Kas Nic Cage on ka sinu unenäo stsenaariumis?

„Unenäo stsenaarium“ pole pelgalt tühistamiskultuuri kriitika, vaid portree XXI sajandi inimesest, kelle enesehinnang sõltub ennekõike välisest heakskiidust.

AURELIA AASA

Mängufilm „Unenäo stsenaarium“ („Dream Scenario“, USA 2023, 102 min), režissöör-stsenarist Kristoffer Borgli, operaator Benjamin Loeb, helilooja Owen Pallett. Osades Nicolas Cage, Julianne Nicholson, Michael Cera, Lily Bird jt.

Ma ei mäleta kõiki neid filme, millest vanemad 1990ndatel telekanaleid läbi klõpsides rääkisid, ent lapselegi oli selge, et see oli Nicolas Cage’i kümnend. Üheksakümnendate alguses kandis Cage püütoninahast tagi ja tegi Laura Sternile silma („Metsikud südamed“¹), keskel sai ta allakäinud stsenaristi rolli eest Oscari („Lahkumine Las Vegasest“²) ning aastatuhandevahetuse paiku mängis John Travolta kõrval märulis „Kahevõitlus“³, mis on tõenäoliselt kulumiseni peas igaühel, kes eelmise sajandi lõpus piisavalt palju teleka ees istus. Nullindate teine pool tõi megastaarile kapitali põlemise nii kinnisvara-⁴ kui ka filmiturul (vahemikku 2014–2018 jäävad paljude seas sellised kaheldava väärtusega märulid nagu „Mahajäetud“, „211“ ja „Väljaheidetu“⁵), ent sellele järgnenud eneseiroonia laine („Üüratu talendi talumatu taak“⁶) tõestas, et vanameistri leek pole kustunud. „Unenäo stsenaariumis“ on möödunud pühapäeval 60. sünnipäeva tähistanud Cage kehastunud bioloogiaprofessor Paul Matthewsiks. Alguses oli roll küll mõeldud teisele karjäärirenessansi poolel teel 90ndate plakatipoisile Adam Sandlerile, ent asjaolude kokkulangemise tõttu sai rolli Cage, kes on tabanud osatäitmisega naelapea pihta.

Paul Matthews on sümpaatne, aga silmapaistmatu ameeriklane, kelle signatuurriietuseks on beežid püksid, flanellsärgid ja nukralt pahupidi turritava kapuutsiga parka (kostüümikunstnik Natalie Bronfman). „Märkimisväärne eikeegi,“ kirjeldab Matthewsi endine armsam õhtusöögil oma eksi, lisades, et näeb teda viimasel ajal kogu aeg unes. „Mul on sama lugu,“ sõnab teine lauas istuja. Välja otsitakse müstilise unenäokülalise pilt. Seal ta on: naerusuine, tumehallis pulloveris, kergelt kiilanev Matthews, tõenäoliselt poseerimas haljendavas koduaias oma Facebooki profiili­pildi jaoks. Õhtusöögilaudkonda tabab vaikus. Järgmistel päevadel selgub, et bioloogiaprofessor on igaöine külaline tuhandete teistegi ameeriklaste unenägudes. Pärast avastust ei ole Matthewsi elu enam kunagi endine. Unenäoepideemia kangelasest saab sensatsioon isegi tema tavaliselt apaatsete õpilaste seas. „Mis tunne on olla viraalne?“ küsib üks tudengitest elavalt. Endalegi üllatuseks on Paul Matthews – põnevamast elust unistanud alalhoidlik äärelinna issi – äkitselt populaarne. Matt­hewsist saab täht telesaadetes, turunduskampaaniates ja õhtusöökidel, kuhu teda enne poleks kunagi kutsutud.

Pinev helikujundus (helilooja Owen Pallett on teinud muusika näiteks ka filmile „Temake“⁷) annab aga juba märku, et naeratus ei jää päevakangelase näole kauaks. Sõbralikust öisest külalisest saab üleöö pahalane, kes asub õudusunenägudes inimesi kollitama. Matthewsi muutunud kuvand viib peresuhted karile ja endised fännid teraapiasse ning professorilt eufoorias tellitud elulooraamat ilmub tõenäoliselt vaid seetõttu, et rahaveskid on juba käima lükatud. Isegi entusiastliku kampaaniameistri (Michael Cera) ponnistustele vaatamata ei jää Matthewsil seejuures üle muud kui astuda oma raamatu turundusplakatil üles õudusfilmide hirmu Freddy Kruegerina. Ei pane imestama, sest peale legendaarse stuudio A24 on „Unenäo stsenaariumi“ taga Ari Asteri stuudio Square Peg, mis on muuhulgas aidanud välja tuua tema „Jaanipäeva“ ja „Kõik Beau hirmud“⁸.

