„Kirjad Inglile” suured paralleelid, mitte spikerdused

Olev Remsu

Sulev Keeduse film „Kirjad Inglile” on kahtlemata mõjutatud „Andrei Rubljovist”.  Oleme harjunud filmi (aga ka näidendi ja natuke väiksemal määral proosateose) peategelase aktiivsusega. Draamaloo peategelase  esimeseks tunnusjooneks ongi innukus ja teohimu, tema tegevus on filmi tegevustikus peamine. Peategelane võitleb oma või rahva õnne, õiguse ja au eest, tema rabeleb väljapääsmatutes olukordades. See on nõnda loomulik asi, et selle peale suurt ei mõeldagi. Ometi tunneb filmiklassika ka passiivse peategelasega teoseid, olgu siin mainitud Andrei Rubljovi Andrei Tarkovski filmist „Andrei Rublov” (1966, stsenaristid Andrei Tarkovski ja Andrei Kontšalovski). 

Rubljovi järel turgatab meelde koolilõpetanu Webb Ben Nicholsi filmist „Elluastuja” (1967), mis jõudis meie publikuni kummalise ümbersünni kaudu teatrilaval.         

Jääme siiski Tarkovski juurde, kuigi mitte sellepärast, et „Andrei Rubljov” on spetsialistide ajakirja Sight & Sound küsitluste järgi pidevalt kuulunud kõigi aegade 50 parima filmi hulka, vaid sellepärast, et Sulev Keeduse film „Kirjad Inglile” on kahtlemata mõjutatud „Andrei Rubljovist”. Ma olen kaugel sellest, et öelda – spikerdatud. Mõlemad filmid kuuluvad ühte hoovusesse. Ka passiivse peategelase tegevus (täpsemini – olek) on filmiloo kese, temagi  tahtmine ja vajadus veab edasi tegevustikku. Ent nii Rubljov (Anatoli Solonitsõn) kui Jeremia Joonas Kirotaja (Tõnu Oja) pole protagonistidena vastandatud antagonisti(de)ga, pigem kogu ülejäänud maailmaga. Sealjuures toimub vastandamine mõlemas filmis religioossel pinnal. Ühel pool on usk, teisel pool ilmalik-militaarne maailm, millest osa on ehtsalt karnevalilik. Muidugi meenub siin esmalt Fellini oma tsirkuste ja paraadidega, ent ka „Rubljovis” on  skomorohhid (vene paganlik rändtsirkus), kes ajastupäraselt karmi karistuse teenivad. Fellinil on muide Sight & Soundi esiviiekümnes kaks filmi („8 ja ½” ja „La dolce vita”) nagu Tarkovskilgi (teiseks „Peegel”)     

„Kirjades Inglile” valmistatakse ette kunstietendust, kus inglid lendamist õpivad (vaimukas!); „Rubljovi” tagapõhjaks on Ikarose legend. Mõlemal juhul sisaldab filmis näidatud spektaakel religiooni pilavaid noote, on ka etendus etenduse (filmi) sees. Seda nippi tunneme juba „Hamletist”, kusjuures üks etendus on loomulikult teisega harmoonilises kontrastis nii sisult kui vormilt.     

Ja religioon? Asjaolul, et Rubljov on kristlane ja püsib islamivastasel positsioonil ning  Kirotaja moslem ega kohane ilmalikkusega, ei ole filmiloo ülesehituses mingit tähtsust. Ka mitte sellel, et ühe filmi tegevus käib Venemaal XV ning teise oma Eestis ja Afganistanis XXI sajandil.   

Muidugi, „Rubljov” koosneb novellidest ja „Ingli” tektoonika on romaaniline, ent mõlema süžee on lahendatud road movie’ võtmes: vaatajal on üsna võimatu ette arvata, mis situatsioonis ja kellega kohtub peategelane järgmises episoodis, kuna tegelaste arv ei ole alguses piiratud ning võib pidevalt kasvada. Ka on sarnasusi Anatoli Solonitsõni ja Tõnu Oja rollilahenduses, mis aga ei tule kopeerimisest, vaid režissööri poolt antud samalaadsest ülesandest.  Vaataja ei soovi harilikult passiivse peategelasega samastuda, kuid võib tema tegevusele kaasa elada (juhul, kui tal igav ei hakka) ning see, kui lähedale vaataja endale passiivse peategelase laseb, sõltub sümpaatiast tema vastu. Loomulikult on reeglil erandid, kindlasti näeb mõni reaalne munk ennast Rubljovina, mõni Nõukogude armees Afganistani sõja koledused üleelanu ennast Kirotajana. 

Mõlemas filmis näidatakse maailma läbi peategelase silmade, seega pole filmis kujutatud maailm mitte niivõrd reaalse tegelikkuse peegeldus, kuivõrd osa peategelase karakteriseerimisest. Rubljov maalib (ka katkestab oma töö), Kirotaja kirjutab, on koguni Jutustajaks. 

Enamuse (filmi)lugude puhul on jutustaja autor-jumal ja see on nõnda loomulik, et seda ei pane vaataja tähelegi. Ent vahel harva esineb personifitseeritud Jutustajagi, kes suunab oma loo esimese isiku minakõnes adressaadile, kelleks on vaatajad. Autori-jumala esitatud lugu jõuab minuni kaudse kommunikatiivsusega, ent Jutustaja kõnetab otse mind. Kirotaja Jutustajana on määranud „Ingli” sisu ja vormi, on olnud filmi südametunnistus.  Tema hindab teisi tegelasi, vähemalt saab vaataja selle hinnangu ainult tema kaudu. Hollywood püüab vältida Jutustaja-filme, kuna need nõuavad vaatajalt pingsamat tähelepanu, aga olgu siinkohal öeldud, et näiteks „1001 ööd” – „suurim lugu, mis kunagi on jutustatud”, samuti „Dekameron”, on Jutustajalood. Kirotaja karakteriseerub selle kaudu, mida ta jutustab.       

Drama tähendab kreeka keeles tegevust ning tegevuse kaudu on üpris võimatu näidata tegelase sisetunde nüansse, kusjuures tegevusega on seda ka tehtud. Me näeme, et Kirotaja ehmub valgussähvatuste peale, Kirotajat häirivad sõjaõppused. Vaataja mõistab, et seda  põhjustavad hirmumälestused lahingutest, kuid neid reaktsioone jääb sügavuti natuke väheseks. Tegevusele on vaja appi sõnu ja neid kuuleme Jutustajalt, Kirotajalt endalt. Kirotaja karakter on viimse varjundini individualiseeritud, lisaks veenev ja usutav. Kirotaja ei ole sunniviisiliselt Afganistani sõjast osavõtja, samuti vangis olles. Seda juhtus seal tõesti, sel teemal on tehtud häid filmegi, näiteks Vladimir Hotinenko „Muhameedlane”. Kirotaja on oma  iseloomulike kõrvaltoonidega Kirotaja ning Tõnu Oja on Madis Kõivu ja Sulev Keeduse loodud tegelase üsna hiilgavalt kehastanud. Küllap on see „Ingli” üks suuremaid võite. Jutustaja jutustamist saadavad taustaplaanid, mis on ilmselt filmitud kuskil kõrbelisel idamaal, mõtestatud tegevust seal suurt ei toimu (rongi järel jooksmine on siiski paljalt dekoratiivne).   

Ma mõistan, et filmi eelarve on liiga väike rühmategevuse filmimiseks kuskil kaugel-kaugel. Finantsprobleemid seljatavad esteetika – eks nii ole see ikka olnud. Ometi ei saa ma jätta  märkimata, et Afganistani episoodid jäävad tühjaks. 

Kui Kirotaja karakter on varjundirohke, siis teisiti on lood naistegelastega. Need on kõik üheülbalised tänapäeva naised (mängivad Katariina Lauk, Ragne Pekarev, Tiina Tauraite, Mirtel Pohla), kõik mingil määral meelad, nagu klantsajakirjad neil käsivad olla. Näitlejale tegevuse andmiseks on pandud tema kehastatav tegelane ahelsuitsetama: sigareti süütamise ja selle elegantse tõmbamise näol on näitlejale kingitud võimalus nii-öelda mängida. Kuid  peab ütlema, et see nipp pole kuigi originaalne ja film oleks ilma selleta olnud parem. Sama kehtib ka pideva meikimise kohta, mis võib tunduda koguni naissugu nimme alandava riukana. Ka see trikk kordub filmist filmi. Ma ei arva, et ühetaolisus on juhus või siis autorite-näitlejate saamatus. Seda tõestab asjaolu, et kunstnikud Toomas Hõrak ja Elo Soode on nad enam-vähem ühtemoodi riidesse pannud. Ka eevakostüümis naised (etenduste episoodides)  on ühte plaani, kui androgüün välja jätta.       

Siin on kaks asja. Esiteks see mulle meeldib. Seesugune naislahendus  tundub mulle esteetiline ja ilus. Miks siis ikka meeldib? Hakkasin juba kahtlustama, et järsku olen mees, kes ei suudagi naistel vahet teha? Hea küll, jätame minu kõrvale. Aga mis mõttega on naisi ühetaolistena näidanud režissöör ja võib-olla ka stsenaristid? Viimast ei julge ma väita, kuna ei ole stsenaariumi lugenud. Selleks, et vastandada neid individualiseeritud Kirotajale? Kui Kirotaja puhul portreteeritakse hinge ja psüühikat, siis naiste  puhul keha (milleks muidu nudistid?). Et kujutada naisi moslemi pilguga vastavalt mittemoslemite poolt üldiselt omaks võetud (ja tõele mittevastavaks) islami naiskontseptsioonile? Et tõmmata naiselt maha parandžaa ja burka ning näidata neid tegelikult? (Enamik Euroopa ja ka Vene mehi usub, et rõivakamuflaaži all peitub ihar naisekeha, see, kelle jaoks oletus, kelle jaoks veendumus on kestnud läbi aegade.) Et  karikeerida islami paradiisi?   

Vaat neile endale esitatud küsimustele ei  oska ma vastata, aga igatahes on see filmile plusspunkt, et need küsimused mul tekkisid. Tavalises (filmi)loos ei teki vaatajal raskusi ajalise telje määramisega. See asi juhtus enne, see juhtub nüüd, see juhtus pärast. Vaataja teeb seda automaatselt. Ehk nõuavad väikest tähelepanu- ja mõtlemispingutamist teosed, kus osa tegevustikku esitatakse tagasivaa(de) tena.   

„Ingli” ajakoordinaadistik on hägune. Kas filmil on raam? Vist on, kuigi päris kindel selles olla ei saa. Mõned tagasivaadetena tunduvad episoodid (ja ehk ka mõned nüüd-episoodid) on ilmselt peategelase kujutlused (mis tähendab, et neid ei ole nii-öelda olnud). Ent millised? Niisugune määramatus on osa peategelase  portreest, kuid teeb lihtsa ja selge looga harjunud vaatajale vaatamise raskeks. Filmis kujutatud ruumgi jääb võrdlemisi kaootiliseks, ja see demonstreerib ähmasust peategelase peas. Natuke on ülevastandatud, kuidagi tarbetult puust ette tehtud. Pean silmas kontrastseid kõrbemaastikke ning vee- ja soorohkust Eestis, Kirotaja kodumaal. Kõivu ja Keeduse filmiloos puudub isegi ühene kausaalsuse telg, vaataja ei saa vastust  tema peas tekitatud küsimusele: mille pärast? Mis on käivitav põhjus kojutulekuks? Palkamine killeriks? Isa matus? Soov veenduda tütre olemasolus? Miks on Kirotajal vaja maatükki? Miks tapmise motiiv? Miks lastakse maha Lars? Kuidas kasvas kasutütrest põuepommar? Milline oli siinjuures kasuisa osa?       

Hea on puänt. Ma arvasin kogu aeg, et Kirotaja ehk lõpetab endaga: nõnda saab väljendatud kohanematus  kodumaaga, islami ja meie sekulaarse elu kontrastsus. Aga ei, hoopis teine põlvkond läheb uude Afganistani sõtta ning nüüd enam mitte sunniviisiliselt Nõukogude armee alandavas vormis, vaid vabatahtlikult Eesti Vabariigi uhkes mundris.     

Oo, maailm, sa olid, oled ja jääd igavesti tobedaks!