Keskpõrandale kokku

Jaak Lõhmus, Berliin

59. „Berlinale” on jõudnud poole peale.Alustaks seekord kodumaistest asjadest ja ligematest naabritest. „Berlinalel” on saanud tavaks, et alguspäevil esitletakse filmimaailma aastaraamatut „International Film Guide”. Igaühele, kes tahab gasuguste riikide filmindusmerest lusikaga maitset proovida, on IFG asendamatu käsiraamat, kui detailitäpne ja igapidi pädev, on mõnel juhul ikka vaieldav.

Eesti filmiasjandus „Berlinale” paistel 

Tänavune, 45. väljaanne sisaldab 472 leheküljel muu hulgas ülevaadet ka Eesti 2008. aasta filmisaavutustest. On antud ka Lätit valgustav kirjutis. (Maht muidugi ahtavõitu, Eestile on antud 3, Lätile 2 lk.) Leedulased on otsustanud seekord oma maa filminduse tutvustamisest üldse loobuda. Esimesena kirjutas uuemast eesti filmist selle 1964. aastast ilmuva aastaraamatu veergudel Ilmar Taska, see oli mäletatavasti  1988. aastal, ja Eestit tõsteti tookord esile Nõukogude vabariikide hulgas. Nüüd, varsti juba 20 aastat, on ülevaate autor olnud Jaan Ruus. Tema äsja trükitud kirjutis algab statistikaga, mida ühe maailma tähtsaima filmifestivali jooksvate sündmuste taustal on põhjust veel kord meelde tuletada. (Selle kokkuvõtte esimene osa leidis avaldamist 2008. aasta alguses Eesti Ekspressi telekava esilehtedel,  täiendatuna ilusa maailmakaardiga, kus eesti filmi visiidid peal.) Nüüd siis toob Ruus ära, et perioodil 2007-2008 oli Eestis tootmises 10 täispikka mängufilmi, et 17 mängufilmi linastus kokku 128 festivalil, 26 eesti animafilmi väisas 269 festivali, 10 dokki 34 festivali, võideti 39 auhinda ning eesti filme näidati ühtekokku 55 riigis. Kui see pole edukas kultuurieksport, siis kuidas seda veel nimetada!?

Muidugi, sadu filme tootvate suurriikidega võrreldes näib  tulemus köömes, aga võrreldes alles hiljutiste „null-aastatega” üpris tubli samm edasi. „Berlinaleks”, kus Euroopa filmiturul alates 2001. aastast Leedu, Läti ja Eesti esinevad ühisstendiga „Baltic Films”, valmib traditsiooniliselt ka kolme riigi filmindusstatistikat kokku võttev voldik „Estonia, Latvia, Lithuania – Baltic Films. Facts & Figures”. Siinkohal tõmbaks sealsest faktikuhjast ainult ühe kõrre. Aastatel 2006–2008 esilinastus Eestis 23 täispikka kodumaist mängufilmi, Lätis oli esilinastusi 14, Leedus sama aja jooksul ainult 10.

Niisugune numbriilu muidugi mõista ei tohiks filmieestlasi ja kultuuriametnikke uinutada ning panna arvama, nagu olekski kõik juba korras. Normaalse rahvusliku filmielu juurde peaks kuuluma kohustus igal aastal linastada vähemalt üks lastefilm, üks komöödia, üks ekraniseering, vähemalt üks tõsine art-house-ponnistus, üks ajalooline mängufilm, kriminaal- või  põnevusfilm; filme peavad lavastama nii noored kui vanad, mehed ja naised. Pidevalt, siis alles hakkab sellelt kapsamaalt pidevalt tõelisi nunnusid tulema, mida julgelt üle ilma väljanäitustele tarida. Seekordsel Euroopa filmiturul linastus viis meie filmi, huvi nende vastu, mis väljendub väikeses saalis filmi jälgivates silmapaarides, oli – normaalne, 10–20 vaatajat on hea tulemus. Loobumissoovitusi tulevikuks  „Berlinale” võistluskava kohta esialgu saadetud infos olid prantsusekreeklase Constantin Cista-Gavrase film „Eeden on Lääs” ning kreekakreeklase Theo Angelopoulose „Berlinale” debüüt „Aja tolm” antud kui konkursivälised. Nüüd on nad võistlejad, 18 filmist koosnenud programm kasvas viimaks 20 peale, ja nimetatud on tegelikult kõvad konkurendid peaauhinnale. Üks kahtlusi ja lootusi ärgitav seik on see, et need filmid on paigutatud linastuskava  lõppu, väga sageli võidavad viimased linastused, programmi koostajad justkui kirjutaksid rida paika pannes ette kohtunike kogu otsuse.

Nali naljaks, tõsisemalt kaaludes on tegu oma ala vaieldamatute suurmeistritega, seega sama hästi kui auhinnanominentidega. Loo kirjutamise ajaks näidatud 12 filmi hulgas oli heale professionaalsele teostusele ja tabavalt valitud osatäitjatele vaatamata terve rida filme, mille soovitaksin vahele jätta ja/või  mitte PÖFFi kavasse valida. Selline oli pettumuseks millalgi loometee algusaegadel prantsuse imelapseks kutsutud François Ozoni „Ricky”. Katsuge kujutleda, kui teie peresse sünnib ingel, poissbeebi, kelle seljale kasvavad uhked päristiivad, mis kannavad ta toa lae alla ja hiljem taevalaotusse. Ricky on poisi nimi, filmis on mitu filmi: alguses kulgeb see nagu sotsiaalne draama, siis muutub õilistatud tumedaks komöödiaks (saal naerab lahkelt ja laginal, kui ingelpoiss toa lae all või supermarketis riiulite kohal kurvitab), aga tõtt-öelda piisaks antud materjalist korralikuks lühifilmiks. Ütleme, et meister puhkab. Prantsuse uue laine vana kala Bertrand Tavernier’ Ameerikas vändatud šerififilm „Elektrilises udus” Tommy Lee Jonesiga peaosas oli võib-olla parema puudusel valitud žanri pärast, naljaga pooleks võib seda võtta  kui mööndust vanataadi kestvale võimekusele (nagu ülal eesti filminduse kohta öeldud, peavad normaalses kinematograafias filme tegema nii noored kui ka eakad loojad).

Aga see on ka kõik, filmi võib unustada. Selles seoses oli tõeline rosin infoprogrammis näidatud saja-aastase portugali lavastaja Manoel de Oliveira film „Blondide juustega tüdruku veidrused”, aga sellest järgmises festivalikirjas. Ka Stephen Frearsi „Chéri” noore päevavarga  ja vananeva kurtisaani armusuhetest ülemöödunud sajandivahetuse Pariisis ja selle kaunis ümbruses osutub pigem briti klassiku hea vormi taasregistreerimiseks, omaaegsete „Ohtlike armusuhete” tasemele see ei küüni, tuletab toda vaid meelde. Briti manerismi kalduva feministi Sally Potteri „Karje” oli teostusidee poolest puhtakujuline lühifilm, mis võttis aga vaatajaid tüüdata ja kiusata poolteist tundi. Kohati väga vaimukas tekst, mida  näitlejad esitasid en face kaamera ees eri värvidega küllastatud green screen’i ees, väsitas ja ammendas oma metoodika veerand tunniga. Kaua sa ikka kuulad kinos kuuldemängu moenarrustest ja inimlikest veidrustest. Rootslase Lukas Moodyssoni tagasitulek kommertslikuma filmikeele juurde (pärast minu viimaste aastate raskeimaks peavalufilmi kogemuseks kujunenud „Konteinerit”) osutus roosamannalikuks moraliseerimiseks  teemal, et iga jumala inimene peaks elama omade (lähedaste) inimeste juures, mitte põletama mööda ilma ringi selle nimel, et raha teenida.

Rootslase ingliskeelne „Mammut” sai kriitikute hinnangutabelis kõige rohkem musti riste, mis tähendab üheselt „halb”. Päriselt ei tahaks nõustuda Jaan Ruusiga, kes ütles, et Moodysson oli festivalile tulnud mitte valmis filmi, vaid musta materjaliga, kuid lootusetult veniv ja üle suhkurdatud oli see pilt küll, nagu neitsi Maarja plakatid Filipiinidel. Kujutan millegipärast ette, et kunagine Moodyssoni „Lilja 4 Ever” Eesti kaasprodutsent Peeter Urbla tahaks teha niisugust filmi nagu „Mammut”. Kaudkõne hirmsatest juhtumustest Pärast nukraks tegevaid järelemõtlemisi peab ometi tunnistama, et „Berlinale” programmis on olnud ka õnnestumisi. Isiklikud lemmikud olid Iraani film „Midagi Ellyst” (lavastaja Asghar  Farhadi), ameerika debütandi Oran Movermani „Sõnumitooja” ja Rachid Boucharebi „Londoni jõgi”. „Sõnumitooja” („The Messenger”) jutustab kahest USA armee ohvitserist, kellest Tony on tegevteenistuseks liiga vana (Woody Harrelson) ja Will on just paranenud Iraagis saadud rasketest haavadest (Ben Foster). Esimene on kogenud käsutaja, meenutab lugusid Vietnamist, teine, äsjase lahingukogemusega  noor mees, pigem vaikib üleelatust. Meeste ülesandeks saab vastavalt kehtestatud korrale viia vanematele või abikaasadele sõnum nende mehe või poja surmast Iraagis. Iga sõna, iga liigutus on reglemendis, mida rikkuda ei tohi, ülitäpselt ette kirjutatud. Kui need hea rühiga, uhkes vormis ja aumärkidega rinnas ohvitserid ilmuvad mõne maja lähedusse, teavad kõik juba kohe, mis sõnumit nad tulevad tooma. 

Selles filmi ei näidata sõja õudusi, kogu action väljendub inimeste reaktsioonis hirmsale teatele, sageli tungitakse sõnumitoojatele kallale, nagu oleks nemad juhtunus süüdi. „Miks sina, tõbras, seal ei ole?” küsib üks isa, virutades Willile vastu kõrvu. See on karm ja kohutav amet, viia surmateateid hukkunute omastele. Seni peamiselt stsenaristina tegutsenud Oran Moverman on tulnud andekale ja tõhusale  ideele, kuidas jutustada sõjast nii, et seda ei pea näitama, aga see, mida me näeme, ütleb kõik. „Sõnumitoojas” õudsete tõsiasjade kaudselt näitamine tõi meelde Andrei Tarkovski kunagised loengud, kus ta jutustas episoodist Akira Kurosawa „Seitsme samurai” originaalversioonis: bambustihnik liigub, kuuleme lahingukära ja mõõkade kõlinat, kuid võitlevaid röövleid ja samuraisid me ei näe. Kuid pinge ja põnevus on seda suurem, me näeme lahingut lahingut nägemata. „Sõnumitooja” on tark ja ehedalt emotsionaalne film, kui sallitakse vanamoodsat väljendust, tõepoolest liigutav lugu. Samasse jõkke astub Rachid Bouchareb, Pariisi alžeerlane, kes teeb inglis-prantsuskeelse filmi Londonis. „Londoni jõgi” („London River”) lähtub hirmsatest sündmustest 2005. aasta 7. juulil, kui Inglismaa pealinn elas terrorija pommipaanikas. Üks lihtne kristlik maanaine  (Brenda Blethyn) ei saa telefoniühendust oma tütrega Londonis ja otsustab teda otsima minna – et olla kindel, et midagi pole juhtunud. Sama tee võtab jalge alla musulman Ousmane (Sotigui Kouyjate), sest tema poeg, keda ta pole viisteist aastat näinud, on samuti kaotsi läinud Londoni suurlinnavoolus. Londonis selgub, et valgest kristlikust perest tüdruk ja Aafrika juurtega moslemist poiss on omavahel tutvunud, elanud koos ja õppinud  araabia keelt. Mõlemad on kadunud, nii et ärevus kasvab. Siis saadakse reisibüroost ootamatult teada (moslemi linnaosas, kus noored elasid, liigub suust suhu info ülimalt tõhusalt), et lapsed olid ostnud samaks hommikuks, kui plahvatas bussipomm, lennupiletid Pariisi.

Tekkinud lootused osutuvad siiski enneaegseks, jätan tulevase PÖFFi publiku huvides siin filmi lõpu ümber jutustamata. Rahulikult, leebelt, melanhoolselt, aegajalt  vaikse jätsuimprovisatsiooni saatel annab Bouchareb edasi õudseid asju, mis tookord Londonis üle elati. Eemalviibija jaoks oli see kõik vaid ehmatavad teleuudised, aga kui su lähedased võisid olla seal … „Londoni jõgi” on film, mille vaatamist tahan küll soovitada. Jääme ootama teateid võidusaajaist, hommeõhtuseid teateid Berliinist Marlene Dietrichi väljakult.