Inspiratsioon meelelahutustööstusest

„Unenäo stsenaariumi“ režissöör ja stsenarist on Los Angeleses toimetav norrakast filmimees Kristoffer Borgli, kes žongleerib oma loomingus alatihti sügavmusta huumori ja tabudega, inspireerudes selle linna elustiilile kohaselt tihti just meelelahutustööstusest. Reklaamilavastajana alustanud Borgli naljad on sedavõrd karmid, et paari aasta eest Adidasele tehtud tossureklaami „Olend“⁹ peeti käikulaskmiseks „liiga häirivaks“. Geniaalses täispikas mängufilmidebüüdis „Iseendast kõrini“¹⁰ lahkab Borgli aga ülekäte läinud nartsissismi, keskendudes ühismeediamodellile Signele, kes võtab tähelepanu saavutamiseks drastilised meetmed. „Iseendast kõrini“ promo osana tõi Borgli välja lühifilmi „Intervjuu“¹¹, kus satub oma Los Ange­lese häärberis intervjuud andes tulistamise ohvriks. Oma teise täispika filmiga „Unenäo stsenaarium“ jätkab Borgli tonaalsuselt tuttavatel radadel, ajades vaataja ühteaegu naerma ja toolil ebamugavusest nihelema.

Paul Matthewsi kiire tõus ja langus on vaadeldav tühistamiskultuuri allegooriana: Borgli analüüsib sürreaalse loo näitel massipsühhoosi ja ühiskonna kitsarinnalisust. Matthews lüüakse risti teiste alateadvuses toimuva eest, ent enese kaitsmine on isegi süütuna masside veendumuste tõttu võimatu. „Unenäo stsenaarium“ ei ole siiski pelgalt tühistamiskultuuri kriitika, vaid portree XXI sajandi inimesest, kelle enesehinnang sõltub ennekõike välisest heakskiidust. Selles osas ei erine keskealine bioloogiaprofessor just kuigi palju „Iseendast kõrini“ ühismeediamodellist – mõlema südamesoov on olla märgatud. Unistus olla nähtud ja ära kuulatud on ajastuülene. Meediaühiskonnas on teiste tähelepanust saanud aga kinnismõte, mille toitmiseks ollakse sageli valmis isegi ebaeetilisteks võteteks. Kiire tähelepanu kaasnähtusena on inimesed varmad pjedestaalile jõudnud põhjalikuma alalüüsita poodiumilt alla kiskuma. Tulemuseks on paranoiaühiskond, mille painetest ei anna „Unenäo stsenaariumi“ näitel puhkust isegi uni.

Sisemise rahu puudumise sajandi kõverpeeglina on „Unenäo stsenaarium“ kohati häiriv vaatamine. Filmi rahutuks tegev jõud ei peitu seejuures mitte Cage’i öistes ilmumistes, vaid viledas teravuses, millega Borgli analüüsib praegust ühiskonda, olles sellest loojana üksjagu paelutud ja ka tülgastunud. Kõige südantsoojendavam on seejuures, et eluteel kogetud raha-naiste-karjäärimuredele vaatamata hoiab loolõnga koos just Nic Cage, kes suhtub näitlejana kirega nii meistriteostesse kui ka trilleritesse, mille IMDb-profiilil särab keskmine hinne 3,1. Nagu üritab meile öelda „Unenäo stsenaarium“, hinnangud ongi nõrkadele. „Unenäo stsenaarium“ on meeleolukas lisandus Nicolas Cage’i filmimaratonile, mille võiks ikka aeg-ajalt korraldada, et legendi kümnete paremate ja halvemate osatäitmistega kursis olla. Ühe praeguse aja põnevama näitleja hiljutise ümmarguse sünnipäeva tuules on paslik see maraton ette võtta just nüüd, alustades „Unenäo stsenaariumist“.

1 „Wild at Heart“, David Lynch, 1990.

2 „Leaving Las Vegas“, Mike Figgis, 1995.

3 „Face/Off“, John Woo, 1997.

4 Halvad investeeringud kinnisvaraturul viisid Cage’i pankroti äärele.

5 „Left Behind“, Vic Armstrong, 2014; „211“, York Alec Shackleton, 2018; „Outcast“, Nick Powell, 2014.

6 „The Unbearable Weight of Massive Talent“, Tom Gormican, 2022.

7 „Her“, Spike Jonze, 2013.

8 „Midsommar“, Ari Aster, 2019; „Beau is Afraid“, Ari Aster, 2023.

9 „The Creature“, Kristoffer Borgli, 2022– , https://vimeo.com/749413262

10 „Syk pike“, Kristoffer Borgli, 2022.

11 „The Interview“, Kristoffer Borgli, 2023.