Kõige mõttetum saurusefilm

Juuraajastu-sarja saurusefilmide tegemise käigus on võetud vastu väga kummalisi otsuseid visuaali nimel, aga sisukuse kahjuks.

HARLY KIRSPUU

Mängufilm „Juuraajastu maailm. Ülemvõim“ („Jurassic World: Dominion“, USA 2022, 147 min), režissöör Colin Trevorrow, stsenaristid Colin Trevorrow, Derek Connolly, Emily Carmichael, operaator John Schwartzman, helilooja Michael Giacchino. Osades Chris Pratt, Bryce Dallas Howard, Jeff Goldblum, Sam Neill, Laura Dern, Isabella Sermon, Omar Sy jt.

Nüüd on Ameerika filminduses jälle käes aeg üritada nostalgia rahaks teha. George Lucas müüs maha Lucasfilmi ning uus omanik Disney andis kohe teada, et nüüd tuleb igal aastal uus „Tähesõdade“ („Star Wars“) film – fännibaas on olemas. Küllap minnakse uusi filme vaatama isegi siis, kui Disney peaks otsustama toota täielikku saasta. Netflix kaevas maa seest välja seriaali „Veidrad asjad“ („Stranger Things“, 2016–…), mis sihib ka nostalgianurka. Kõigele lisaks ostis Amazon ära Metro Goldwyn Mayeri koos enamiku selle arhiivimaterjaliga, nii et oodake sealt ka midagi (tollel firmal on küll aegade jooksul olnud nii palju omanikke, et suur osa arhiivist on lihtsalt laiali tassitud, ning üldse on MGM arhiivi ning esitamis­õigustega üks paras kaos ja segapudru).

Ja nüüd on jätkatud ka sauruse­filmide seeriat järjekorras juba kuuenda filmiga: esimesed kolm moodustavad „Juuraajastu pargi“ triloogia ja kõnealune on sellele järgnenud „Juuraajastu maailma“ triloogia lõppakord. Esimese kolme filmi mõju oli tohutu. Nende tehni­line tase oli 1990ndate kohta midagi enneolematut, kuigi käsikirjade kvaliteet hakkas teisest osast peale langema. Nagu ikka liiga pikale venivate filmiseeriate puhul, läks esialgne rada lihtsalt kaduma ning tootmine pandi mõneks ajaks pausile, et kasvaks peale uus publik, kes pole vanemaid filme näinud. Praeguse „Juuraajastu maailma“ triloogia ettevalmistamist alustas Steven Spiel­berg juba siis, kui esimese triloogia lõppfilmi võtted alles käisid, aga avalikkuse ette lasti neljas osa alles 2015. aastal – kümme aastat planeeritust hiljem.

Filmi „Juuraajastu maailm. Ülemvõim“ esimestest hetkedest on kohe aru saada, et pikemat pingekruvimist ei tule, vaid alustatakse suurelt: veealune saurus ründab tormisel merel kalatraalerit. Kõigele lisaks on teoses kohe alguses eelduseks võetud, et vaataja on eelmised viis filmi ära näinud. Just nimelt viis, sest esimesest triloogiast on terve hulk näitlejaid tagasi oma vanas rollis. Võttes arvesse, et suur hulk kinokülastajaist polnud avatriloogia näitamise ajal veel sündinudki, on see otsus pisut kaheldava tulemusega. Kui pole eelmisi filme näinud, võib tekkida küsimus, kes need ekraanil virvendavad inimesed kõik on, milline on nende funktsioon, taust või tegutsemisloogika. Kui varasemaid „Juuraajastu“ seeria saurusefilme üritati natukenegi positsioneerida perefilmina, mida saab koos lastega vaatama minna (eriti need, mis tehtud 1990ndatel, mil Hollywoodis üritati isegi „Godzillast“ perefilmi teha), siis „Ülemvõimu“ puhul ei sobi selline võimalus kohe kindlasti. Võetagu võrdluseks kas või „Tähesõdade“ Disney all toodetud filmid, mis ongi mõeldud peamiselt uue publiku leidmiseks ja millest arusaamiseks ei pea väga palju Lucasfilmi-aegsete väljalasetega kogemusi olema. „Ülemvõim“ on rohkem selline viletsavõitu katastroofifilm, mille peresõbralikkus on mõnikord äärmiselt küsitav.

Dinosaurused on kogu maailma üle võtnud, hirmutavad kõiki, ajavad taga väikelapsi, segavad pulmi ja põhjustavad autoavariisid. Kohe alguses lubatakse muidugi selgitada, kuidas inimkond ikkagi sellisesse punkti on jõudnud. Põhjendus on aga venitatud laiali kahe ja poole tunni peale, mistõttu võib vastus ikkagi segaseks jääda. Mingi lühikokkuvõte tuleb esimestel minutitel: geenitehnoloogia, mis oli esimeste filmide peateema, koos kapitalistliku keskendumisega kasumi hoidmisele ja tõstmisele iga hinnaga. Selgitus võtab paar minutit: ilmselt on filmitegijate siht olnud pigem vaatajate motiveerimine üles otsima ka eelmised osad. „Ülemvõimus“ kritiseeritakse aga ka näiteks radikaalsemaid loomakaitseaktiviste, kes päriselt laboritesse sisse murravad eesmärgiga „vabastada“ loomad, kuigi nood vabaduses hakkama ei saaks. Iseasi on, et seesugune tegevus pole praegu enam nii päevakajaline kui paar aastat tagasi, kui ilmselt „Ülemvõimu“ käsikirja tegema hakati. Mingid grupid veel tegutsevad, aga kuna need on mitmetes riikides kuulutatud terroristlikeks organisatsioonideks (ALF) või muutunud erialaste teadmisteta pooletoobiseid koondavaks naljanumbriks (PETA), siis on see aspekt filmis välja kukkunud kehvemini, kui plaanis oli.

Kaks sellist isikut (neid meile ei tutvustata) murravad sisse asutusse, kus saurusi kinni hoitakse ja filmivad 20 aastat vana seebikarbiga loomade hoiutingimusi, kommenteerides see­juures olukorra ebainimlikkust ja aja­kohatust. Seejärel tundub neile hea mõte üks eksemplar koos puuriga sauruse­laudast sisse vehkida ja bussiga minema viia. Loomulikult loomavabastamise eesmärgil, sest saurus saab tagaajamise käigus bussist jooksu. Tema edasine saatus pole muidugi enam kodanike aktivistide asi.

Silma kriibib arvutigraafika täiesti valimatu kasutamine. Esimese filmi „Juuraajastu park“¹ tegi tugevaks see, et kasutati päris füüsiliselt valmis tehtud dinosaurusroboteid, kuna oli olemas raha, aga ka tehnilised võimalused. See on tulnud filmile kasuks, sest 1990ndate arvutigraafika on praeguseks jõudnud enamasti hapuks minna nagu piim suvepäikese käes. „Ülemvõimus“ on näha, kuidas saurusekõnelejaga sarnanev Owen Grady (Chris Pratt) ratsutab hobusega sauruste vahel ning üritab neid lassoga püüda. See koomilisena mõjuv stseen jätab mulje, et raha­lugemisega pole produktsiooni ajal oma peakest väga vaevatud – ja muud efekti stseenil tegelikult ei olegi. Sealjuures on „Ülemvõimu“ tegijad end üllatavalt tõsiselt võtnud ja film meenutab seetõttu „Sharknado“ varasemaid filme, kui üritati teha tõsiseltvõetavat seeriat väga, ütleme, huvitava pildikeelega. Vahest isegi natuke filmi „Linnuepideemia“², mis on samuti täie tõsidusega tehtud, lihtsalt selle vahega, et „Ülemvõimu“ tegemisel on kaasa löönud ka inimesed, kes on siin pidada võetud ameteid ka enne proovinud.

Ilmselgeid vigu on veel: peres räägivad vanemad inglise keelt hoopis muu aktsendiga kui nende laps jne. Üldiselt tundubki, et „Ülemvõimu“ (nagu ka kahe eelmise selle triloogia) juhtidee on olnud „näitame, et meil on palju raha“, mitte „teeme ühe hea filmi“. Suures osas tehti samasugust kriitikat nii filmide „Juura­ajastu maailm. Sauruste maailm“³ kui ka „Juuraajastu maailm. Langenud kuningriik“⁴ puhul, aga siin hakkab mängima see, et Steven Spielbergi tasemele tõusta on niikuinii raske, eriti juhul, kui järgesid on võetud lavastama kamp täiesti kolmanda järgu režissööre, kellel pole ei oskust, kogemust ega visiooni.

„Juuraajastu maailma“ triloogia peaeesmärk tundub olevat pigem pumbata visuaal steroididega üles, isegi kui sellega kaasnevad mitte kuskile viivad stseenid, millel pole mingit suuremat mõtet. Toode saadetakse kinodesse välja – ja küll mõni ikka vaatama tuleb. (Muuseas, „Ülemvõim“ on rahvusvahelises kinolevis alles eelmisest nädalast ja loo kirjutamise ajaks ületas kasum kulu juba kahekordselt.)

Kui filmitegemisel seatakse esikohale visuaalne pool ja muud aspektid kuulutatakse ebavajalikuks, siis kannatab ennekõike stsenaarium. Seda on ka selle filmi puhul selgelt tunda: näitlejad siplevad, mis nad siplevad, aga kui tekst on vilets, siis pole mitte midagi teha, pingutagu või püksid jalast. Näitlejaskond on fantastiline, aga lõpptulemus nadi.

Teine külg, mis ette jääb, on sisu, millele pole samuti eriti tähelepanu pööratud. „Ülemvõim“ on isegi kesiste „Juuraajastu maailma“ filmide kõrval triloogia kõige nõrgem film, sest selle tegemise käigus on võetud vastu väga kummalisi otsuseid visuaali nimel, aga sisukuse kahjuks. Näiteks, et emotsioon peaks tulenema arvutiga tehtud saurustest, mitte millestki muust. Või ühel hetkel tehtud otsus, et igal pool ringi sebivaid saurusi saab nüüd treenida (esimeses triloogias oli see välistatud). Nii saab neid filmi rohkem panna, aga jääb arusaamatuks, milleks. Algusega võrredes on seeria sisemine loogika lahkunud teadmata suunas.

1 „Jurassic Park“, Steven Spielberg, 1993.

2 „Birdemic: Shock and Terror“, James Nguyen, 2010.

3 „Jurassic World“, Colin Trevorrow, 2015.

4 „Jurassic World: Lost Kingdom“, J. A. Bayona, 2018.