Kas väärtfilm on väärt film?

Priit Põhjala

Aeg-ajalt kleebitakse ?väärtfilmi? silt teatud mõttes ebakonventsionaalsele või avangardistlikule filmile. Mida hälbivam peavoolust, mida vähem keskmise vaataja ootustele vastav, seda väärtfilmlikum. Sõna muteerub ühiskonna intensiivses kasutuses, haakides enda külge järjest uusi allusioone ja semantilisi varjundeid. Liiga laia tähendusvälja korral muutub sõna haaramatuks nagu gargantualiku isuga olend, kelle inimene nii suureks on toitnud, et ei suuda oma nõrkade meeltega teda enam hoomata ega meenutada, milline see alguses oli. Paradoksaalsel kombel on säärane sõna, kuigi tähendustulvil ja kõikjalolev, tühi ja tähtsusetu.

Tundub, et selline saatus on tabanud ka ?väärtfilmi? mõistet, mis igast eht- ja kvaasikultuursest sopist õõnsalt vastu kajab, sest need, kes seda sõna kõige aktiivsemalt pruugivad, unustavad sageli täpsustada, mida sellega tegelikult tähistatakse, mis teeb ?väärtfilmist? väärt filmi ning millised peavad olema need teised filmid, millele vastandades ?väärtfilmi? defineerida. Mõnda filmi nimetatakse (võib-olla põhjendatult) ?väärtfilmiks?, aga paljud filmid jäetakse (võib-olla põhjendamatult) kõnealusest kiidu- ehk sõimusõnast ilma. Säärane olukord sunnibki ?väärtfilmi? mõistet valvsamalt kasutama ja sügavamalt analüüsima.

Täht-tähelt kätkeb ?väärtfilm? sügavalt hinnangulist aspekti. Sellisel juhul on selle sõna tähenduse lähtepunktiks individuaalne hindaja oma isiklike eelistuste ja teadmiste ulatusega. Sellisel juhul on ka kriitika kui filmikunsti ämm, sügavalt subjektiivne, ehitades oma seisukohad erinevatele aspektidele, mida üks või teine arvustaja oskab või viitsib tähele panna ja ära märkida. Ja sellisel juhul ei peaks ega tohikski iga ?väärtfilmi? automaatselt väärt filmiks pidada, sest see, mis on ühele väärt, võib teisele olla rämps. Loomulikult ka vastupidi. Lõpuks süüakse ikka kõik ära.

Sageli vihjatakse ?väärtfilmi? sisu avamisel selle kunstiväärtuslikule küljele, kuid see ei lihtsusta olukorda, vaid tekitab omakorda küsimuse, miks mõni kriteerium on kunstiväärtuslikum kui teine? Üks näide. On selge, et filmikeel kujuneb rohkete erinevate märgisüsteemide ? loomuliku keele, ruumisuhete, valguse, muusika, montaa?i jms põimumisel (mis andis Juri Lotmanile põhjuse nimetada filmi ?sünteetiliseks kunstiks?). ?Väärtfilmi? sageli esinev tunnus näib olevat ühe süsteemi domineerimine teiste süsteemide üle; võimutseb näiteks jutustus, ent filmitehnilised süsteemid on esteetilistel kaalutlustel või vahendite vajakajäämise tõttu sekundaarsed või koguni puudulikud. See on vahel arusaamatult ka kunstiväärtuslikkuse kriteeriumiks.

Ometi baseerub filmikunst väljendusvahendite mitmekesisusel. Miks ei võiks filmikunstiliselt hinnata siis hoopis seda, kuidas erinevad märgisüsteemid leidlike võtete abil sidusaks ja mõjusaks tervikuks liidetakse, kuidas üks süsteem täiendab teist ja kõik kõlavad ühesuguse valjusega? Tundub, et neid tingimusi täidab popkultuurne mainstream üha paremini kui ?väärtfilmlik? mindfucker. On tõsi, et mõnikord ühe süsteemi esiletõstmisega rõhutatakse teisi, kuid tihedamini tekitab see ebamugava tunde halvasti kokkumängivast ansamblist.

Aeg-ajalt kleebitakse ?väärtfilmi? silt teatud mõttes ebakonventsionaalsele või avangardistlikule filmile. Mida hälbivam peavoolust, mida vähem keskmise vaataja ootustele vastav, seda ?väärtfilmlikum?. Vene kirjandusteadlane Viktor ?klovski nimetab konventsionaalse või harjumuspärase moonutamist poeetikas ?kummastamiseks?. Samas leiab ta, et ?kui häire muutub kaanoniks, siis kaotab ta raskendava võttena oma mõju?. Sarnast tendentsi võib täheldada ka ?väärtfilmi? puhul: omaenda ebakonventsionaalseid võtteid või ?kummastusi? pidevalt reprodutseerides muudab ?väärtfilm? need võtted harjumuspärasteks ja kaotab niiviisi selle väärtuse, mis teda seni peavoolust eristanud on. Eristav häire muutub kordamisega äratuntavaks kaanoniks ja ?väärtfilm? sulandub selle ennasthävitava toimemehhanismi tõttu teiste filmide massi.

Intrigeerivaks lähtepunktiks ?väärtfilmi? mõiste lahkamisel on publiku kvaliteedi ja arvukuse küsimus. Sageli loovad ?väärtfilmi? kultuurne linastuskoht, kultuurne üritus ja ennast nõndanimetatud kultuurieliidiks pidav väikesearvuline vaatajaskond. Kui filmi juba kõikjal, igal ajal ja liiga paljude poolt vaadatakse, on selle väärtus (nagu ka seda nautiva publiku oma) nii mõnegi arvates kaheldav.

Kultuuritööstuse analüütiku Theodor Adorno teooriale tuginedes võib öelda, et massikultuuri toodang (sealhulgas publikumenule orienteeritud film) koosneb ühtlustatud tuumast ja võltsomapära pakkuvast väliskihist. Võltsuue ohvriks langev valdav enamus on ?infantiilsele arenguastmele pidama jäänud?. Samas pole kuigi keeruline ka ?väärtfilmi? taandada ühtlustatud tuumale (ülalkirjeldatud ?kummastuste? muutumine kaanoniks) ja võltsile väliskihile (kas või ?väärtfilmi? mõiste ise, mis püüab veenda potentsiaalset vaatajat olematus uudsuses). Sama lihtne on küsida: ehk on just ?väärtfilmi? publik infantiilsele arenguastmele pidama jäänud, püüdes mässumeelse teismelise kombel massist erineda ning jättes kitsarinnaliselt tähelepanuta ülejäänud filmide väärtuslikud küljed?

Mõistagi devalveeris see põgus arutelu ?väärtfilmi? sisu veelgi, kuid loodetavasti motiveeris ka pealkirjas esitatud küsimuse üle sügavamalt järele mõtlema.