Kiri mudelis

„Asteroid City“ koosneb veidrate tegelaste kohtumistest ja selle tulemusel tekkivatest stiilsetest, nii narratiivsetest kui ka esteetilistest mustritest.

JUHAN RAUD

Mängufilm „Asteroid City“ (USA 2023, 105 min), režissöör Wes Anderson, stsenaristid Wes Anderson ja Roman Coppola, operaator Robert D. Yeoman, helilooja Alexandre Desplat. Osades Jason Schwartzman, Scarlett Johansson, Tom Hanks, Tilda Swinton, Adrien Brody, Bryan Cranston, Edward Norton, Willem Dafoe, Maya Hawke jt.

Kui lähtuda sellest, et Wes Andersoni ei huvitagi inimesed, vaid mudelid, on kergem tema filmidega kontakti saada. Pildil J. J. Kellogg (Liev Schreiber), hotelli mänedžer (Steve Carrell), Roger Cho (Stephen Park) ja Sandy Borden (Hope Davis).

Kaader filmist

Väljamõeldud Ameerika kõrbelinna­keses leiab aset noorte tähevaatlejate kokkutulek. Sinna sõidab kokku seltskond kentsakaid inimesi, kes kõik kogevad ootamatul kombel midagi imetabast ja sõnulseletamatut ning peavad seejärel toimunut mõtestama. Tegemist on looga loo sees: parasjagu filmitakse telelavastust näidendi „Asteroid City“ tekkeloost: näidend räägib sellest, kuidas ühes väljamõeldud Ameerika kõrbelinnakeses leiab aset … Selline enesele osutav silmus iseloomustab hästi filmilavastaja Wes Andersoni uusimat filmi, Cannes’i filmifestivalil esilinastunud „Asteroid Cityt“. Kuid mida on sellel linateosel meile öelda?

Filmis jookseb kaks süžeeliini: vaatajale jutustatakse kentsaka teatrietenduse (valmimise) lugu, teisalt aga esitab film meile selle etenduse sisu justkui tõelisusena: lavatagune etenduse lugu on esitatud mustvalgena, aga väljamõeldud linnakeses toimuvat näidatakse meile erksas koloriidis. Seejuures esineb mõlema tingliku loo vahel nii üleminekuid kui ka hõõrdumisi.

Ilmselt oleks kõige täpsem öelda, et „Asteroid City“ koosneb veidrate tegelaste kohtumistest ja selle tulemusel tekkivatest nii narratiivsetest kui ka esteetilistest stiilsetest mustritest. Loomulikult võib sedasama väita kõigi Wes Andersoni filmide kohta, ent ometi annab lavastaja vormitäitmine (või väljapeetud filmikeel, kui soovite) ka seekordses filmis kõige rohkem tooni. Andersoni hoolikalt kokku pandud masinavärk on eksaktne ja tõhus.

Tegelaste taotluslik skemaatilisus laseb Andersonil anda peaaegu igale karakterile mingi läbiva motiivi, mille juurde saab filmis hiljem tagasi tulla. See aga tähendab, et kiiresti õnnestub liikvele lükata terve tegelaskujude galerii: „Asteroid Citys“ astuvad teiste seas üles leinav ja kohmetu fotograaf, jutustaja, noored tähevaatlejad, filmistaar, hulk kauboisid, ekstsentriline näitekirjanik, automehhaanik … Eks seda tegelaste loetelu võib veel täiendada, aga karakterite kirevus ongi just see, mis loeb. Paha ei tee ka tõsiasi, et kõigil karakteritel on kuulsuste näod ees – filmis teevad teiste hulgas kaasa Tilda Swinton, Tom Hanks, Scarlett Johansson, Jason Schwartzman, Edward Norton, Adrien Brody, Margot Robbie, Jeffrey Wright … Kuid jah, siin mängitakse tüpaaže, mitte inimesi. Nende karakterite siseilma kohta on raske järeldusi teha. Heal juhul hakkab kõik kenasti tööle: me rõõmustame hoolikalt ehitatud muinasjutumaailma üle ja vaatame heldinult, kuidas isevärki elementidest kerkib tujutõstev lugu. Halvemal juhul aga tekib siin mingisugune kommunikatsioonihäire ja me ei taha seda mängu enam kaasa mängida. „Asteroid City“ maailm on, nagu Andersonil ikka, magus, nostalgiline ja perfektselt täpseks aetud. Äärmuseni liigendatud, nunnu ja stiilne, esitatud peatükkide kaupa, peensusteni lihvitud ja eneseteadlik.

Estetism võib muidugi väsitada, aga kui lavastaja rütmidele pihta saada, on „Asteroid City“ väga hubane ja mõjuv film. Kui lähtuda sellest, et Wes Andersoni ei huvitagi inimesed, vaid mudelid, on kergem tema filmidega kontakti saada. See struktuur justkui õpetab ennast mõistma. Näib, et tüüpiline wesandersonilik nali vaatleb sageli seda, kuidas kaadris toimuv ning seda täiendav sõnaline informatsioon omavahel suhestuvad. Ehk siis uuritakse mudeli ja reaalsuse, kaardi ja territooriumi omavahelist suhet. Kui sageli, näiteks Andersoni armastatud visuaalsetes loeteludes, võib tekst mõjuda isegi liigselt, pildi püüdliku kordusena, siis teinekord esineb hoopiski visuaali ja selle kirjelduse vastandumist – analüütilise filosoofia entusiastid nimetaksid seda ilmselt kategooriaveaks.

Neid mudelite ja märkidega mängimisi on „Asteroid Citys“ palju: kui Scarlett Johanssoni tegelane (küll varjatud näoga) ühes stseenis hetkeks alasti on, vestlevad tegelased parajasti kehadublantidest. Nõnda kutsub film justkui üles oma konstrueeritust kriitiliselt vaatlema: kas illusioon ikka puruneb, kui on teada, kuidas see loodi? Või siis näiteks karantiini kasutamine süžeekäiguna, mis tekitab kentsaka tunde kõigis, kellel koroonakriis veel värskelt meeles on. Ometi ei taha film meile sellega midagi öelda: seos on taotluslik, kuid ühtlasi sattumuslik.

Andersoni filmid on osa meie maailmast ning ühtlasi ka toredad eraldiseisvad maailmad. Pikalt võiks arutleda tema lembusest sellise korrastatud, hierarhilise, eneseküllase maailmaloome vastu; spekuleerida, miks peab siin kõik olema sümmeetriline, armsa koloriidi ja pedantse liigendusega. Millest see impulss tuleneb? Millist vajadust see rahuldab? Mis küsimustele see vastab? Kuid mõneti trotslikult hakkab huvitama ka see, milline roll võiks Wes Andersoni loomingus olla näiteks juhusel või improvisatsioonil. See viib omakorda suuremate küsimusteni, näiteks, mil määral on valmis filmide puhul juhusest või vabadusest rääkimine üldse mõeldav.

Anderson on muidugi selle käigu ennetanud: „Asteroid Cityst“ ei puudu ka nägemuslik, unenäoline mõõde. Et filmis on paralleelselt käigus kaks suuremat lugu, millest üks toimib kui teise „lavatagune“ (ning mille omavahelisi suhteid lõbusalt proovile pannakse), võib kinost väljudes hakata ka meie endi maailm mõjuma kui lava või „mudel mudelis“. Kas sellelt lavalt oleks võimalik maha astuda? Ja mida see akt õigupoolest tähistaks – mingisuguse kõrgema tõeni jõudmist, vaimset ärkamist? Või vastupidi, nukralt kaosele ja entroopiale alla vandumist?