Kas „eestlaseks” olla on uhke ja hää? ehk Eestlase identiteedifilm

Aili Künstler

Dokumentaalfilm „Et meeldiks kõigile” (Rühm Pluss Null, 2011, 87 min), režissöör ja stsenarist Kristina Norman, operaatorid Erik Norkroos, Arvo Vilu, Kullar Viimne,  Madis Mihkelsoo, Ralf Siig ja Mart Arjukese, helioperaatorid Jüri Sooäär, Antti Mäss ja Meelis Salujärv, monteerijad Kristina Norman ja Erik Norkroos. Produtsent Erik Norkroos. Esilinastus kinos Sõprus 25. I.        Normani film on tema pronkssõduri-publitsistika järg, küllap seetõttu pole pühendatud filmis silpigi põhjustele, miks on riigil sellise sambakujulise enesekehtestusega nii kiire ja miks riik oma sambast taganeda ei saa, kas või nui neljaks.    Tegemist on eestlase „sotsiaalse uurimisega”,  milles praegused kaasajakunstnikud nii väga kunsti tahavad näha. Kunstiline võte ju seegi, et režissöör on jaksanud kolm aastat kõverpeegliga mööda Vabaduse väljakut, ministeeriume, ateljeesid ja muid ruume käia. Ei saa ka öelda, et pole dokument, muidugi on, kuigi kaasas on kõverpeegel, ja loll on see, kes selle peale, mis sealt paistab, naerda ei oska. Filmi kui sellise kohta pole suurt palju öelda ja jäägu see vastava ala käsitööliste teha.  Tegemist on ajakirjandusega (lugejakirjadega) omas ajas: et loost täit pilti saada, tuleks samal ajal ilmunud artikleid ja päevauudiseid kõrvale vaadata. Seetõttu ei saa ka ehk arvamusgruppide esindatuse proportsiooni kallal uriseda; ei tooda ju üheski lehes ära kogu poleemikat, mis on üle meediaruumi laiali, sest teema arutamine vaid ühes foorumis pole ammu enam moes. (Eestlasena olen autorile kõverpeegli visa nina  ees hoidmise eest siiralt tänulik.)       

Filmiõhtu alustuseks (vähemalt esilinastusel)  töödeldi (meelitati/ärritati?) Sõpruse kino publikut soovisaate laadis eestiaegsete militaarpaladega, mis nagu „hirv ojal joob”maalid, viirukihais või seebiseriaal nii mõnelegi läilad ja talumatud. Ja ometi … rahvas armastab selliseid asju. Tehakse soovi-, raha-, elu- ja reisivaimustussaateid … ja ka skulptuure ja ausambaid, kui vaja.         

(Mulle militaarnostalgia kinosaalis ei meeldi, aga mul tuleb sellega leppida, et osale Eesti inimestest  on see igas olukorras südamelähedane.)       

Ja vaja Vabadussõja sammast oli. Riigi kättevõitmine oli märgita, ühiskond katkestatud mäluga, nii et ka haritud ja arukad inimesed ei teinud vahet kaotatud kolonistipositsiooni avalikult õhutatud või varjatud taganutmise ja vaikse haualkäimise ja surnute mälestamise vahel. Kuigi, nõukogudeaegsed peaksid ju teadma, et Aljoša püstitati 1947. aastal Tallinna „vabastajatele” ning alles 1964. aastal sai  sellest ideoloogilistel kaalutlustel Isamaasõja ohvrite igavese tulega rahupaigake. Ka meediaankrud, kes pasundavad lõputult sellest, et eestlased kiusavad venelasi ega mõista nende tundeid, ei näi siiamaani midagi teadvat 2007. aastal „Aktuaalses kaameras” näidatud stseenist sõjaväekalmistul, kus kibekiiresti pärast aprillirahutusi kohale lennanud   

Vene duumasaadik näpuga mööda kuju vedades  häälekalt kaebles, et nad on meid kuju tükeldamisega solvanud ning et Eesti valitsus tuleb vahetada. Vaid Margit Sutrop meenutas seda fakti seoses eelmise aasta lõpus lahvatanud Savisaare Vene-afääridega, tuletades ka meelde, et Savisaar võttis selle saadikugrupi vastu. Sellises staatussõja olukorras pidi Venemaal selle mõjupiirkonnaks määratletud riik ennast riigina kinnitama, seda enam et duumas võeti kaasmaalaste kaitsmist väga tõsiselt. 

Aastal 2007 oli aga fakt, et Eesti riik oli olemas, aga selle võimalikuks teinud Vabadussõja võidu sammast polnud, vabariigi 90. aastapäev ka ukse ees. Sambasõjaks teisenenud vastasseisus endise okupantriigiga poleks olnud enam riiklikult mõeldav Vabadussõja võidu samba püstitamata jätmine, olgu kavand ja projekt milline tahes.         

Režissööri mälu paistab ka väga lühike. Eesti iseseisvuse taastamise ajal laulis Nõukogude orjade koor „eestlane olen ja eestlaseks jään” ning orjadele ei saa ometi seda tagantjärele pahaks panna. Ah et laulavad edasi!? – eks armasta rahvas enamasti oma noorusaja laule ja muusikat seda enam, mida vanemaks saab. Norman alustab oma filmi sama lauluga  ning ka lõpetab sellega. Normanile on endiselt suur küsimärk, mis asi on küll see Eesti riik ja see kummaline käputäis eestlasi, kas nad ise ka teavad, mis nad teevad ja kes nad on? Hea küsimus, nagu praegu tavaks öelda. EP Li intervjuus (26. I) on režissöör väitnud, et ei näe pronkssõduri ja Vabadussõja võidusamba püstitajates olemuslikku erinevust. Tõepoolest, raske märgata: esimene püstitati vabastajatele, kes olid enne selle riigi okupeerinud ja selle alusepanijad  hävitanud, teisel juhul lapib taastatud riik oma rahva mälu. Just sellist uurivat kunstnikku me tahtsimegi!   

(Muide, praegu ei räägi rahvas enam eestlane olemisest, vaid eestlaseks (emaks jne) olemisest,  -ks siinkohal märgib eesti kirjakeeles, et ollakse keegi teine, aga praegu selles positsioonis – näiteks vanem õde oli kolm päeva emaks.)   

Olen kogu aeg arvanud samuti nagu ses filmis nähtud Jüri Arrak: sammas tuli püsti panna, olgu see, milline tahes, oli tagumine aeg. Nii suure hilinemise tõttu ajas kohatu ristisammas, millele suure hädaga koht tehti, sai mõnes mõttes camp’ilikuna avatseremoonial valguses särades oma kohatuses armsaks, klaas võimendas veelgi tunnet, et nii samba kui Eesti vabaduse pärast tulebki pidevalt muretseda.  Selleks on ka palju põhjust olnud. Pealegi troonib sambale kirjutatud Gustav Suitsu 1919. aasta lipukujundile üles ehitatud üleskutse (mis suunatud äsja oma riigi saanud rahvale) kohal praegu enam kui kohatult üle Vabadussõja samba ja riigilippude Tallinna lipp ning õige pea topitakse mäeküljele ära ka Tallinna 20. augusti plats. (Kas Normanil juba uue filmi võtted käivad?) 

Needsamad noored insenerid, kelle jutt filmis jää, tule ja vee ühendusest veenas vägagi (talvel ööpimeduses helkides on sammas praegu üksjagu mõjuv), oleksid võinud muidugi teha oma aja kunsti austajatena ka mõne  nüüdisaegsema lahenduse, kui võistlustingimused poleks ette näinud risti ja et see on Vabadussõja võitjate mälestussammas, mitte abstraktne vabadussammas. Meie 2009. aastal püsti pandud rahvusriigi alusepanekule pühendatud sammas on kui ilmaime, kui Eiffeli torn, mida on põhjust üle ilma vaatama sõita. Kui see ainult nagu rahvas laiali ei pudene!       

(Mulle ei meeldi militaarne paatos ja nõretav isamaalisus, aga ma pean sellega leppima, et osale eestlastest on seda vaja. Eesti riigi ja rahva olemasolu on mulle elutarvilik, sammas või selle puudumine asja ei muuda.)     

Inimeste kombed ja seltskondlik ülalpidu on veidrad asjad: olgu etikett kätteõpitud või kohmakas (nagu Norman ise esilinastusel asjaosalisi tänades eelistas), lollina ja naeruväärsena annab seda alati näidata. Näiv lahedus ja peidetud ärihuvid pole targemad üksteisele näkkukargamisest. Iga oma ajast lahti rebitud dokumentaalkaader võib teises kontekstis vägagi kohatu ja totter olla – ja oligi seda suuremas  osas filmist. 

Ühelgi, kes filmilinale on jõudnud, pole põhjust rahuloluks. Mõni stseen tundub lausa võimatu (haridus- ja teadusministri Lukase kõnepidamine) – nii napakalt ei saa ometi minister esineda! Soliidsed kunstiteadlased paistavad õige halvas valguses, kui muinsuskaitse komisjoni liikmetena üksteisega vaidlema lähevad, sotsiaalse kunsti eestkõnelejad  aga nagu uue nõukogude võimuga joonelt kaasa läinud komnoored, kellele on paaniliselt oluline vaid see, mida uus võim Moskvas (Euroopas) nende tegemistest arvab. Kõik ametiisikud on filmis ennekõike tuimad ja pragmaatilised, „kirikuisa” lausa maotu, veidrikud jäävad veidrikeks. Peategelasi näeme ennekõike kui naiivseid idealiste. Sellegipoolest näib kõverpeegliga ringi jalutava režissööri poolehoid kuuluvat samba  noortele autoritele, kelle soov tasuda võlg Eestile vabaduse toonud inimeste ees on siiras ja tulevikuvisioon, kuidas riik edasi peaks arenema, mõistlik ja kaugelevaatav. Seda arvamust toetab ka nende võrdlemisi mahukas näitamine koos ilmasamba Jüri Arrakuga, kes saab endale lubada olla eestlane, hüljata näivus, olla igavalt au, tõe ja väärikuse etalon. Teda on selles filmis ehk kõige rohkem naeruväärsusest säästetud.       

(Mulle ei meeldi, et paljudel filmis nähtud eesti inimestel polnud ei au ega väärikust, ka ei paistnud olevat neile oluline selleni jõuda. Aga ma pean sellega leppima, et meil pole katkestusteta riiklust, korralikku lastetuba, traditsioone ega eneseväärikust.)       

Ajalooignorantne film püstitab kiriku kui  institutsiooni kõverpeeglis esitamisele vaatamata piibelliku küsimuse – kes on patuta, see visaku esimene kivi. Ja paneb inimese tasandil südamele, et isegi kui kellegi üle naerad, pea meeles, et oled ise sama naeruväärne. Peale poliitiliste suuresti ka esteetilistel põhjustel valitsuse- ja sambavastase meelsusega esilinastuse publik oli varmas naerma totra riigitruuduse ja õõnsa isamaaluse üle, milleks ongi loomulikult põhjust küllaga. Muidugi  võib kõik naeruks panna ja iga kokkulepe, olgu eetiline, esteetiline või poliitiline, on ju teatud valguses vaadates totter ja mõttetu. Milleks austada esivanemaid, nende võitlust vabaduse nimel, käsitööoskusi või laulupärandit või vaimuvara või keelt? Dekonstrueerigem kõik! Mis tähtsust sel sambalgi on? Ometi ei lähe küllap ükski käremeelne kaitseministeeriumi teerullitaktika vastustaja koju ega sülga oma emale näkku, kuigi kannab protestivaimu  nende vastu, kes vanemaid austama manitsevad. Filmis näeme, kuidas üks naisterahvas sülitab vihaga Vabadussõjas langenute mälestussamba peale ja ühtlasi näkku vastavatud samba ümber siiralt kogunenutele. 

(Mulle ei meeldi seebiooperlik isamaalisus ega ka maotu kõige üle ilkumine, kuid ma pean sellega leppima, et on eestlasi, kellele seesugune ülalpidu on ainuvõimalik eluvorm. Pärast selle dokumentaalfilmi vaatamist tean nüüd, et eestlane leppis aastal 2009 vaikides ka Vabadussõja mälestussambale sülitamisega ja andis sülitajale teed.) 

Kui nüüd see film on ära vaadatud, siis võiksid ennekõike ajalehtede ja avalik-õigusliku ringhäälingu (ka venekeelsed) hääletorud  mõelda, kellest nad räägivad, kui räägivad eesti ja ka vene kogukonnast. Režissöör ise viitas esilinastuspäeva „Aktuaalses kaameras” samba võistlustingimustele, kus on kirjas, et sammas püstitatakse rahvusteülene ja ühendamaks eesti rahvast, soovitades igaühel mõelda, mis tegelikult selle ehitamisega kaasnes, ja jättes mulje, justkui oleks mingi rahva ühendamine olnud mõne muu sambaga võimalik või vajalik. (Paistab, et tegu on siiski kunstiga, sest  film annab autori arusaamisest avarama pildi.) Kummaline vaatenurk. Ega siis selle samba püstitamine eestlasi selliseks teinud: ajaloo, mäluja muud augud, pooleli jäänud areng iseseisva riigi rahvana ja kohanemine kolonistinäoliseks või pagulus nii Eestist väljas kui selle sees on eestlased meelsuselt vägagi ise suunda tüürinud. Sama lugu on vene kogukonnaga, mida ei saa olemas olla: on nõukogudemeelsed ja muust rahvusest inimesed, sealhulgas venelased,  kes oma rahvust au sees hoiavad ja loodetavasti ka kultuurautonoomia seadusest selleks tuge saavad, olgu nende keel siis milline tahes. Pealegi on ju ka neid kohalikke venelasi, kelle esivanemad Eesti riigi vabaduse eest võitlesid ja kellele see ausammas on n-ö rahvusteüleselt ehk langenutele ju ka püstitatud.     

Muidugi, neid, kes siia kui enesestmõistetavasse kolooniasse töölishärrasrahvana elama asustati ja kes oma eelisseisundit avalikult taga nõuavad, on praeguseks veel üksjagu alles. Eks ole sama näha ka eestlaste hulgas: neid, keda  aastakümned nõukogude vaimus õpetatud oma esivanemaid kui riigireetureid käsitlema ja eesti keelt või mõnd murret ning selle rääkimist häbenema, on nõukogude 50 aastaga palju saanud, mentaliteet elab alaväärsuskompleksina ingliskeelse maailma power’i ees jõudsalt edasi. Neid aga, kellele iseseisev Eesti riik enesestmõistetav väärtus nagu sõprus või usaldus, pole veel jõudnud palju saada. Rahvusest või vanusest olenemata ei ole lihtne suurriikide  poliitilisel mängumaal oma eneseväärikusele alust panna.       

Mul on hea meel, et samba autorite eestkõneleja Sternfeld otsustas filmimise ajal säilitada rahu ja viisakuse, mitte laskuda vaimukuste välgutamisse, poriloopimisse ja riigi  telgitaguste üleskaevamisse, kuigi ta selleks kahtlemata võimeline olnuks, silmas pidades tema sõnaosavust, enesekindlust ja sihiteadlikku tegutsemist. Ja tema, muide, teab, kes on tema esivanemad, et temas voolab peale eesti oma moldova ja ukraina verd, ja teab ka, kus riigis ta elab ning mis asjaolude tõttu siin riigis igaüks, kes julgeb, praegu suu lahti ja filmi võib teha. Kas iga eestlane teab?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht