Kodumaised hirmud

KASPAR VIILUP

Urmas Eero Liiv: „Aasta eest mõtlesin, et kodumaist õudusfilmi oodatakse suurema põnevusega.“

Urmas Eero Liiv alustas oma filmikarjääri 1990. aastate lõpus dokirežissöörina ning jõudis õige pea televisiooni, kus jätkas tõsieluprojektidega. Tema esimene mängufilm, päris sündmustel põhinev triller „Must alpinist“ esilinastus 2015. aastal lõpus PÖFFil. Nüüd jõuab kinodesse tema teine linateos, reklaammaterjalide sõnul Eesti esimene õudusfilm „Kiirtee põrgusse“. Intervjuus tuleb juttu nii Eesti filmist kui ka eba­võrdsusest telemaastikul.

Kust tuli „Kiirtee põrgusse“ mõte? Miks otsustasid teha Eesti esimese õudusfilmi?

Noh, päris esimene see kindlasti pole. Näiteks „Nukitsamees“ on ikka kindlasti õudusfilmi elementidega, kuigi lastefilm. Mäletan ise oma lapsepõlvest, et lapsed ei julgenud seda vaadata, ja oli ka kriitikat, et see on lastele liiga jube. Meil oli ka niisugune väga kihvt režissöör nagu Anri Rulkov, kes terviseprobleemide tõttu noorelt suri. Tema oleks seda žanri professionaalselt teinud. See kõik oli aga üsna ammu. Nüüd on tehnika arenenud ja nullindatel ei ole küll midagi tehtud, välja arvatud Mart Sander oma kõhefilmidega. Niipalju kui ma olen tema filme näinud, siis need on pigem kõhedad, mitte õudsed.

See žanr oli Eestis teenimatult ära unustatud. Kindlasti on õudusfilm kommertsžanr, juhul kui see ei ole intellektuaalne linateos, mis võiks olla ka päris tõsiseltvõetav. Võib-olla ma tahtsin ka lihtsalt proovida, kas ma tõesti suudan tühja koha pealt luua sellise maailma.

Mõnes mõttes võib ju ka „Musta alpinisti“ pidada õudusfilmiks, mis põhineb küll tõsielusündmustel.

No just, aga seal ei saanud vinti üle keerata – ja see tuli tegelikult filmile kahjuks. Ma ei tahtnud kõike välja panna, sest need inimesed on veel elus. Nad poleks siis seda lugu enam ära tundnud ja seda ma ei tahtnud. Film sai seetõttu natukene nõrgem, aga inimesed, kes selles osalesid, jäid terveks.

Arvasid, et Sirp ei peaks kirjutama filmist „Kiirtee põrgusse“. Miks?

Mul oli kohe alguses kindel tunne, et ma ei taha sinna riigi raha sisse. Operaatori suure surumise peale esitasin projekti ikkagi ühte toetusvooru, aga jumalale tänu, vastus oli eitav. Tollel korral läks läbi „Ükssarvik“ ja väga hea, et nii juhtus.1

Eks see riigi hinnang oli ka hävitav. Öeldi, et sellisel filmil pole mingit mõtet ja kunstilist väärtust ega saa sel ka olema publikumenu. Rõhutati, et see on täielik null. Seda oli tore lugeda, sest nii võib ka juhtuda, aga sellepärast ongi hea, et ei ole aruandekohustust Eesti rahva ega kultuuriavalikkuse ees.

Kas oleksid riigi fondidest toetuse saamise korral teistsuguse filmi teinud?

Ma arvan, et natuke küll, aga suures plaanis mitte. Sealt ei olnud oodata ka sellist raha, millega oleks saanud päris kardinaalselt muuta filmi olemust ja väljanägemist. Selleks oli seda raha liiga vähe.

Kas kriitikud peaksid sellist filmi üldse puutuma? Või on see ainult kommertsiks mõeldud?

