Kes kellele nuga andis (ehk hakkaks naisi vahetama)?

Indrek Ibrus

Telemängud tungivad masside kõigisse mustritesse, tööpäeva, puhkehetke ja argiellu. Kui MTV 23 aastat tagasi esmakordselt eetrisse läks, üritasid nad seda teha omamoodi provokatiivselt: satelliittaldrikute ja kaablivõrkude kaudu edastati kogu progressiivsele Lääne noorsoole esimesena The Bugglesi laul ?Video killed the radio star?.  Aeg on oma vanad raadiokrapid verandale muu koli sekka tolmuma viia, andis MTV ilma suurema taktitundeta mõista.

Meediaajaloo minirevolutsioonide pikas reas pole seda laadi provokatiivsed loosungid aga midagi ebaharilikku. Pigem on tegu uutele tulijatele üsna kohustusliku rituaaliga, mis vanad tegijad ideaalis vaid elutargalt muigama peaks panema. Sest ei tapnud foto ju omal ajal maalikunsti, ei ahistanud kino teatrit ega teinud ka televisioon miskit suuremat häda kinole. Ning nii nagu raadio ei andnud omal ajal ajalehtedele surmahaaki, ei teinud seda ka hoopis hiljem maale toodud online-ajakirjandus. Ja raadio-dj-d rokivad nüüd, online-raadiojaamade, 3G-vidinate ja muude juhtmevabade ning lokatsioonipõhiste meediumide arenedes vingemalt kui ehk kunagi varem.

 

Vana uude kuude: tõsielupilti, tsitaate, moodsust

See, mida kõik need näited kokkuvõttes välja toovad, on lihtsalt öeldes see, et oma arengu algstaadiumis kopeerib iga uus meedium intensiivselt varasematest tuntud formaate ja konventsioone ning näib nõnda omavat ambitsioone ka nende auditooriumile ja kohale kultuuris. Ajapikku aga, kui arenevad välja uue meediumi oma konventsioonid ja formaadid, loksub paika ka uue meedianähtuse tegelik koht, mis enamasti vaid täiendab senist süsteemi, mitte ei asenda seda.

See lihtne tõsiasi tuli meelde, kui Andres Maimik kasutas Areenis reality-TV laviini filmidokumentalistika ümberformeerimise õigustusena. Maimik rõhutas uutes tingimustes ühe, dokumentalistika lavastuslikuma ja n-ö reaalsust loova suuna elujõulisust teiste ees. Kuid olgem ausad, sisuliselt on sellised väited samalaadsed leheinimeste tuntud enesepiitsutusega, et paneme aga ajalehte rohkem pilte, sest ?sest see on ainus reaalsus?, mida kaasaegne publik veel ära tunda jaksab või uskuda suudab.

Õigupoolest on tegu järjekordse kohaliku järelvaatusega pikale diskussioonile ja mõttetraditsioonile, mis eriti euroopalist visuaalkultuuri-alast mõttevahetust juba rida aastakümneid on kangestanud. Selle retsept on lühidalt järgmine: võta sisse ?tõelise kunstniku? positsioon ning lahusta tervikusse ohtralt muret oma tegevusvaldkonna käekäigu pärast, nüüd, kui televisioon on ees ning leiva käest ära tahab süüa. Sest publik, see kanaajudega mass, ei tee ju vahet ja lepib vähesega.

Teiseks: tsiteeri oma väidete tugevduseks mõnd prantslasest semioloogi (eriti hea, kui juhtud ise mõni selline olema), kes soovitavalt on 68. aastal raskelt rassinud mõnel Pariisi põiktänava barrikaadil ning kasutab täna oma töödes korraga nii võimsalt paatoslikku kui hämaralt kujundirikast keelt. Soovitavalt peaks jutt käima simulatsioonidest ja raskest elust moodsas ebareaalses maailmas.

Kolmandaks: kui soovid mõjuda kaasaegse ja trendikana, siis soovita sel taustal teha kannapööre ning uue ajaga ennasthävitavalt kaasa minna. Hedonistliku ?Das Lust!? loosungi all saab teha ju filme, mis nendesamade meediasimulatsioonide peal uisutades, nende üle edukalt irvitades samuti ehk box-office?it teevad (sisaldab eeldust, et publik saab naljast ka tegelikult aru, s.t et jutt passiivsest ja kanaajudega massist on seks korraks maha maetud).

Teine võimalus oleks aga hetkeks maha rahuneda ning järele mõelda, millega kõigi nende televisuaalsete ?tõsielu-toodete? puhul on tegelikult tegu. Et kuhu need nüüd, kui antud ?anr on juba mõnda aega küpsenud, oma tüübilt kõige paremini kategoriseerida? Et kui palju erineb näiteks ?D?unglistaar? Champions League?i igakolmapäevasest jõukatsumisest, kus kah mitmesugused üle ilma kuulsad miljonärid teatud reeglite alusel vihmas ja tuules jõu- ja ilunumbreid teevad. Ning pärast teleülekande lõppu teema ülevalhoidmiseks üksteist emaseks või isaseks nimetavad ehk siis jälle lihtsalt oma isikliku elamise kõigile kaasaelamiseks laiali laotavad. Et ehk tuleks ka nn reality-TV äraseletamiseks hoopis Huizinga ?Mängivast inimesest? abi otsida, selle asemel et lõpmatult simulaakrumitest jahuda.

Lühidalt: olemuslikult on reality-TV formaat mäng nagu iga teine, kus võitja lahkub hea õnne korral stuudiost mikrouuniga. Tihti jah, tavapärasest erinevalt üles võetud välitingimustes või kodustes oludes, kuid see ei muuda formaadi põhikarakteristikuid. Lotmanil on üks mõttekäik, et mäng on elu või nn tegelikkuse mudel ehk kunstlikult loodud situatsioon, mis aimab järgi teatud elutegelikkuse tingimusi, kuid lihtsustab neid märgatavalt mängu õnnestumiseks, loob mängureeglid. Just nii toimib ka tõsielusari: see mitte ei vahenda reaalsust, vaid loob seda (kuid sellist lihtsat, mille pingestavatest reeglitest publik kindlasti aru saab).

?anriteooria  kohaselt iseloomustab iga ?anrit vaid sellele iseloomulik nn realismikood. Mis ühe ?anri puhul mõjuks äärmiselt ebarealistlikuna, võib olla teises lausa kohustuslik element, vähendamata seejuures antud ?anri tõsiseltvõetavust. Kui näiteks talk-show esinejad ühtäkki laulma purskaksid, oleks tegu ilmselt ootamatult piinliku juhtumiga. Kui seda tehakse aga keset muusikali, siis pakutakse meile kogu raha eest lihtsalt meie ootustele vastavat toodet.

 

Filmidokumentalistika eristumisvõimalus

Samamoodi on ka tõsielu?anritega: kui Baltimaade B-kategooria sopalehestaare jagatakse tilkuva palmi alla kummalise nimega meeskondadesse, siis on see ehk keset ümbritsevat lokaalset meediategelikkust tõesti üsna realistlik TV. Kuid kui midagi sellist hakataks mulle Kinomajas doki pähe pakkuma, siis olen ma ilmselt lihtsalt veidi tukastama jäänud ja näen unes mõnd üsna kummalise sü?eega tõsieluseriaali.

Sestap ei peaks ka tublid presentvestidega kinomehed ja -naised pikemalt põdema. Sest nii nagu kinoinstitutsioon muutus videoleviga teatud mõttes hoopis tugevamaks (esilinastuse ja avanädalate kasvamine sündinud kunstiteose massiliseks ja kõigile avatud ainukordseks initsiatsiooniriituseks, masside mässuks isikliku ja personaalse, individualiseeruva kultuuritarbimise vastu), annab opositsioon pseudo-reaalsuse ja selle mängulise olemusega dokumentalistikale võimaluse kehtestada hoopis tugevamini omaenda identiteeti ja rolli à la ?Operaator Kõps seeneriigis, päriselt ning ilma Ajusaagimi ja Rutikuta!?.

Muidugi tõuseb selliste opositsioonide puhul kesksele kohale vajadus oma autentsus püüne peale, kõigile katsumiseks ja kummardamiseks välja panna. Ehk oluliseks saab meetod ning eeldus, et publik sellekohasest diskussioonist aru saab. Ning sestap pole paha, et teatud ulatuses on meil sellega ka algust tehtud, näiteks Tartu visuaalantropoloogide tööd ja tegemiste. Et kui kogu kirjeldav humanitaaria ja sotsiaalia on üha enam pöördumas etnograafia, nii selle metodoloogia kui eneseõigustusliku diskursuse poole, siis ehk on sama põhjust vahelduseks teha ka kõigil teistel presentvestidega praktikutel.

Kuid milline koht jääb kõige selle järel tõsieluliseks nimetatavatele telemängudele? Eks ikka sama, mis popkultuuri sünnimaal USAs jalgpalliks nimetatavale ragbile osaks on saanud: see peab tungima massidesse, selle kõigisse mustritesse, tööpäeva, puhkehetke ja argiellu. Alamkihtide toetuseta pole elitistlikku etendust. Sestap: naistevahetus massidesse, hoia Sinagi 12 tundi väljaheiteid kinni, püstita rekord!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht