Kino nõukogude moodi

Venemaal on filmide levitamisega seotud sanktsioonid viinud kurbnaljakate lahendusteni.

KAUPO LIIV

Pandeemia algusest saadik on räägitud, et kinod on kaotamas lahingut voog­edastuskanalite vastu. Kinode sulgemised ja piirangud peletavad inimesed kinost ja harjutavad mugava koduse diivaniga. Viimased nädalad on näidanud, et nii see siiski ei ole. „Apteeker Melchior“1 on jõudnud eksklusiivsesse 100 000 vaataja klubisse ning välismaisete filmide vaatajas­kondki on vaikselt kasvamas endiste arvude suunas.

Igal pool seis nii roosiline ei ole. Ukraina sõjaga pudenesid tuhaks kõik Venemaa kinode lootused helgemale tulevikule. Kuigi Venemaal tehakse tunduvalt rohkem filme kui Eestis, ei suuda seal kodumaised filmid kinovõrgustikku üleval hoida. Neid on, aga mitte piisavalt palju. Eelneval viiel aastal jõudis Venemaa aasta 20 vaadatuima filmi hulka 3–6 kodumaist filmi. Ülejäänu, nagu meilgi, on Hollywoodi toodang.

Edukad on enamasti suured patriootilised filmid, lihtsakoelised komöödiad ning animatsioonid. Enamik viimaste aegade suuremaid vene filme on ka Eesti kinolevist läbi käinud. Kui sõda algas, siis lahkusid suured filmistuudiod kiiresti Venemaalt ning kinodes tekkis väga järsku filmipuudus. Paarist uuest Vene filmist ja mõnest üksikust väiksemast lääne omast ei piisa. On küll võimalik kõik kinosaalid nende väheste filmide seansse täis toppida, aga ega see rohkem rahvast kinno too.

Mainimata ei saa jätta ka seda probleemi, et osa Venemaa enda filmitoodangust on langenud põlu alla. Ikka leidub filme, kus mõnes rollis või lavastajatoolis on olnud valitsusele väga ebasobiv inimene. Näiteks võib välja tuua Viktor Pelevini romaani järgi tehtud filmi „Impeerium V“2, kus ühes osas astub üles räppar Oxxxymiron, kes on väga häälekalt olnud Putini režiimi ja sõja vastane. Nii ei jõudnudki 31. märtsil linastuma pidanud film ekraanile. Lihtsalt ei antud luba. Ilmselt on selliseid filme rohkemgi.

Venemaa esimene reageering oli lihtne – vanad filmid uuesti kinno. On ju sadu legendaarseid filme, mida arhiividest võtta ning rahvale uuesti näidata. Nii jõudsidki märtsi alguses ekraanile sellised filmid nagu „Vend“ ja „Vend 2“3. Vähemal määral olevat näidatud ka teisi vanemaid filme ja kuigi ka nendele filmidele leidus vaatajaid, ei pea olema selgeltnägija mõistmaks, et vanemate filmide näitamine ei ole võrreldav uute superkangelaste seikluste või Disney animatsioonidega.

Venemaa hetkel populaarseima filmi „Artek. Suur seiklus“ plakat loob sümboolse silla NSV Liidu ja tänase Venemaa vahel. Ameerika superkangelaste kinoedu kordamiseks sellest aga ei piisa.

Filmiplakat

Järgmisena jõuti Venemaal lahenduseni, et kui läänemaailm meile filme ei anna, siis tuleb neid mujalt otsida. Järsku meenus vana sõber India, kelle toodangut NSV Liidu ajal ikka ekraanidele toodi. Ka siis oli probleem, et lääne toodangut ekraanidele peaaegu ei jõudnud ja Bollywoodi filmid kõlbasid augu täitmiseks küll. Lisaks veel Hiina. Hiina filmitoodang on viimasel kümnel aastal teinud tugeva tõusu ja ennustatakse, et varsti hakkab sealne vaatajaarv ületama Hollywoodi oma. See pole nali, vaid näitaja, mida saab juba faktiks pidada.

Samal ajal kaasneb mõlema filmikunstiga ka probleeme. Bollywoodi stiil on väga erinev muu maailma filmikunstist ning Hollywoodi filmidega harjunud publikule jääb see kaugeks. Kindlasti on ka seal selliseid filme, mis reavaatajale sobivad, aga enamik jääb kaugeks ning kinopubliku harjutamine võtab aega.

Hiina filmikunstiga on jälle teine probleem. Paljud sealsed filmid on võrreldavad osaga Venemaa enda toodangust ja ideoloogiliselt ei sobi väga patriootlikud ning Hiinat ülistavad filmid Venemaa turule. Võttes ka arvesse, et Hiina ei ole näidanud üles sajaprotsendilist toetust Venemaa sissetungile Ukrainasse, siis ei pruugi Hiina olla üldse nii lahkeks filmijagaja, kui loodetakse.

Kui vaadata viimaste kuude Venemaa kinokassade tabeleid, siis ei leia paarikümne parima filmi hulgast seni ei India ega ka Hiina filme. Kui midagi peaks ka olema linastunud, pole need toonud arvestatavat asendust. Ilmselt oli tegemist lihtsalt ametliku reaktsiooniga meedias. See muidugi ei tähenda, et Venemaa ei võiks nende riikide filmitoodangu vastu huvi tunda. Samal ajal nendib Venemaa Kinoomanike Liit, et nende ja teiste sõbralike riikide ning vanade filmide uuslinastused ei suuda tuua rohkem kui 10% saamata jäänud tulust.

Mis siis Venemaa kinodes ilma teeb? Viimased kolm nädalat on edetabelit juhtinud kaks filmi. Esiteks „1941. Tiivad Berliini kohal“4. Tegemist ei ole Steven Spielbergi „1941“ ja Wim Wendersi „Taevas Berliini kohal“5 topeltseansiga, vaid üdini patriootliku sõjafilmiga, kus Venemaa sõdurid võitlevad kurjade natside vastu. Kui see film hakkab nüüd juba esikümne teise poolde vajuma, siis on kinotabeli etteotsa on tõusnud film nimega „Artek. Suur seiklus“6. Tegemist on lastele mõeldud komöödiaga, mille tegevus toimub enamjaolt 1988. aasta suvel Krimmi poolsaarel pioneerilaagris Artek. Filmi plakatilt leiab valge särgi ja punase kaelarätikuga koomiku ning loomulikult ka Venemaa ja NSV Liidu lipud.

Kuigi mainitud filmid on teeninud vastavalt 128 ja 155 miljonit rubla, kahvatuvad need arvud Hollywoodi filmide tulemuste kõrval. Näiteks on sel aastal linastunud „Uncharted: kaardilt kadunud“7 teeninud 1,5 miljardit rubla, „Laula 2“8 896 miljonit ja „Surm Niilusel“9 523 miljonit. Eelmise aasta lõpus linastunud „Ämblikmees: pole koduteed“10 jõudis peaaegu 3 miljardi rublani.

Venemaa Kinoomanike Liidu andmetel oli Venemaal aasta alguses 2161 kino 5709 ekraaniga. 18. aprilliks oli 36% neist suletud ja 5709 kinost oli alles 3633. 2022. aasta märtsis langes vaatajaarv 2019. aasta märtsiga võrreldes 59%. Võib ette kujutada, et paljud kinod elasid pandeemia üle viimase auruga ning sõda võttis viimasedki säästud ja lootused. Kinoomanike Liit ennustab, et repertuaaripuudus vähendab järgneva kahe kuu jooksul kinokassat veel 80% ning 50% kinodest suletakse. Venemaa filmitööstuses on hõivatud 55 000 inimest (35 000 kinodes ja 20 000 filmitööstuses), kellest paljud võivad suve lõpuks tööta jääda.

Peale filmipuuduse on räägitud ka sellest, et kinosaalide tehnika kulub ning tootjad ei kavatse Venemaale projektorite lampe jm tarnida. Seda, kas midagi on võimalik asendada Hiinast või teistest sõbralikest riikidest pärineva tehnoloogiaga, pole teada. Kui osa kinodest suletakse majandusraskuste tõttu, siis ilmselt on esialgu võimalik asenduseks kasutada suletud kinode tehnikat, aga nii ei pruugi see kaua kesta.

Ega Venemaal olegi palju võimalusi katastroofi ärahoidmiseks. Võiks ju ise rohkem filme toota, aga see võtab aega ning Venemaa laia publiku filmid pole ka oma kvaliteediga just hiilanud. Tuleb kohe pähe 2017. aasta vastus Marveli „Tasujatele“11 – „Kaitsjad“12, kus seiklevad supervõimetega nõukogude kangelased sealhulgas hiiglaslik vene karu. Vahel leiab ka mõne šedöövri, aga laiemale publikule mõeldud filmid sobivad siiski enamjaolt teiste filmide vahele, mitte iseseisvalt tervet kinosüsteemi kandma.

Kui ei saa ausalt, siis tuleb tegutseda teisiti. Aprillis teatati ühismeediakanalites, et kinod on hakanud illegaalselt Hollywoodi filme näitama. Isegi lausa nii, et kinoekraanile ilmub brauseriaken, otsitakse üles lehekülg, kus filmid on illegaalselt üleval ja pannakse lihtsalt film käima. Isegi sellised versioonid, kus film on varem kinosaalis käsikaameraga üles filmitud, on ekraanile jõudnud. Kinost kinno. Vanemad inimesed mäletavad ilmselt hästi kehva kvaliteediga koopiaid 1980ndate lõpust ja 1990ndate algusest, mida videoteekides näidati. Venemaa on jõudnud tagasi sellesse aega.

Esimese filmina langes sellise kohtlemise ohvriks Matt Reevesi „Batman“13, mida näidati nii mõneski kinos üle Venemaa. Kui laialdaselt seda tehti, pole teada, kuid teateid on tulnud Jekaterinburgist, Ivanovost, Nahhodkast, Jakutskist ja Moskvast. Peale „Batmani“ on näidatud ka „Punast pandaplikat“ ning Netflixi filme „Ära vaata üles“ ning „Punane hoiatus“.14

See pole muide üldse midagi sellist, mida kinod ise on oma peaga otsustanud teha, vaid sellise tegevuse on heaks kiitnud Venemaa kultuuriministeerium15 eesotsas kultuuriministri Olga Ljubimovaga, kes teatas, et nii on võimalik kinod sulgemisest päästa ning kutsus üles koostama nimekirja kodumaistest torrenti-lehekülgedest, kust on võimalik filme näidata. Lisaks on arutuse all ka kange alkoholi lubamine kinosaalidesse, et kompenseerida filmide kvaliteeti. Kõlab nagu anekdoot, aga ei ole seda mitte.

Netflixi filmid on kindlasti kinodele heaks sihtmärgiks, sest Netflix toodab hulgaliselt suurte staaridega filme, mida saab kohe väljatulekuhetkest peale hea kvaliteediga kinoekraanidele tuua. Lisaks tähendab see, et vähem inimesi otsib võimalust VPNi16 kasutada, sest VPN lubab olla välismaailmaga ühenduses ja saada uudiseid, mida Venemaa tahab kindlasti vältida. Kuigi VPNide pakkujad ise on loomulikult selle poolt, et pakkuda vene inimestele akent välismaailma, on probleemiks saanud teenuse eest tasumine, sest suurimad krediitkaardifirmad ja maksekeskkonnad on samuti Venemaalt lahkunud.

Seda, kuhu Venemaa kinosüsteem langeb, näeme ilmselt aasta lõpus. Kinoomanike Liidu prognoosid peavad enamjaolt paika ning kinosüsteem kahanebki miinimumile. Hoiame silma peal ning olgem õnnelikud, et meil on kinokultuur jälle õigele tasemele taastumas.

1 „Apteeker Melchior“, Elmo Nüganen, 2022.

2 „Ампир V“, Victor Ginzburg, 2022.

3 „Брат“, Aleksei Balabanov, 1997; „Брат 2“, Aleksei Balabanov, 2000.

4 „1941. Крылья над Берлином“, Konstantin Buslov, 2022.

5 „1941“, Steven Spielberg, 1979; „Der Himmel über Berlin“, Wim Wenders, 1987.

6 „Артек: Большое путешествие“, Armen Ananikjan, Karen Zahharov, 2022.

7 „Uncharted“, Ruben Fleischer, 2021.

8 „Sing 2“, Garth Jennings ja Christophe Lourdelet, 2021.

9 „Death on the Nile“, Kenneth Branagh, 2022.

10 „Spider-Man: No Way Home“, Jon Watts, 2022.

11 „The Avengers“, Joss Whedon, 2012.

12 „Защитники”, Sarik Andreasjan, 2017.

13 „The Batman“, Matt Reeves, 2022.

14 „Turning Red“, Donee Shi, 2022; „Don’t Look Up“, Adam McKey, 2021; „Red Notice“,

Rawson Marshall Thuber, 2021.

15 В российских кинотеатрах разрешат показывать фильмы с торрентов. DTF, 23. IV 2022. https://dtf.ru/s/534837-ia-panorama-dtf/1171991-v-rossiyskih-kinoteatrah-razreshat-pokazyvat-filmy-s-torrentov

16 VPN ehk Virtual Private Network või virtuaalne eravõrk on programm, mis lubab arvutil asuda näiliselt mõne teise riigi internetivõrgus ja pääseda nii ümber võimalikest netisisu piirangutest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht