Kas loodus + foto = loodusfoto?

Indrek Rohtmets

Näitus “Loodusfoto 2005” Kumus kuni 12. XI.  

Kui inglased mõne nädala eest KUMUs oma loodusfoto näituse üles panid, oli loodusfoto buum Eestis juba alanud. Tõepoolest, loodusfoto on tänapäeva Eestis oma reviiri hoogsalt laiendav harrastus. Meie suurima loodusfotovõistluse “Looduse aasta foto” laureaatide väljakuulutamisele koguneb tuhandeid inimesi ja nii mõnigi poliitik või ärimees peab juba prestiižseks, kui annab laiale lugejaskonnale mõeldud intervjuus teada, et tema vaba aega täidab looduspiltide tegemine. Meil on olemas oma kodumaine loodusepildistajate vana kool eesotsas suurmeister Fred Jüssiga, tubli ja töökas keskmine põlvkond ning jõuliselt esile astunud noor seltskond, kes oskab moodsast tehnikast pea kõik välja võtta ning on endale kiiresti nime teinud. Samas kurdame, et mida aeg edasi, seda rohkem me loodusest võõrdume. Võõrduvad vanemad ja lapsed nii linnas kui maal. Ei me tunne enam metsvindi laulu ega tea, kus on kimalase kodu. Ehk ongi loodusest võõrdumine ja loodusfoto buum omavahel kuidagi seotud?

Pildi peal on enamasti mingi erakordne hetk või olend, keda äärmisel juhul võid näha loomaaias puurivõre taga. Kui vaatate pildi pealt mõnda sügavas metsakolkas elavat haruldast elukat, siis hüüate tihtipeale. “Oi, kui nunnu!”, sest te pole surmani väsinud raske fotovarustuse tassimisest, teid ei pure sääsed ja teie jalad pole villis nagu sellel pildistajal, kes on sama kaadrit läbi oma fotoaparaadi pildiotsija näinud.

Õnneks pole nii utreeritud lähenemine loodusfotole kuigi viljakas. Ei ole küll enam kahtlust, et loodusfoto näol on tegemist suure-laia fotokunsti omaette haruga, mille alguslätteid tuleb otsida XIX sajandi teisest poolest. Igatahes eksponeeriti juba 1912. aastal Londonis esinduslikku linnufotode näitust, mis pakkus vaatamiseks pilte 174 liiki sulelistest. Loodusfotograafia teoreetilisi aluseid on analüüsitud viimastel aastakümnetel päris põhjalikult. On välja töötatud reeglistikke, paika pandud eetikakoodekseid, sõnasõda peetud ja süüdistusi lendu lastud. Ma ei tea, kui palju peab moefotograaf tundma modellide hingeelu, kuid ühelt õigelt loodusfotograafilt oodatakse suurt loodusetundmist ja aukartust pildistatava ees. Bioloog ja loodusepildistaja Urmas Tartes otsib ajakirjas Cheese ilmunud kirjutises loodusfoto definitsiooni ja leiab, et tegemist on inimesest sõltumatu hetke tabamisega looduses. Loodusfoto salvestab hetki, mille tekkimist inimene ei kontrolli ega lavasta. Ortodoksselt võttes pole seega õige ega ilus vedada laande lehmaraibe ja passida seal niikaua, kuni karud seda lahkama saabuvad.

Ideaalses loodusfotograafis peaks niisiis peituma vähemalt veidigi renessansiaja inimest, kes oskab ühendada teadust, kunsti ja vaimumaailma. Tal peaks olema nii missiooni kui aukartust elu ees. Tõepoolest, looduse pildistajate ja filmijate rolli nüüdisaegses looduse- ja liigikaitses ei saa kuidagi alahinnata. Miljonitele inimestele on loodusepildid, kas siis liikuvad või hetkeks tardunud, ainus võimalus aduda kõigi nende teiste elu ja olu, kellega me täna seda planeeti jagame.

Loodusfotode tähtsaimateks eksponeerijateks Eestis on meie looduseajakirjad, eelkõige Eesti Loodus, kes korraldab juba neljandat aastat ka oma looma- ja taimefoto konkurssi. Britid alustasid loodusfoto võistlustega 42 aastat tagasi. Tänaseks on ajakiri BBC Wildlife Magazine Koostöös Londoni loodusloomuuseumiga (Natural History Museum) ja globaalse õligigandi Shell toetusel sellest fotovõistlusest kujundanud maailma kõige olulisema loodusfoto sündmuse. Shell Wildlife Photographer of the Year on tiitel, millest kõrgemat üks loodusfotograaf enam ihaldada ei saagi. Tänavu oli seda tiitlit taga ajamas 18 000 pildistajat 55 riigist. Kõnealuse fotovõistluse reeglid on väga demokraatlikud, osa võivad võtta kõik, kes vähegi soovivad, kusjuures teemade ring on kõikehaaravalt lai. Võistlejad konkureerivad eri vanuseklassides (kolm noorteklassi on: 10 aastat ja nooremad, 11 – 14 ja 15 – 17 aastased; alates 18 eluaastast tuleb võistelda juba täiskasvanute seas), preemiaid anti seekord välja kokku 16, millele lisandus kaks peapreemiat, üks täiskasvanutele ja üks noortele. Peapreemia võitjad sõelutakse välja eri kategooriate võitjate seast. Siin pole otstarbekas üles lugeda kõiki teemakategooriaid, sest need on aastate lõikes muutunud ja küllap muutuvad veelgi, kuid näiteks võib tuua loomade käitumise temaatika, mis on jagatud kolme kategooriasse: lindude käitumine, imetajate käitumine ja kõikide teiste loomade käitumine. Teemade kõrval on välja pandud ka kaks nimelist preemiat, Eric Hoskingi (esimene elukutseline linnufotograaf, elas Inglismaal aastail 1909 – 1991) ja Gerald Durrelli preemia. Esimene neist parimale kuuepildilisele seeriale ja teine ohustatud loomi kujutavatele piltidele.

 

Erakordsed värvid ja hoog

 

Kumus välja pandud näitus annab nii ülevaate brittide loodusfotovõistluse 2005. aasta võitjatest kui diplomeeritutest. Suures näitusesaalis on väljas 77 fotot ja kõik, kes otsivad vastust küsimusele, kuidas panna pilt elama, leiavad sealt kümneid näiteid selle kohta, kuidas pilt elama pannakse. Väheseks jääb igal juhul sellest, kui lihtsalt mõnda elusat objekti pildistada. Näitus on teiselt poolt ka esinduslik värvide ja vormide paraad. Punkti i-le paneb igale pildile lisatud lugu, kuidas üks või teine foto tehtud. Looduspilt vajab kindlasti ka lugu ja huvitaval kombel selgub, et mida põnevam pilt, seda parem on ka lugu.

Eelmise aasta võidu viis koju itaallane Manuel Presti vägagi ootamatult mõjuva fotoga. Hallikasvalges taevas kihutavat kuldnokaparve jälitab rabapistrik ja kõik see jaht käib Rooma linnas. Tuleb välja, et mainekat loodusfotovõistlust saab võita ka urbanisatsiooni südames võetud piltidega. Ei pea tingimata sõitma maakera viimaseid säilinud ürgmaastikke otsima.

Et praeguseks on välja kuulutatud juba ka 2006. aasta võistluse võitjad, siis uurisin, millised pildid jäid seekord vaekausile. Võitjaks kroonitud rootslane Göran Ehlme pälvis peapreemia Gröönimaa rannikuvetes tehtud foto eest, mis kujutab põhjamuda sonkivat morska. Oma pildi kohta ütleb mees ise, et tal kulus aastaid morskade käitumise uurimisele ja lisaks tuli ka tublisti julgust koguda, et ujuda mitmetonnise kihvakandja külje alla temale koduses elemendis. Aastad pole seega vennad: kord võidab pigem graafilist lehte meenutav pilt, siis aga jälle ülipõnev dokument erakordsest elukast.

Näitusel ringi vaadates kasvab kindel veendumus, et järelkasvu muret loodusfotograafidel pole. Näiteks 10aastane parima noore fotograafi auhinna teeninud Soome poiss Jesse Ritonen ei jää täiskasvanutest enam kuigi palju maha. Noor ungarlane, Bence Máte aga näitab Eric Hoskingi auhinna võitmisega maailma absoluutset tippklassi. Et võit pole juhuslik, kinnitab asjaolu, et Bence nime leiame ka 2006. aasta võitjate seast.

Nii 2005. kui 2006. aasta võidupilte silmitsedes ei jää varju tõsiasi, et tänapäevane loodusfotograafia on välja kasvanud lindude pildistamisest, Kumu näitusel on ligemale neljandikul fotodest kujutatud linde. Populaarsemad lindude seast on kakud, kured ja luiged, neljajalgsetest jäävad tihemini kas siis kaamera ette või kohtunike sõelale suured inimahvid ja karud. Selgroota loomade hulgas näib põnevaim objekt olevat kiil. Kui maastikku pildistatakse, siis tehakse tihtipeale panus kõikvõimaliku kuju ja mahuga uduloorile ning veepeegeldustele.

Pildivaatamise lõpetanud, jäin enda jaoks asja kokku võttes mõttesse, et kas olen viimasel ajal üldse midagi nii suuremahulist ja läbinisti vaimu positiivselt ergutavat vaadanud-lugenud-kuulnud? Ega vist mitte!