Puutuda võib igaüks, aga süvakriitik satub ikkagi keerulisse olukorda. Me elame niisuguses arvamusühiskonnas, kus kõige kohta peab midagi arvama. Tegelikult on see arusaadav, aga kui väga peene filmitunnetusega inimene püüaks sellest midagi kirjutada, siis ma ei kujuta ette, mida tal öelda oleks.

Kas kardad hävitavat kriitikat või seda, et nad näeksid ehk su filmi hoopis liigselt tähenduslikuna?

Ma ei karda mitte midagi. Nad hakkaksid lihtsalt kaevama seal, kus pole selleks põhjust. Igaüks, kes on filmi teinud, teab sedagi, et vaatajad ja kriitikud näevad seal hoopis ise asju. „Kiirtee põrgusse“ oli selline hullamine ja möllamine, kuigi protsess on olnud väga raske.

Urmas E. Liiv: „Kui väga peene filmitunnetusega inimene püüaks mu filmist midagi kirjutada, siis ma ei kujuta ette, mida tal öelda oleks.“

Erakogu

Miks raske?

Ma ei taha seda mantrat korrata, et raha ei ole: selle filmi tegemiseks oli just nii palju raha, muidu ma poleks seda teinud. Raha oli küll, aga mul oli endal tohutu koormus. Mul ei olnud ühtegi abilist – ja ei saanudki olla. Seda sinnamaani välja, et muusika on selles filmis osaliselt minu tehtud, rääkimata montaažist, 15% on ka minu filmitud.

Tegin seda üle aasta iga päev ja mul endal oli juba selline tunne, et olen kiirteel põrgusse. Ma hoidsin teadlikult tiimi võimalikult väikese, aga aeg-ajalt oleks tahtnud midagi delegeerida ka.

Siis võiks ju isegi öelda, et see on sinu autorifilm.

Päris nii ei saa öelda, sest operaator Kristjan-Jaak Nuudi oli oma tiimiga platsis.

Kas Eesti filmikriitikaga on midagi lahti? Kas kedagi sinu arust üldse huvitab Eesti filmikriitikute jutt?

Päris filmikriitika on väga marginaalne asi: keegi peale selle ajakirjaniku enda, režissööri, režissööri naise, kolme sõbra ja konkurendi ei viitsi seda läbi lugeda. Ei kirjutata ju halvasti, kirjutamise tase on okei, lihtsalt keegi ei viitsi millessegi süveneda. Kriitikud on tasemel, aga vastuvõtt on pisike. Sa kirjutad selle loo ja see ei huvita kedagi. Sellest on nii kahju.

Tegid aastaid dokke ja siis läksid mängufilmi peale üle. Millest see otsus?

Ma tegin dokke veel siis, kui sellel oli mingisugune ühiskondlik tähendus. Dokimaailm oli tollal etableerunud. Mina tulin välja kommertslikuma nägemusega, Maimik ja Tolk sellise kommertsiaalse, aga väga terava ühiskonnakriitikaga. Seni, kuni oli see värske tuleku tunne, ma neid ka tegin.

Pärast võttis televisioon selle n-ö sotsiaal­pornograafia üle. Ma ei teinud neid filme aga kunagi ilma mõtteta, nagu kahjuks telesaadetes tihti tehakse. See nišš kuivas kokku ega tundunud mulle enam paeluvana. Ma pole ennast kunagi tõsiselt võtnud ega viitsiks seetõttu ka päris tõsist dokki teha.

Arvad, et enam doki juurde tagasi ei pöördu?

Ma kardan küll, sest dokumentaalfilmid on väga professionaalseks läinud. Noh, ma ei tohiks tegelikult ka mängufilmi torkida, selle jaoks on natukene rohkem annet vaja, aga oma lõbuks võib filme teha küll.

Oled ju ikkagi Tallinna ülikoolis filmihariduse saanud. Kas filmitegija puhul on haridus üldse oluline?

