mille nimeks olen pannud „Kaks inimest pimedas toas“. Polegi enam võimalik eksperimenteerida ega teha teiste žanride filme, sest selleks ei jätku lihtsalt raha.

Hakkama saab alati: teiste valdkondade näitel võiks ka balletietendusi teha ju kahe tantsijaga või ERSO võiks saada hakkama 12-liikmelise koosseisuga. See on valikute küsimus – mis on oluline Eesti kultuurile.

Filmirahastuse praegune olukord on täiesti häbiväärselt jäänud läbi arutamata. Puudub igasugune diskussioon, riiklik seisukoht või isegi tellimus.

Marko Raat: Eriti suure nõutuse on tekitanud see, et 2021. aastal peab film kui meedium Eesti kultuuris ikka veel oma kohta tõestama. Eriti kui arvesse võtta, et suurem osa inimesi istubki tänapäeval kogu aeg ekraanide ees. Ikka valitseb Pätsu-aegne võõrastus, et film on mingi imelik asi ja pole päris kultuuri osa. Filmi tähendus ühiskonnas, vaatajahulk, kättesaadavus ja filmide vaatamine eri platvormidel on meeletult kasvanud, aga meid ähvardab nüüd eelarvelangus tagasi 2008. aasta tasemele. Siin on midagi väga valesti.

Sisulises mõttes on film muidugi luksus. Nagu ka oma riik või mõni teine nimetatud luksuslik õukonna-meelelahutusžanr nagu suured orkestrid või klassikalised teatrid. Ka film on samasugune, aga muutunud majandusoludes ei ole enam lihtsalt tehniliselt võimalik seda valdkonda nii kasinalt ja samal ajal sisuliselt ülal pidada. Teha saab alati, aga mingist askeetlikkuse tasemest alates on see taidlus.

Ivo Felt: Me pole enam nii viletsas seisus, et saaksime endale seda lubada. See puudutab ka kultuuri üldisemalt. Kultuuri tähtsus ühiskonnas ja filmikunsti tähtsus kultuuri sees on tegelikult suur teema. Tuleb ikkagi selgeks teha, mida me tahame või miks hommikuti ärkame.

Kõnealune kärbe lööb ju kõikuma Eesti kultuuri aluse, lajatab valusalt eestikeelse filmikunsti pihta. Kuhugi mujale see mõju ei avalda, aga mõjub meie omakeelsele eesti filmile, eesti režissöörile, keda koolitame Balti filmi- ja meediakoolis nüüd juba ei tea mis ajast. Milleks meile siis enam seda kooli vaja on? Paneme selle ka kinni, kui muud asjad ei tööta. See kõik on lihtsalt täiesti absurdne.

Raat: Probleem on selles, et kõik siin toodetud Eesti filmid konkureerivad samal ajal kogu maailma filmidega ja vaatajal tekib illusioon, et kui kõik need filmid on niikuinii seal ühes potis koos, siis vahet ei ole, mida ma vaatan. Seda vaatenurka võib ju laiendada absoluutselt kõigele: vahet ei ole, kas meil on see oma riik või mitte. Kuidagi on tekkinud selline mulje, et poleks mingi probleem Eesti filmid ära jätta. Milles küsimus?

Pidevalt on õhus selline vestlus, et mida te kurdate: kui film on nii edukas ja saab majanduslikult hakkama, siis miks neid ei tehta samadel alustel kui mujal maailmas? Ei tehta neid ka mujal ainult nii-öelda turuloogikast lähtuvalt.

 

Tavareaktsioon on selline, et „ega ju sellist probleemi ei teki, et mul ei ole midagi vaadata“.

Raat: Loomulikult on suurte kultuuride oma turg nii palju suurem, et need filmid tasuvadki ennast selle Hollywoodi kasumimudeli järgi ära. Aga ka suurtes riikides on film eelkõige kultuurivaldkond, millel on märksa keerulisemad toimimismehhanismid kui lihtsalt turudiktaat.

Sepp: Audiovisuaalmeedia maht on kokku 177 miljardit dollarit aastas. Meie riik on otsustanud, et meie selles mängus ei osale. Me soovime ainult tarbida seda, mis välismaalt tuleb, aga loomisprotsessis osaleda ei soovi. 2022. aasta toetus filmitootmisele peegeldab seda soovi väga selgelt.

 

Võib-olla ongi filmikuvandi puhul probleem selles, et kommunikatsioonis räägitakse väga palju rahast ja kasumist. Kassahitid, müstiline ülitulus Hiina turg, müügiedetabelid …

Felt: Tulebki aru saada, et meie riik ja rahvas on väike. Me ei suuda end siinsetes turutingimustes mingil juhul ise ära majandada.

Sepp: Ma ei alahindaks Eesti vaatajat. Kindlasti saadakse aru, et eesti näitlejatega emakeelne film on midagi, mida tasub vaadata. Eesti vaataja vaatab hea meelega Priit Võigemasti või Pääru Oja just suurelt kinoekraanilt.

Raat: Minnakse küll, aga ei meeldi teadvustada seda kogupaketti – fakti, et nende filmide tegemiseks on vaja ka raha.

Sildos: Kui vaatame Eesti filmide vaadatavust siin ja kas või iga-aastaseid kinokassa edetabeleid, siis on näha, et oleme ka naaberriikidega võrreldes uskumatult edukad. Meil on igal aastal kolm-neli oma filmi järjepidevalt kümne parema hulgas.

Väga lühikese ajaga on saavutatud kodumaise filmi turuosa umbes 25 protsendi ringis. Mõni aeg tagasi oli selline luksus Euroopas võimalik vaid Taanis ja muidugi Prantsusmaal, mis on suur erand.

 

Kümmekond aastat tagasi oli Eestis omatoodangu turuosa kinodes umbes 7–8 protsenti …2

Sildos: Just nimelt, ja selle muutuse taga on täiesti süstemaatiline tegevus. See on olnud pikaajaline protsess. Otsus seda edukalt töötavat mudelit lõhkuda sellega, et võtta lihtsalt pool raha ära ja vaadata, mis edasi saab, on lihtsalt arusaamatu.

Sepp: Eesti filmi instituudi eelarve väheneks sellega 42 protsenti. Me ei räägi siin ühest asutusest ega institutsioonist, vaid põhimõtteliselt kogu valdkonnast. Ükski teine kultuurivaldkond ei pea vist seisma silmitsi selliste valikutega.

Felt: See on jube ohtlik sellepärast, et asi võibki niimoodi jääda. Harjumegi ära sellega, et seda raha pole. Teeme 50 000 kuni 60 000 euro eest mingit labast kommertsfilmi, mida turg saab lubada ka riigi toeta, aga eestikeelne nii-öelda kvaliteet­film võib selle otsusega lõppedagi. Kui selliste filmide tootmises jääb vahele aasta-kaks, hakkavad kõik valdkonna professionaalid töötama teenindavas sektoris, ja sinna me jäämegi. Toodame Skandinaavia telejaamadele sarju ja elame ära, aga üks väga suur osa kultuurist hääbub või kaob täiesti. Järgmine samm on hakata ise vaikselt tootma ingliskeelseid filme, et minna nendega konkureerima suurtele turgudele. Võib-olla teeme neid väga hästi ja meid saadabki selles teatud edu. Konkureerime kõigi teiste filmidega üleilmsel turul, aga eesti keelt filmides enam ei kuule.

Kõik jäävad ellu peale režissööride. Stsenaristid võivad kirjutada ka teatrile, aga režissöörid muutuvad mõttetuks.

 

Tugeva filmikultuuri alus võiks ju olla ka see, et on ruumi proovida erinevaid asju, eksperimenteerida.

Felt: Just, mängulisus. Räägime siin praegu ellujäämisest, aga peaksime suutma samamoodi mängida, nagu mängitakse näiteks teatris. Filmis tehakse seda praegu ehk ainult animatsioonis. Katsetades ja otsides võidaksegi vahel puusse panna.

Raat: Ka mujal ei lähe ju alati pihta, kas või Hollywoodis. Meieni jõuab siin ainult see väike kiht filme, mis on läbinud meeletu turundusfiltri, aga 99 protsenti filmidest kaob ära, nii et me ei tea neist midagi. Ja see on paratamatu.

Sildos: Nad ei kao ära, vaid elavad oma elu rahulikult edasi kuskil voogedastusplatvormidel. Kõigel on oma koht ja nišš. Igal filmil on oma vaataja ja tänapäeval on uute levikanalite tõttu täiesti võimalik see vaataja ka üles leida.

Raat: Jah, ja see esiotsa kadunud filmiteos võib hiljem saada mingi uue käigu ja järelelu. Filmikunst on paratamatult ka osa sellest teatavast elitaristliku koodiga kunstisfäärist, mis sisaldab ebaõnnestumisi, jõudeelu, pausi, auku, mis ei ole seotud tehaseliku tootmise stabiilsusega. Kõik ei jookse alati. Aga kui filmitegijad ei saa teha, katsetada, siis ei tule ka neid filme, mis sügavamalt või kitsamalt eri teemadel kõnetavad, piire kompavad ja annavad hääle ja visooni sellele, mida turg väldib.

Sildos: Tõsine probleem on meil ka statistikaga, mis on tõsiselt aegunud. Eesti filmide vaadatavust mõõdetakse ainult kinos vaatajate järgi, aga välja on jäetud kõik teised, praeguseks juba palju populaarsemad levikanalid nagu voogedastus jms. Levimaastik on viimase kümne aasta jooksul drastiliselt muutunud ja filmi eluiga ei piirdu enam kaugeltki kinoleviga, vaid see on tegelikult lõpmatu. Kui seda kõike arvesse võtta, siis kui palju saab üks film kokku vaatajaid? Kui palju vaatajaid on olnud „Viimsel reliikvial“, „Kevadel“ või „Suvel“?3 Räägime miljonitest. Seda on võimatu mõõta.

Peale kodumaise tarbimise on film kõige efektiivsem kultuuriekspordi vahend. Kokkuvõttes kõige odavam. Õigete arvude keelde panduna on pilt hoopis teine ja võib-olla on see meie viga, et me ei suuda seda poliitikutele piisavalt hästi selgeks teha – seda, kui suure mõjuga on iga filmi investeeritud euro.

Sepp: Kuna maailm on avatud, siis need väikesed filmid leiaksidki just oma nišiauditooriumi, uutel turgudel. Turg on fragmenteerunud, see tuleb kasuks just väikestele filmidele. Võib-olla tuleb oma filmid jõulisemalt uute kanaliteni viia, aga võimalus on leida vaatajaskond palju suuremalt territooriumilt. Praegu räägime toetuse puhul ju ainult filmide tootmisest, aga valmistoodete turule suunamine on endiselt täielik ulme – selle toetamiseni jõuame väga vaevaliselt. Julm on soovitus otsustada, kas kasutada olematut raha tootmiseks või turundamiseks.

Sildos: Meie kultuuripoliitika tundub üldse olevat kinni mingites rahvusromantilistes tõekspidamistes, mis olid populaarsed XIX sajandi lõpus. See tähendab seda, et investeeringuid tehakse ainult koduturule, nii-öelda valija rahuldamiseks. Film levib aga mitmesuguseid kanaleid pidi üle ilma. Poliitikutel on muidugi kõige lihtsam teha neid otsuseid, mis võimaldavad neil meeldida eelkõige oma valijale. See, et film võib tuua laiemas plaanis mingit au ja kuulsust, on täiesti sekundaarne. Seetõttu investeeritakse kõige tuttavamasse, käega katsutavamasse paika, kus ei ole „võõra hõimu rütme“.

Praegu on aga olukord selline, et umbes 90 protsenti Eesti filmi instituudi toetatud mängufilmidest on rahvusvaheliselt kaastoodetud, ja on märkimisväärne, kui edukalt on eesti produtsendid Eesti projektidesse välisraha sisse toonud. Eesti näitlejad, eesti keel, eesti teemad. See on suur pluss, et oleme suutnud seda teha.

Kui meie panus eelarves jääb aga nii palju väiksemaks, siis pole meil enam kuidagi võimalik kunstilist nägemust dikteerida, sest Eesti ei ole enam rahaliselt piisavalt võimekas partner.

Felt: Kaastootmise puhul on väga oluline ka sisuline aspekt, mitte ainult majanduslik. Koostöö tavaliselt rikastab ja annab võimaluse saada midagi tavalisest hoopis ägedamat. Aga tulen majandusliku poole juurde tagasi: kui suurte välisproduktsioonide puhul on räägitud palju sellest, kuidas need Eestisse raha toovad, siis Eesti filmi tootmine kohapeal toob samamoodi Eestile raha sisse. Riigilt Eesti filmile antav raha liigub valdavalt majandusse ja filmisektorist väljapoole: ehitusse, majutusse, kütusesse jm. Filmile raha andmine elavdab tegelikult majandust.

Sepp: Olsbergi raportis on jõutud järeldusele, et statistiliselt üle 60 protsendi filmiprojektide rahastusest läheb filmisektorist välja.4 Tegelikult võiks ju osa Eestis kulutatavast rahast leida tee tagasi filmitegijateni maksesüsteemi kaudu nagu enamikus Euroopa riikides. Kõik, kes tarbijad audiovisuaalset sisu, võiksid panustada ka audiovisuaalse sisu tootmisse. Nii lihtne see ongi. Siis ei peaks me siin praegu kätt välja sirutama.

2018. aastal võeti Euroopas vastu ka audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv, mis võimaldab maksustada suuri audiovisuaalse sisu pakkujaid. Praeguseks on sellega ühinenud 16 Euroopa Liidu liikmesriiki 27st, aga Eesti on juba otsustanud, et meie oma seadusi ei muuda ja suured meediahiiud ei pea ka edaspidi sisuloojatele midagi maksma.

Sildos: Praegu on kogu Euroopa tendents selline, et toodetakse järjest rohkem televisiooni draamasarju. Kõik need, kes tegid enne vaid filme, on nüüd 50 protsendi ulatuses seotud teledraamadega. Meilgi peaks vaatama sinnapoole, kuidas arendada kvaliteetseid draamasarju ning selle kaudu suurendada eksporti, anda režissööridele rohkem tööd jne. Sel teemal tuleb taas lihtsalt imestunult ringi vaadata, et kuidas me nüüd järsku oleme jälle kümme aastat teistest maha jäänud.

 

See nõuaks, et astume veel paar sammu edasi, aga praegu näib, et teeme suure sammu tagasi.

Felt: Selle asemel et rääkida sellest, kas ja kuidas saaksime filme teha, peaksime rääkima hoopis võimalusest teha sarja. Eestis polegi tehtud mitte ühtki korralikku draama­sarja. Vabandust teletegijate ees!

Sildos: Eestis tehakse väga piiratud vahenditega huvitavaid lugusid ja ka televaldkonnas tõuseks hüppeliselt nii kvaliteet kui ekspordivõimekus, aga algkapital tuleb kõigis maades rahvusringhäälingust või filmiinstitutsioonist. See on rusikareegel ja näiteks Skandinaavias moodustab see ambitsioonikate sarjade puhul vähemalt 50 protsenti sarja eelarvest.

Skandinaavia riikides on vist juba kaua süsteemselt telesarjade sektorit arendatud.

Sildos: Loomulikult. Juba 20 aastat tagasi on ka meie rahvusringhääling suhelnud Skandinaavia telekanalite telesarjade osakondadega. Nad on Eesti sisust huvitatud ja tahavad arendada normaalset koostööd, aga mida sa räägid inimestega, kui seriaali tootmiseks pole kaht sentigi.

 

Kõik pahandavad Eesti sarjade kvaliteedi üle, aga investeeringutega ei olda nõus.

Sepp: Programmi „EV100“ raames toodeti seriaal „Pank“ valmis nii, et professionaalseid teletegijaid sisuliselt ei olnud. Mitte keegi algse idee autoritest polnud kunagi ühtki telesarja teinud. See oli ühelt poolt põnev ja valdkonnal ongi vaja areneda, aga ootused olid enneolematud. Tegijatel tuli tühja koha pealt kohe kümnesse lasta, teha ühe aasta jooksul sama, mida taanlased on õppinud tegema viimased kakskümmend aastat. Meie panime aga oma tegijad kohe pärast linastust seina äärde ja lasime auklikuks.

Felt: Minagi olen korduvalt mõelnud, et võiks ju mingit sarja toota, sest seal on nii palju võimalusi loo jutustamiseks, karakterite arenduseks jne. Kui ma aga seda oma peas mõtlen, siis mitte iialgi ei kujuta ma seda ette eestikeelsena, sest tean, et selle tegemiseks pole lihtsalt raha. Alati vaid inglise keeles, sest ainus võimalus sarju käima lükata on rahvusvaheliselt.

Sildos: Aga ka ingliskeelse sarja puhul peab sul olema ette näidata 30–50 protsenti kohaliku ringhäälingu antud rahastust.

Sepp: Televaldkonna areng on tohutult kiire ja me oleme oma probleemidega kogu aeg natuke minevikus. Peaksime juba mõtlema viis või kümme aastat ettepoole – rohkemgi –, aga tammume ühe koha peal.

Raat: Ja siis räägivad meie poliitikud edumeelsest IT-riigist, kuhu aga ekraanide ajastul ei kuulu üllatuslikult audiovisuaalsektor. Selles plaanis on kogu meie audiovisuaalsektor juba retro.

Sildos: Seda enam et mööda neid IT-torusid liigutatakse ju enamasti audiovisuaalset sisu. Suured telekommunikatsioonifirmad saavad väga hästi aru, kui oluline on rahvuskeeles tehtud kvaliteetne film. Nad jälgivad väga täpselt kodumaiste filmide käekäiku, investeerivad sinna raha ja võitlevad, et neid filme endale saada. Kodumaine film on see, mis toob vaataja platvormile.

Felt: Ometi ei saa me ju jääda lootma, et äkki ühel päeval tuleb Netflix ja pakub võimalust teha eestikeelset sarja.

Raat: Igal pool toimib üks ja sama mudel. Algul on vaja projekti panustada, et asi käima tõmmata, ja sealt läheb asi edasi.

Sildos: Näiteid on mitmeid. Nii Luksemburgi „Capitani“ kui soomlaste „Piirilinna“5 esimene hooaeg tehti algul kvaliteetselt valmis ja siis müüdi õigused Netflixile, kes rahastas seejärel ka teise ja kolmanda hooaja. „Piirilinnast“ paluti seejärel teha ka täispikk film. Ots tuleb lahti teha ja skandinaavlased on suutnud oma sarjad teha tugevaks kaubamärgiks.

Felt: Ja meie räägime samal ajal, kas püsime üldse elus ja kas suudame aastas paar mängufilmi teha. Või mis saab meie noortest režissööridest.

Sepp: Üks probleem korraga, head kolleegid. Praegu on tähtis, et oma film jääks püsima.

Raat: Alltöövõtt on alati selline leib, et liigub varem või hiljem edasi järgmisse odavamasse kohta, kui seal pole oma sisulist panust, mis seob selle kultuuri ja piirkonnaga.

Felt: Tõsi, et praegu tullakse siia filme tegema ja meie teenuseid ostma, aga praegu oleme me ka natuke selline uus ja huvitav. Aga kui siia ei teki filmistuudiot ega ole ka oma raha, millega teha oma filme ja sisu, siis see pikalt ei kesta. Praegu oleme ilmselt sellepärast saanud mõningast tähelepanu, et mõned filmid on kuhugi jõudnud.

Sildos: Just. Kui saadakse hakkama oma filmidega, siis tekib usaldus, et suudetakse pakkuda ka teenusi ja teha koostööfilme. Muidu ei tule siia mitte keegi. Tööstuslik tõus ja investeeringute tulek Eestisse on tekkinud ainult tänu meie oma filmidele.

Aga kui tulla algusse tagasi, siis hakkame rääkima ka sisust: sellest, mida tahame oma filmidega öelda, mis on meie sõnum. Peame oma ühismälu uuendama ja edasi ehitama. Kui läheme kümne aasta pärast Jupiteri ja seal on endiselt vaid „Viimne reliikvia“ ning sealt edasi ei tule midagi, siis jäämegi vaid retrofilme vaatama. Varsti ei saa ka neid enam vaadata, sest meil pole ühtlasi raha neid filme restaureerida.

 

Huvitav, et peame rääkima rahast, kuigi peaksime rääkima hoopis sisust.

Sepp: Peaksime rääkima inimestest, loojatest. Eesti filmitegijatest ja sellest, mida nad teevad. Meilt nõutakse arve, aga kes või mis on nende arvude taga, seda ei küsi keegi. Teemasid on ju mitmeid: miks on Eesti film just selline, nagu on, ja mida mõtleb Eesti filmitegija täna ja praegu. Proovime korra oma tegevust mõtestada ja ehitada silla meie mineviku ja tuleviku vahele.

Sildos: Järeltulevad põlved loevad paratamatult üha vähem raamatuid ja enamasti vaadatakse vaid ekraniseeringuid. Seda aktsepteerib ka haridussüsteem. See, et kirjandus võimendub audiovisuaalkultuuri kaudu, on uue ajastu märk – midagi ei ole teha. Poliitikud peaksid mõistma, et need noored on nende järgmised valijad. Millistena tahetakse näha järgmist põlvkonda?

Felt: Valijad või mitte, aga ühel hetkel on kõik siin ingliskeelne. Ka valija.

Raat: Film kui meedium on täna­päeval vaieldamatult muutunud uue ühiskonna keskseks tüvitekstiks. Filmid käivitavad diskussioone ja kannavad kultuuri ühismälu, puudutavad nii süvitsi kui ka suuri masse. See ei ole miski­pärast siiani veel kohale jõudnud.

Ivo Felt: „Me ei saa ju jääda lootma, et äkki ühel päeval tuleb Netflix ja pakub võimalust teha eestikeelset sarja.“

Edith Sepp: „Sisulise arutelu asemel tuleb pidevalt tõestada, miks seda raha vaja on. Sõnum, mida võiksime tahta ühiskonnale filmidega edasi anda, on juba täiesti teisejärguline.“

Riina Sildos: „Tööstuslik tõus ja investeeringute tulek Eestisse on tekkinud ainult tänu meie oma filmidele.“

3 × Piia Ruber

Marko_Raat

1 Programmi „EV 100“ raames valmisid mängufilmid „Seltsimees laps“ (Moonika Siimets, 2018), „Võta või jäta“ (Liina Triškina-Vanhatalo, 2018), „Põrgu Jaan“ (Kaur Kokk, 2018), „Eia jõulud Tondikakul“ (Anu Aun, 2018), „Tõde ja õigus“ (Tanel Toom, 2019), täispikk animafilm „Lotte ja kadunud lohed“ (Janno Põldma ja Heiki Ernits, 2019),  dokumentaalfilmid „Juured“ (Kersti Uibo, Nora Särak, Dominik Krutsky, Aljona Suržikova, Anna Hints, Heilika Pikkov, Moonika Siimets, 2018) ja „Tuulte tahutud maa“ (Joosep Matjus, 2018), telesari „Pank“ ja lühidokumentaalide sari „Leiutades Eestit“ Eesti Televisioonis.

2 Aastatel 2009–2010 oli see isegi vaid 2 protsenti, seejärel püsis 7–10 protsendil, 2018 hüppas 17 protsendile ja 2019 23 protsendile. Seda hüpet saab üksüheselt seostada „EV 100“ raames kinnitatud kolmemiljonilise lisatoetusega.

3 „Viimne reliikvia“, Grigori Kromanov, 1969; „Kevade“, Arvo Kruusement, 1969; „Suvi“, Arvo Kruusement, 1976.

4 Global Screen Production – The Impact of Film and Television Production on Economic Recovery from COVID-19. A Study by Olsberg SPI. 25. VI 2020.

5 „Capitani“, 2019–2020; „Bordertown“, 2016–2020.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht