Kas ja kui sotsiaalne siis on „Õnne 13“?

Stsenarist Andra Teede vahendab telesarja „Õnne 13“ pikaajalise kirjutamise kogemust ja vastab mõnele kriitikanoolele.

ANDRA TEEDE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Septembri viimasel laupäeval läks eetrisse teleseriaali „Õnne 13“1 kolmekümnenda hooaja esimene, üldarvestuses 855. osa. Minu esimene oli 601., ilus ümmargune arv, mis laseb mul kiiresti peast oma skoori arvutada. Sel nädalal kirjutan juba oma 269ndat, uskumatu. Algas minu üheksas aasta sarjaga ja kuna ma ei ole veel 35aastanegi, siis olen „Õnnega“ koos olnud umbes veerandi ja kolmandiku vahel oma elust.

Maht on selles mõttes oluline, et kuigi ma ei kirjuta „Õnnet“ iga päev, selle peale ei lähe isegi mitte pool mu ajast, on mastaap nii suur, et see dikteerib mu elu ikkagi nii mõneski mõttes. Kuigi olen kirjutanud kümme näidendit ja sadu artikleid, ei küüni nende tähemärkide arv kokku ilmselt kümnendikunigi „Õnne“ kuuest-seitsmest miljonist. Üks osa on nimelt 24 000 kuni 30 000 tähemärki, kusjuures vanasti oli pigem rohkem. Ma tahaks loota, et kirjutan nüüd mängulisemalt ja näitlejatel on materjaliga rohkem teha – ei pea niisama sõnadega oma eetriminuteid täis tulistama.

Just ilmus mu kümnes luulekogu „Emadepäev“2, aga loomulikult ei saa ka luulet kuidagi sarjakirjutamisega võrrelda. Esiteks võtab üks luuletus nii mahult kui ka pingutuselt autorilt palju vähem ning teiseks tuleb just võrreldes luulega mängu mahu teine oluline pool. Nimelt – ja ma ei taha oma kalleid kaasluuletajaid kuidagi solvata – ei loe luulet mitte keegi. Seda ei osta keegi ja neid autoreid ei tea keegi, kui võrrelda telereitinguga, kui sarja üht osa vaatab kõvasti üle 100 000 inimese. Parematel päevadel on neid isegi peaaegu 200 000.

Ma ei tea, mis peaks juhtuma, et 100 000 eestlast loeks ja teaks ühte luule­tust või lausa luulekogu. Sellest luuletusest peab saama hümn või mõni neist lorilauludest, mida lapsed ja nende vintis onud-tädid jõuluvana mängivale onule loevad. „Jõuluvana, kullapai, kingi mulle suhkrusai“ on tõesti võib-olla 100 000, 200 000 ja rohkemgi inimest võimeline peast lugema. Või siis tuua näiteks midagi veel banaalsemat? „Õllepruulija?“ See peaks „Õnne 13“ lorilaulureputatsiooniga kenasti kokku minema.

Reputatsioon on alati olnud asi, mis mind meie sarjaga seoses kukalt kratsima paneb. Ei ole võimalik kokku lugeda, kui paljud on minult aastate jooksul vabandust palunud, et nad „Õnnet“ ei vaata. See vestlus algab tavaliselt nii, et mingis seltskonnas uuritakse mult, millega ma tegelen. Kui ise vastan tihti lakooniliselt, et olen kirjanik, siis võtab keegi täpsustada, et see on ju Andra Teede, „Õnne 13“ stsenarist, endal kerge uhkusenoot hääles, et tema teab midagi, mida teised ei tea, ja et temaga samal peol on sellise uhke tööga inimene. Ja siis vastab kolmas, kellele mind tutvustati, et ohoo, aga mina „Õnne 13“ ei vaata. Või vastupidi: „Ma „Õnne 13“ ei vaata, aga …“ Aga, mis? Noh, näiteks see pidi ilge aegluubis saast olema. See on superkonservatiivne. Või vastupidi: see on viimasel ajal võõralt noor ja kiire. See on aja ära elanud. Ma alati mõtlen, et huvitav, kust need inimesed, kes „Õnne 13“ ei vaata, teavad, milline see on. Ju siis lehest loevad? Või kuulevad sugulastelt?

Õnne tänava seltskond aastal 1993. Allan (Raivo E. Tamm), Jaanus (Kauro Anton), Harry Ahven (Tõnu Kilgas), Johannes (Kaljo Kiisk), Mare (Anne Veesaar) ja Alma (Helgi Sallo).

Ülo Josing

Kaur Kender kirjutas oma romaanis „Kuidas saada isaks“3, et teda vihkavad peamiselt inimesed, kes ei ole lugenud tema raamatuid, aga on lugenud midagi tema raamatute kohta. Kui ma sõidan ringi mööda Põlva-, Võru- või Viljandimaa raamatukogusid ja kultuurikeskusi, kus kohtun nende inimestega, kes vaatavad „Õnnet“, siis on mulle jäänud sama mulje. Sel aastal olen ma kohtunud sellise publikuga ligi 20 korda ja kui ma kuulan näost näkku neid inimesi, kes päriselt „Õnnet“ vaatavad, siis huvitab neid pigem see, kas nende lemmikute või vihatud tegelaste eraelus hakkavad leidma aset soovitud sündmused või mitte. Kas Alma saab sel hooajal mehele? Kas Taivo jätab lõpuks joomise maha? Kas Krissu saab oma maja tagasi?

Need aga, kes põhimõtte pärast ei vaata ja ikkagi põhimõtteliselt arvavad, esitavad hoopis abstraktsemaid väljakutseid. Paar päeva enne uue hooaja esimese osa eetrisse minekut võeti Facebooki kuulsas feministide grupis üles põletav küsimus, miks ei ole „Õnne 13“ kujutatud siiani ühtegi LGBT+ karakterit ega liini. Ega see teema tühjast õhust ei tekkinud, sest käisin paar päeva varem Raadio 2s andmas igasügisest uue hooaja intervjuud. Ma olen aastate jooksul kümneid ja kümneid kordi vastanud ajakirjanike küsimustele algava hooaja kohta ja väga tihti heidetakse traditsioonilisemate teemade sekka ka vana hea mustanahaliste/homoseksuaalide olemasolu Morna universumis. Aastaid küsiti ka seda, millal tuleb Mornasse esimene venelane, aga Anna Sergejeva mängitud Maria täitis selle augu juba paar aastat tagasi. Nüüd ma mõtlen, et kui meil on juba kaks venelast, võiks ukrainlasi ka olla.

Kui ma õigesti mäletan, siis vastasin raadios ka eelmisel aastal, et kuna teadupärast on rahvastikust homoseksuaalseid inimesi umbes 10%, esineb neid igal pool, muu hulgas Viljandimaa väikelinnades. Nii et Mornas, kui nüüd võtta, et fiktsionaalne Morna on tüüpiline Eesti väikelinn, elab samuti homosid. Või täpsem oleks siis öelda, et LGBT+ spektril esinevaid isikuid.

Oleks te näinud kommentaare artiklitele, mis mu väidet tsiteerivate artiklite alla tekkisid. Pole muidugi hullu, sest kommentaaride sihtmärgiks olla on olnud kümme aastat mu töö osa, aga ikkagi. Ma lihtsalt ütlen, et ka oma mõtet paremini sõnastades olen kellegi arvates ikkagi valel poolel.

Sel aastal, ausalt öeldes, tuli mu vastus natuke kehvas vormis, aga mõte jäi samaks. Ma usun, et „Õnne 13“ võiks täiesti vabalt homoseksuaalsust ja kõike sellega seonduvat kajastada, aga ma ei ole leidnud viisi, kuidas seda teha nii, et kõik oleksid rahul. Pole mingit mõtet eitada, et sarja sihtgrupp – need, kes päriselt sarja vaatavad, need, kellega ma kohtumas käin, kelle kirju ma iga nädal loen – on keskmisest „Virginia Woolf sind ei karda“ kommentaatorist vanemad ja konservatiivsemad. Olla selline liitlane, kes ei tee ega ütle midagi valesti, ei muuda päris homosid klišeeks ega erandiks ega naerualuseks või liialt traagiliseks, on minu arvates äärmiselt keeruline, eriti just ootuse pärast, et kui ma „Õnne 13“ sarjas homoseksualismi kujutan, siis peaksid need tegelased olema mingid erilised nüüdismaailma saadikud konservatiivide juurde. Lisame nüüd sinna vajaduse sobida vaatajale nii linnas kui ka maal, kanalile, kanali kinni maksnud maksumaksjale, produtsendile, režissöörile ja näitlejatele ning valem läheb veel keerulisemaks.

Muide, kui ma nüüd õigesti mäletan: eelmisel talvel välja tulnud „Seksi ja linna“4 jätkusarja „Ja lihtsalt nii“5 puhul saadi just igasse tegevusliini woke-teemade sissepressimise eest vastu päid ja jalgu. Kirjutati, et kogu see „nende“-värk siin ja seal, kaua võib. Ja kõige rohkem sõimati Sara Ramireze mängitud Che Diazi biseksuaalset koomikut, keda nimetati mitmel pool kõige hullemaks tegelaseks telekas üldse.

Hea küll, homoseksuaalid homoseksuaalideks. Virginia Woolfi foorum on minu arvates ülimalt vajalik nähtus ja olen minagi seal aastaid suure huviga postitanud ja ka kommenteerinud. Mõnes mõttes olen ma kõigega nõus, mis seal kirjutati, sest tõsi ta ju on, et 30. hooaega alustanud „Õnne 13“ seriaalis homoseksuaalsust välja toodud ei ole ja süüdistada võib selles sama hästi mind kui teisi inimesi, kes meie sarja loovad. Süüdistage siis mind.

Küll aga võin ma veidikenegi pingutada oma trakse ja öelda, et paljud teemad, mis mind väga teravalt puudutavad ja mis samuti ka Virginia Woolfi seltskonnale meeltmööda peaksid olema, on täiesti esindatud. Me oleme näidanud perevägivalda ja ühiskonna adekvaatset reaktsiooni sellele. Meil on rohkem naistest ärijuhte, matriarhe ja peategelasi kui mitte-jobusid-mehi. Kui ma oma Soome produtsentidele ütlesin, et kirjutan Eestis sarja, mille peategelased on kaks vana naist, siis üllatuti juba selle peale positiivselt – kas tõesti? Kui kaasaegne! Kui feministlik!

Üks tegelasi, kelle üle olen väga uhke, on Iiris, keda mängib Hanna Allsaar. Kui Urmas Lennuk mulle „Õnne 13“ üle andis, oli Iiris väga vähese dialoogiga ja üldse ilma iseloomuta, aga see-eest suure dekolteega sekretär. Mina panin ta kooli, andsin talle sügavuse, tegin temast eduka naisinvestori ja kõva muti. Ja ma olen selle üle uhke. Bechdeli test läbitud, mis mühiseb!

Või võtame Alma lapselapse perekonna, kus alles lähiaastatel keris pikalt teema, et perekonnas teeb naine karjääri ja mees jääb lastega koju. Teemaarendus, mis on väga oluline, sest mehi diskrimineeritakse selles olukorras meeletult, olen oma silmaga näinud. Kui õhetav naine jääb lapsehoolduspuhkusele, tehakse talle tööl armas lahkumispidu ning koduste aastate vältel toetab teda hooliv, teistest beebimammadest koosnev kogukond. Nad on igal pool, alates beebigrupist ja lõpetades nunnude võõrastega igas kohvikus või mänguväljakul. Mees aga, kes koju jääb, tembeldatakse tuhvlialuseks, tööl pööritatakse silmi ja edasi ootab suur üksindus, sest ma ei ole siiani aru saanud, kus peaksid kodused isad teiste omasugustega tutvuma. Minu beebigrupis polnud küll ühtegi meest. Ja-jah, progressiivsetes IT-idudes on kindlasti palju toetavam õhkkond, aga kõik me ei ela Kalamajas ega ole hipsterid. Mõni inimene töötab siiani tehases ka, mõni on ehitaja. Jaanus ja Jane Petersoni kaudu olen ma väga palju saanud sellisest peredünaamikast kirjutada. Jah, homod on olulised, aga see on ka! See on ka meie muutuvate soorollide maailmas teema, mida näidata.

Veel: koroonavaktsiinieitajad ning -pooldajad, MMSi müük ja sundjootmine lastele, sõltuvushaigused, probleemid eostamisega, lapsendamine, sõjahirm, pagulaste toetamine, islamofoobia ja muidugi lihtsate Eesti perede hakkamasaamine praeguses inflatsiooni­põrgus on kõik sotsiaalsed teemad, millest olen „Õnne 13“ üheksa hooaja jooksul kirjutanud. Ah jaa, lisaks veel asi, mis on mulle eriti hinge pugenud: üksindus ja depressioon meie vanurite seas, mis muidugi koroona-aastatega eriti hulluks läks. Muide, need üksikud vanurid ütlevad, et just „Õnne 13“ tüüpi sarjad on vaiksetel kriipivatel õhtutel suureks abiks. See on ka roll, mida sari peab kandma.

„Õnne 13“ on Eesti Rahvusring­häälingu saade, seega maksab selle kinni maksumaksja. Nagu maksumaksjatega ikka, koosneb suur mass hulgast pisikestest osadest ja on arusaadav, et igaüks tahab ikka pendlit enda suunas nihutada. Selles pole midagi halba, aga mul tuleb stsenaristina vaadata suuremat pilti ja võtta mõnes mõttes oma võidud sealt, kust saan. Kui eetrisse läheb hea osa, kui see on siiras ja naljakas, kui sellel on vaatajaid, keda ekraanil toimuv huvitab, kui on näitlejaid, keda asi inspireerib, siis peab sellest vahel piisama. Lõppude lõpuks ei saa üks teleseriaal olla korraga programmiline haridussaade, millel on alati moraalselt õigus, ning mõnus ajaviide, mis meelitab vaatama need, kes praegu ei vaata. Ma ei kujuta ette hästi sellist maailma, kus ma ütlen, millega tegelen, ja sellele vastab iga viimne kui vastutulija, et ma vaatan alati „Õnnet“ ja teil on alati õigus. Kõlab pisut nagu oksüümoron.

1 „Õnne 13“, 1993– …

2 Andra Teede, Emadepäev. Teede Tekst, 2022.

3 Kaur Kender. Kuidas saada isaks. Hilana, 2003.

4 „Sex and the City“, Darren Star, 1998–2004.

5 „And Just Like That …“, Michael Patrick King, Darren Star, 2021– …

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht