Keel meie ümber

JOONAS HELLERMA

Inimestest kõneleb keelekasutus palju enam, kui esialgu arvata võiks. Kui esmamulje loojaks on välimus ja see osutub tavaliselt eksitavaks, siis palju usaldusväärsem muljelooja on kõnelemis- ja väljendusoskus. See on nagu esimene aken sissepoole, mis annab aimu inimese sisust ja olemusest. Seetõttu on kasulik jälgida nii iseenda keelekasutust kui ka meid pidevalt ümbritsevat fooni sõprade, tuttavate, ajakirjanduse ning meedia näol. Õigekeel iseenesest pole midagi staatilist ja püsivat. Keel on pidevas muutumises ja arengus, mis on tingitud keelekasutajate sotsiaalsest, etnilisest, regionaalsest jne. stratifitseeritusest. Nii on noortel oma keelekasutus, eakatel teine. Lõunaeestlane räägib teistmoodi kui saarlane jm. Niisuguse eklektilise keelepildi keskele jääb normeeritud keel.

Need on üldteada tõed keele dünaamilisusest. Erisused saavad aga minna teatud piirini ja tihti ei teagi, kust läheb piir slängi ja keele risustamise vahel. Senikaua, kuni släng, keelelised katsetused või toorlaenud jäävad kitsasse ringi, mingi seltskonna või huvirühma leksikoni, mis aitab neil endid määratleda ja oma identiteeti leida, pole selles midagi hukkamõistmist väärivat. Peaks see aga liigselt vohama hakkama avalikus sõnakasutuses, võib seda juba keele solkimiseks pidada.

Inimeste omavahelises suhtluses pole üdini täpne keelereeglite järgimine ammugi kohustuslik, seevastu laiema avalikkuse ees esinemine nõuab seda kindlasti. See kehtib nii sõnavara kui ka valitud keelendite kohta. Meedias sõna võttes pole mõeldav valimatult sõnu loopida ja ükskõik, mida suust välja sülitada. Tihti tundub, et selline lõtvus on aga hoopiski taotluslik, bravuurikalt julges sõnakasutuses nähakse mõjusat võimalust asju kindlakäeliselt paika panna.

ETV alternatiivsetele lähenemisnurkadele apelleeriv ?Tegelikkuse keskus? laveerib tihti sellistel piiridel. ETV kultuuriprogrammis on sellel saatel oma kindel koht, mida võimendab hea eetriaeg. Ometi tundub, et alternatiivsusega peab tingimata kaasas käima robustsus ja labasus vande- ja roppsõnade näol, mida saatejuht Juku-Kalle Raid tossava pläru ja õllekannu tagant saadete vestlusringides vabalt vohada laseb. Mõni jämedam väljend võib tõesti vahest tabavalt rõhutada mõnd mõttekäiku või emotsiooni. Eks lenda ka Urmas Oti intervjuudes sõnu ?sitt? ja ?pask?. Tema puhul on aga sellise sõnakasutuse mõjumiseks foonil väljapeetuse ja professionaalsuse õhkkond, mille taustal mõni soolasem sõna pigem koloriitsust juurde annab. ?Tegelikkuse keskuse? puhul jääb aga mulje, et labasuse oreool on saate kohustuslik osa ? ainult nii on võimalik alternatiivsust rõhutada.

Alati selline vabameelsus ei tööta. Taotletavat otseütlemise õhkkonda kipub seesugune jämedakoelisus sageli varjutama, madaldades nii kõigi saateosaliste esinemist.

Kui vulgaarset kõnepruuki on lihtne muust eristada, siis palju märkamatum on intellektuaalse sõnakasutusega ülepingutamine, mille lõpptulemuseks on palju keerulist sõnavara ja lausekonstruktsiooni, mis peidab endas sisulist tühjust. Näiteks on jällegi ?Tegelikkuse keskus?, kus ETV juhatuse esimees Ilmar Raag on praktiseerinud meediakriitika tegemist. Rubriik, millel paraku järjepidevust pole tekkinud. Kuigi Raag keskendub üldistele nähtustele meedias, puudutamata kohalikul meediamaastikul toimuvat, on ikkagi küsitav, kas Eesti suurima meediaorganisatsiooni juht endale üldse tohikski lubada sellist lisaharrastust. Huvide konflikt on ju ilmne, meediakriitika saab olla objektiivne siiski ainult kõrvalseisja pilgu läbi. Raagi trumbiks on, teadagi, särav hariduskäik, millele võrdväärset täna just paljudel kõrvale panna pole. Nii et tuleb asjade sellise seisuga ilmselt leppida. Eestimaa on lihtsalt väike ja ainuüksi meediakriitikale spetsialiseerunud autoriteete peab arvatavasti veel ootama. Raagi meediaanalüüs on täis kaunilt viimistletud intellektuaalseid keerdkäike, kus otsitakse kohati ka esmapilgul mõeldamatumate asjade seoseid meedias toimivate tendentside mõistmisel. Võibolla polegi kõigile antud teaduspõhist meediaanalüüsi oma mitmekihilisuses ja keerukuses mõista, kuid veebruari alguses nähtud meediaülevaade jäi kuulajale segaseks, kandes killustatuse pitserit.

Kõrva riivavad juhud, kus intellektuaalse ja erudeeritud sõnakasutuse kõrval torgatakse äkitselt ka mõni madal väljend ? kokku satuvad kõrg- ja madalstiili elemendid. See võib mingis kontekstis olla ka põhjendatud ja tabav, kuid mitte alati. Nii leiame Postimehe rubriigi ?Essee? pealkirjadest Kerttu Rakke arutluse pealkirjaga ?Pläägutus ja hala Eesti naise edukuse teemadel?. Kahtlasevõitu sõnakasutus, mis peidab endas lõtva ja arrogantset hoiakut.

Keele hoidmine ja austamine ei tähenda ainult võõrkeelte mõju ohjamist. Ehkki mitte sajanditepikkuse traditsiooniga Euroopa kultuurkeel, pakub ka meie emakeel ohtralt võimalusi ennast arusaadavalt ja kaunilt väljendada. Tasub ainult natukene mõelda, enne kui kõike suust välja pilduda.