Tänapäeval kindlasti ja BFM on Tallinna ülikooli kroonijuveel, see üldse teebki sellest ülikoolist tõsiseltvõetava asutuse. Humanitaarias on seal kahtlasi erialasid, aga just filmi pool on väga tugev. Meie ajal käis see rohkem nii, et mõttekaaslased said kokku ja mingit tehnilist baasi seal ei olnud, sest see oli kõige vaesem aeg 1990. aastatel. Oma rolli mängis kool kindlasti: saab intensiivselt mõelda mõned aastad selliste asjade peale, mille peale muidu ei mõtle.

Tegelikult on mulle südamelähedaseks jäänud ikkagi mu esimene haridus [geneetika ja tsütoloogia eriala Tartu ülikoolis – K. V.], see on mulle hinge suurema jälje jätnud.

Viimastel aastatel on Eestis üha rohkem tekkinud n-ö sõltumatut filmi, mis ei ole riigi fondidest kas raha saanud või pole seda üldse taotletudki. Kas Eesti filmis on saabunud uus ajajärk? Kas see näitab midagi?

See näitab väga palju ja mul on kahju, et ma ei olnud esimeste seas. Süütuse võttis „Klassikokkutulek“ ning pärast seda „Svingerid“.2 Toomas Kirss on seda teinud, võib-olla mina ka, aga oleksin tahtnud olla edurivis. Süütuse võtmise all pean silmas seda, et tuua kinno täiesti teistsugune inimene, võib vist isegi öelda, et tuua televaataja kinno. Ta tuleb ja vaatab ära mingi loo ilma sügavamat tähendust otsimata. Väga tore, et selline asi toimib.

Iga asja ei pea tõsiselt võtma ja tõsiselt arvustama. Mõni asi elus ongi lihtsalt selline, et koged ja unustad. See, et need on kommertsfilmid ka rahastuse mõttes, on samuti väga hea. Eesti filmiraha peab minema ainult Eesti filmimõtte ja -kunsti edendamiseks, aga kõik eelnimetatu ei kuulu otseses tähenduses Eesti filmikunsti hulka.

Kui palju sa Eesti arthouse’i üldse jälgid? Mis on sulle viimase aja filmidest korda läinud?

Muidugi ma jälgin. Õnneks ei tehta neid liiga palju, et ei jõuaks kursis olla. Andres Puustusmaa ilmselt solvub, aga näiteks „Kohtunik“ (2019) polnud mulle mõeldud, ei kõneta mind. Ka näiteks „Skandinaavia vaikus“3 pole mulle.

Kui vaadata neid filme laiemalt, siis paljud inimesed petab ära tohutult ilus pilt. Meie operaatorid oskavad väga ilusat pilti teha ja tehaksegi. Nendes filmides on ka suurepärane kaameratöö: pilt keeratakse veel mustvalgeks ning siis ta uneleb ja uneleb – see kõik näeb väga šikk välja. Minul on sellega alati väga keeruline suhe olnud, aga see võlub mingit kultuurset inimest nii Eestis kui ka välismaal. See on üks võimalus arthouse’i tasemele jõuda. Imelik, et see ikka veel niimoodi toimib.

Oled aastaid töötanud ka televisioonis. Millises seisus on Eesti tele­maastik? Eelmisel aastal tuli „Alo“, mida väga kiideti, „Panka“ jälle laideti.

Kui „Pangast“ rääkida, siis see on ka täpselt selline, mis pole minu veregrupile. Tohutult ilusas esteetilises pakendis pretensioonikas lähenemine materjalile, täis pikitud fantastilisi stseene, aga tervik ei kõla kokku. Eesti teles on sarjade aeg läbi. Olen ise teles nii ammu olnud, et tunnen perseauguga, mis on hea, mida oodatakse ja mida mitte. Kogu see buum, kui Eestis oli eetris üle kümne omakeelse sarja, on läbi. Vanad tilguvad veel järele, aga publik ei oota sarju. See on maailmas samamoodi – kõrgaeg on möödas. Seda, mida nüüd tuleb teles teha, ei saa ma öelda, sest siis võtab keegi mu mõtte ära. Televisioon muidugi välja ei sure.

„Alo“ on muidugi särav, kopeeritud Ricky Gervaisi projektidest, aga siiski väga andekalt järele tehtud. See on õieti nišitoode, sest selle vaatajate arv ei olnud suur. Praegu on „Alo“ lõppenud, sest seda tehti entusiasmist – tegijad ei võtnud raha ja arvati, et nii võib lõpmatult jätkuda. Inimestel tulevad pered ja nad tahavad oma panuse eest saada ka normaalset tasu – kaua sa ikka õhina pealt teed. Telekanal aga rahastust ei suurendanud. Kindlasti on tegemist viimase viie aasta kõige parema asjaga.

Kas Eesti televisioonil on sinu arvates praegu hea elu?

Eesti teles elatakse ebavõrdset elu, sest ETV positsioon on järjest tugevam. See tuleneb kahest asjast: rahvastiku vananemisest ja vabalevist. Tegelikult loobuvad paljud tasulistest kanalitest ja ei osta üldse mingeid pakette. Seega tuleb umbes 30% ETV vaadatavusest sellest, et see on vabalevis. Ülejäänu on nende enda tubli töö, ja tublit tööd tehakse, seda ei saa salata. Väga tore on see, et ETV2 on leidnud tõeliselt hea ja tugeva identiteedi.

Kommertstelevisioon elab ka praegu väga hästi, vaatamata sellele, et seda on hiilgeaegadega võrreldes mitu korda vähem. Suvel oli korra isegi hetk, kui mõlema kommertskanali eelarve oli kokku väiksem kui ETV-l, sügisel muidugi see enam nii ei ole. Majanduses on praegu selline aeg, et raha tuleb peale. Kui see aga jälle otsa lõpeb, siis ma ei tea, mis saab.

Miks pole Eestis paarkümmend aastat õudusfilme tehtud?

Vaata, ega minu film ei ole ka slasher. Mulle väga meeldiks teha slasher’it, aga ma pidin tegema seda, millele rahaliselt hammas peale hakkab. Slasher on väga kallis, kui tahad seda kinodesse tuua. Kui „Kiirteed põrgusse“ vaatasid, siis ilmselt väga ei kriipinud need haavad ja veri – mingisugune professionaalsus peab jääma.

Üks põhjus on kindlasti, et see žanr on madal. See sõltub ka režissööride hetkeseisust. Kui praegusi režissööre vaadata, tekib küsimus, keda see peaks huvitama. Meil on väga tugevad nais­režissöörid, kes teevad isiklikke ja vägevaid draamasid. Miks ta peaks oma nina pistma kahtlasesse kohta, kus võib saada vastu päid ja jalgu, ning see on veel nõme ka. Meil lihtsalt pole selliseid lavastajaid. Õunpuu näiteks võiks teha, aga ta teeb ikkagi intellektuaalse filmi. Ega ma ise ka järgmist samasugust ei teeks, aga vähemalt katsetasin.

Kuidas sulle meeldib Oskar Lehemaa lühifilm „Karv“?

Väga meeldib. Ma olin ise HÕFFi žüriis ja ennustasin kohe, et sellel läheb hästi.4 Vot Oskar Lehemaa on selline, kes võiks õudusfilmi teha, sest tema „Karv“ on lagi, igas mõttes maailmatase. Ainuke õnnetus on see, et see on lühifilm, aga miks mitte proovida nüüd järgmiseks täispikk film teha.

Kui nüüd rääkida filmist üldse, siis ega režissöörid tegelikult väga palju ei riski. Mis on osutunud kinos edukaks? Eesti klassika ehk „Tõde ja õigus“ ning „Seltsimees laps“,5 komöödia, frantsiis, lastefilm … Minu meelest on kõige tugevamad asjad olnud hoopis Liina Triškina-Vanhatalo „Võta või jäta“ (2018) ja Triin Ruumeti „Päevad, mis ajasid segadusse“ (2016), sest need on algupärandid. Need ei ole ühegi eelnimetatud edukuskriteeriumiga seotud. Võib-olla on ka „Must alpinist“ pigem neist väljaspool seisev. See on kõikjal maailmas nii, vaata kas või viimast 20 aastat, originaalseid asju on väga vähe.

Viimastel aastatel on õudusfilm uuesti tähelepanu all. Mitmed intellektuaalsed režissöörid on toonud žanrisse uusi lahendusi, näiteks Jordan Peele’i „Kao ära“6 võitis isegi Oscari.

Ma arvan, et see žanr on kogu aeg tähelepanu all olnud ja sellel on alati olnud püsiv publik. Tõusuteel on see ilmselt seetõttu, et järjest enam saab täiskasvanuks noori, kellel on probleem elamuste saamisega. Nad on virtuaalmaailmas üles kasvanud ning tahavad päriselt ebamugavaid assotsiatsioone kogeda, aga ka lihtsalt hirnuda. Saab ju B-kategooria õudusfilmide üle ka naerda.

Kiirtee põrgusse“ on stsenaariumi ja julguse poolest keskmisest Hollywoodi õudusfilmist kõvasti üle. Kas otsisid kaua tasakaalu B-kategooria õudusfilmi ja kvaliteeditaseme vahel?

Midagi ma otsisin, aga mul oli ka selge, mida teha saan. Kultuursele publikule ütlen, et stsenaristiks on märgitud Vaike Kõrve. Aga kes ta on? Tegelikult on see talu nimi, kus sündmused toimuvad. See pani piirid väga konkreetselt paika. Meil oli kasutada konkreetne koht ja pidime vaatama, mida seal teha annab. Ma arvan ka, et „Kiirtees põrgusse“ on lugu rohkem kui keskmises Hollywoodi filmis, aga teostus on viletsam. See on paratamatu.

Kas kasutasite ka selle talu ajalugu? On sel lool ka mingi reaalne taust?

Sellist tausta nagu filmis sellel talul tegelikult ei ole. Minu põlvkond on ostnud kokku palju selliseid maakohti ja -maju, millest ei teata mitte midagi, mis seal enne oli. Tegelikult käivad nende kohtadega igasugused lood kaasas.

Kui palju „Kiirtee põrgusse“ vaatajaid kogub?

Ma arvan, et läheb metsa. Ma ei usu, et sealt midagi rõõmustavat tuleb. Näha on, et ka Apollo kinoketis, mis ei ole meie levitaja, on sellesse juba vähe usku olnud, sest seansside arv pole väga suur. Aga nad ei uskunud ka üldse „Musta alpinisti“.

Aasta eest mõtlesin, et kodumaist õudusfilmi oodatakse suurema põnevusega, aga praegu tundub, et äkki olen seda ootust üle hinnanud.

Arvad, et see jääbki ainsaks katsetuseks ja lähiajal rohkem õudusfilme Eestis ei tehta?

See oleneb asjaoludest. Sellist vastavalt võimalustele tehtud filmi pole kindlasti mõtet teha, aga kui on tugev stsenaarium, siis ma arvan, et oleks põhjust küll.

On sul järgmine film juba mõttes ka?

Ei ole, aga niimoodi ma enam jätkata ei taha. Juhul kui järgmist filmi tegema hakkan, siis küsin kindlasti riigilt raha. Dokfilme tegin täiesti oma rahaga, seega olen Eesti riiki kurnanud väga vähe. Ma pole selle nisa otsas rippunud, aga juhul kui järgmine tuleb, siis tahan ka udara otsa saada.

1 „Ükssarvik“, Rain Rannu, 2019. Võitis Eesti Filmi Instituudi väikese eelarvega filmide toetusvooru 2018. aastal.

2 „Klassikokkutulek“, René Vilbre, 2016; „Svingerid“, Andrejs Ēķis, 2017.

3 „Skandinaavia vaikus“, Martti Helde, 2019.

4 „Karv“ (2019) võitis tänavusel Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivalil Euroopa lühikeste fantaasiafilmide võistlusprogrammis hõbedase Mélièsi auhinna.

5 „Tõde ja õigus“, Tanel Toom, 2019; „Seltsimees laps“, Moonika Siimets, 2018.

6 „Get Out“, Jordan Peele, 2017.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht