Kõigi aegade kõige mõjusam dokumentaal?

„Tiigrikuningas“ on meelelahutusena kaasahaarav vaatamine, paraku jääb pärast seitset tundi ajukäärude vahele üsna vähe.

ANDREI LIIMETS

Telesari „Tiigrikuningas“ („Tiger King“, USA 2020). Režissöörid Rebecca Chaiklin ja Eric Goode. Linastub Netflixis.

Kõigi aegade kõige mõjusam dokumentaal? Aprillis võis vähemalt mõneks nädalaks nii tunduda, kui Netflix lõhkas pommi nimega „Tiigrikuningas“, mille alapealkirja võiks tõlkida kui mõrv, mürgel ja meeletus. Koroonaviiruse jäetud meediavaakumisse heidetud minisarjast ei saanud mõnda aega mööda suur osa vestlusi ei siin- ega sealpool ookeani. Ajastus ja turunduslik hüperbool töötasid laitmatult. Kui sa pole seda sarja näinud, oled sa üldse elus? Veebisensatsioonid on paraku nagu pikad uusaastapeod – tuled pimestavad, helid kurdistavad, melu lämmatab, aga pärast mürglit ärgates on paha olla ning paar nädalat hiljem, kui elu endistesse rööbastesse loksunud, ei mäleta enam, milles kogu elevus ülepeakaela seisnes.

Neile, kes on vahepeal tuumavarjendis elanud, lühikokkuvõtteks: „Tiigrikuningas“ on seitsmes tunnipikkuses osas räägitud lugu Ameerika Ühendriikide Oklahoma osariigis tegutsevast Greater Wynnewoodi eksootiliste loomade pargist, kuhu on vangistatud ligi kakssada tiigrit. Kaslastega võistleb suurima publikumagneti staatuse eest pargi omanik, telereitingute tõstmiseks justkui loodud Joseph Allen Maldonado-Passage, tuntud ennekõike oma esinejanime Joe Exotic all. Pikkade blondide kiharate, tumedate vuntside ja kirkavärviliste särkidega mees on justkui vastuolude kirju kimp – relvaga vehkiv lõunaosariiklase stereotüüp ja kolmikabielus gei, karm tiigritaltsutaja ja romantiline kantrilaulik, relvaga vehkiv õukonnanarr ja endine presidendikandidaat.

„Tiigrikuninga“ menu ei toetu aga üksnes Exoticule. Sarja tugitaladeks on kirju galerii karaktereid, kelle seas saavad sõna eksvangidest pargipidajad, Exoticu narkosõltlastest abikaasad, haaremipidajast konkurent, „Arminägu“ Tony Montanale väidetavaks arhetüübiks olnud kunagine gangster ja paljud teised kireva tausta, välimuse või jutuga tegelinskid. Exoticu peamiseks vastaseks on aga kaslase­fetišiga loomakaitsja Carole Baskin, kellega kujunenud ning mõrvakatseni viinud vihavaenust saab sarja selgroog.

„Tiigrikuninga“ edu pant kui ka probleemide allikas – hämmastav hulk rohkemal või vähemal määral segaseid ja ebausaldusväärseid jutustajaid – on pannud telekriitikuid otsima uusi žanrimääratlusi nagu WTF-dokumentaal ehk mida-kuradit-dokumentaal. Edu mõõdupuuks saab seega vaataja pidev hoidmine peavangutuse ja kulmukergituse juures – mida rohkem mida-kuradit-hetki, seda parem.

Kuidas kuritegevusest sai telemeelelahutus

Žanr, mille traditsioonidesse „Tiigrikuningas“ kõige selgemalt paigutub, on nõndanimetatud true crime, ehk tõsielu-krimidokumentalistika. Tavalistest krimipõnevikest eristab true crime’i tõestisündinud lugude pingelises ja meelelahutuslikus võtmes taastamine ning vähemalt pindmine ajakirjanduslikkust meenutav huvi kujutatava juhtumi üksikasjade vastu.

Kuigi žanri juuri võib vedada sajandite taha, populariseeris true crime’i praegusel kujul Truman Capote 1965. aasta romaan „Külmavereliselt“.1 Pisut enam kui kaks aastakümmet hiljem sai oma esimese tõelise maamärgi ka filmikunst, kui linastus Errol Morrise „Peenike sinine joon“.2 Morris võttis rohkete taaslavastuste abil pulkadeks lahti politseiametniku mõrva ning jõudis järeldusele, et selleks ajaks tosin aastat vangis istunud süüdimõistetu on süütu.

Kaslastega võistleb suurima publikumagneti staatuse eest pargi omanik, telereitingute tõstmiseks justkui loodud Joseph Allen Maldonado-Passage, tuntud ennekõike oma esinejanime Joe Exotic all.

Kaader filmist

Iroonilisel moel hoidus filmi tootnud stuudio Miramax „Peenikest sinist joont“ dokumentaaliks nimetamast. Promomaterjalides kasutati hoopis kirjeldust „uutmoodi mõrvamüsteerium“. Pingutus oli asjata. Hoolimata mõningast lavastuslikkuse kriitikast sai Morrisest kiirelt maailma tuntumaid dokumentaliste, kelle tervet põlvkonda ametikaaslasi mõjutanud film rajas teed tosinatele sellesarnastele dokfilmidele. Enim kogusid tuntust „Kaotatud paradiisi“3 triloogia kurikuulsast kolmikmõrvast, samal lool põhinev „Memphisest läänes“4 ja „Central Parki viisik“5 olematute tõendite alusel valge naise vägistamises süüdi mõistetud mustanahalistest poisikluttidest. Viimase põhjal valmis muide ka Netflixi mullune parim sari „Kui nad meid näevad“.6

Kuigi oma politseijuhtumite seriaal (või mitu) jooksis 90ndatel ja nullindatel igas Ameerika telekanalis, tegi žanr uue tõusu ühes tumedat ja realistlikku Skandinaavia noir’i nagu „Lohetätoveeringuga tüdruk“7 saatnud menuga 2010. aastatel. Järjepanu loodi ööpäev läbi krimisarjadele pühendunud telekanaleid. HBO tõi ekraanidele kuueosalise sarja „Needus. Robert Dursti elu ja surmad“.8 Žanri veduri rolli haaras aga laiema publiku jaoks Netflix, kelle praeguseks teise hooajani jõudnud „Mõrvari loomine“9 pani 2015. aastal kihama suure osa USA meediast. Järgnesid paljukiidetud „Hoidjad“10 nunna mõrvast kuuekümnendate lõpus ning „Metsik, metsik maa“11 Oshona tuntud kurikuulsa Indiast pärit müstiku ja tema kultuse vastasseisust kohaliku Oregoni kogukonnaga kaheksakümnendatel.

Nii laiem avalikkus kui ka suur osa kriitikutest ahmis loetletud sarjade liiga-pöörane-et-olla-tõsi pöörete peale õhku. Samal ajal kõlasid juba „Needuse“ jahmatava lõpplahenduse tuules kiidukoori keskelt ka ebamugavad küsimused dokumentalismi, ajakirjanduse ja meelelahutuse kokkupuutepunktide ning erinevuste kohta. Lavastaja Andrew Jareckile heideti toona ette korrakaitse eest tõendite varjamist ning manipuleerimist sündmuste ajateljega, et juhatada sisse üht kõige šokeerivamat hetke teleajaloos, kui mitmes mõrvas kahtlustatav peategelane Robert Durst intervjuu järel enda külge kinnitatud mikrofoni olemasolu unustas ning enese sisse rääkis. Multimiljonär Dursti kohtuasi algas muide tänavu märtsis, mõni päev enne „Tiigrikuninga“ tulekut, aga seiskus koroonakriisi tõttu.

Tegelikkuse vahetu kujutamise ja lavastusliku dramatiseeringu konflikt on dokumentalismi ajalukku muidugi sisse kodeeritud. Kui mitte juba varem, siis vähemalt alates kuulsast Robert Joseph Flahertyst, kes lasi sadakond aastat tagasi eskimotel kaamera ees iglusid ehitada ja iiri saareelanikel vaalu küttida. Paraku viisil, mis kummalgi juhul ei olnud enam pool sajandit kasutusel. Inimlik ettekujutus ja selles elutsevad salapärased või romantilised konstruktsioonid on ikka ja jälle palju põnevamad kui argielu – vaadake kas või kõiksugu vandenõuteooriaid.

Hea loojutustaja arsenali kuuluvad oskus struktuurist kinni hoida, pinget luua ning kaarte aegamisi välja mängida, puuduolevaid aga fantaasia abil asendada. Viimasel kümnendil on räägitud palju dokumentalistika kuld­ajastust, kuid tõeotsinguid ootavate vormipuritaanide pahameeleks on selle põhjuseks või vähemalt kaas­nähuks olnud üha suurema loomingulise vabaduse võtmine ning sügavalt subjektiivne jutustamislaad. Parimaks näiteks võib pidada Oscari võitjat „Suhkrumeest otsides“,12 kraadi võrra küünilisemateks aga ühismeediast ja valeprofiilidest rääkivat „Catfishi“ (2010) või tunamullust jahmatavatest paljastustest pungil lugu „Kolm identset võõrast“.13

True crime on löönud kõige jõhkramalt sassi piiri tegelikkuse võimalikult lähedase kujutamise ning meelelahutuslike võtete vahel. Võigastest veretöödest, sürrealistlikest seikadest ja kummaliste kahtlusaluste lugudest on saanud tohutu tööstus. Žanri populaarsus on seejuures muidugi kergesti mõistetav. Pöördeid ning piruette tegevad lood näitavad põnevat ja kütkestavalt pöörast maailma, mille napakus aitab samal ajal vaatajal iseennast normaalsena tunda. Sündmuste tõsielulisus ning inimese evolutsiooniline kalduvus keskenduda ohule haagivad tähelepanu ning lubavad igaühel kinotooli või diivaniistme turvalisusest detektiivi mängida. Otsa veel tubli annus vuajeristlikku rõõmu piiluda kuhugi, kuhu tavaliselt vaadata ei lasta.

Oma silm on tiigrikuningas?

„Tiigrikuningas“ on sellise arengu ja trendide loogiline jätk, mis keerab žanri kõikvõimalikud ekstsessid 11ni, kui laenata fraas kuulsast mokumentaalist „See on Spinal Tap“.14 „Spinal Tapi“ stsenaristi Christopher Guesti filmidega on „Tiigrikuningat“ ka mitmeti võrreldud. Üks sarja lavastajatest, Eric Goode, on loomakaitsja ning see lubab sarja käsitleda peale dokumentalismi, teleajakirjanduse ja meelelahutuse veel sotsiaalse aktivismi kontekstis.

Paraku töötab „Tiigrikuningas“ eeskujulikult vaid ühes neljast raamistikust. Kui lähtepunktiks seatakse loomaõigused ning mõrvakatseni viidud sündmused, siis edaspidi ekraanile jõudev on suuremas jaos üks suur circus maximus. Eesmärk ei paista olevat mitte tõe või selguseni jõudmine, vaid vee hägustamine piirini, kus vaatajal jääks üle üha korrata: mida kuradit? Sarja sisulise panuse vaataja teadmiste pagasisse võib võtta kokku ühe lõiguga. Nõnda hakkasid Ameerika meediaveergude jutupunktid juba pärast paari-kolme vaimustunud arvustust korduma. Esimesele kiidutormile järgnes siiski äkiline kaine refleksioon ja kriitika.

Tõsielulisuse ja dokumentalismi seisukohast on „Tiigrikuninga“ võtted ebamugavalt eetilise ja ebaeetilise piiril. Kujutatud karakterid on kahtlemata äärmiselt koloriitsed ja kaamera ees rõhutatakse nende üleelusuurust igal mõeldaval viisil. Kes annab intervjuud palja ülakehaga, kes esiplaanile toodud proteesidega, kes prügilas.

Sageli, kui intervjueeritav on lausega lõpule jõudnud, jäetakse sisse lühike vaikus ühes tegelase näole suunatud kaameraga. Vaatajale on signaal ühene: midagi jäi ütlemata, midagi on veel sirmi taga peidus. Faktide ja tõeotsimise asemel jäävad pinnale mõistaandmised. Eriti kannatab nende käes Baskin, kes võis olla või mitte olla osaline oma esimese abikaasa salapärases kadumises. Kuna ajakirjanduslik vastutus tegijaid ei piira, paisatakse vaataja ette üks pöörane teooria teise järel – neile on pühendatud koguni üks terve osa. Pole ime, et Baskinist on saanud ka sarja häälekamaid kriitikuid.

Eesmärk näib olevat pakkuda nii hullu sisu, et see vaatajat igal juhul kuidagi torkaks. Kuidas või miks täpselt, pole oluline – kui tundeid ja reaktsiooni tekitab, pead raputama ja kulme kergitama sunnib, siis järelikult toimib. Seetõttu on sarja üsna raske käsitleda tõsiseltvõetava dokumentaalina, veelgi vähem ajakirjandusena, pigem astub ta ühe jalaga true crime’i mänguväljakult lihtlabasesse reality show maailma. Pane hulk hulle äärmuslikesse olukordadesse ja hoia kaamera käimas.

Kui sama intellektuaalse ranguse ning toimetusliku vastutustundega tehtaks sari näiteks kliimasoojenemisest, lõpetaks vaataja ebakindlusega, kas Maa on lapik või varjab Hitler ennast Antarktika jääkilbi all. Küllap saaks põneva dokumentaalfilmi kokku ka siis, kui koguda Delfi kommentaariumist kokku valim kõige häälekamaid asjaosalisi ning lasta tihedalt monteeritud pildirea saatel eetrisse kõik neil hingel olev.

Tugevad hinnangud on seda kõike jälgides kerged tekkima ning nii saabki loomaõiguste asemel veebiveergudel lõputult arutleda, kas Joe Exoticule tehti ülekohut, kas Carole Baskin tappis oma mehe ning kas teine nimekas pargi­­p­idaja Doc Antle topib paitamisväärtuse kaotanud tiigrikutsikad gaasikambrisse. Viimane väärinuks ilmselt palju terasemat tähelepanu, kuid Antle’i enesekontroll ja -teadlikkus, mida täpselt kaamera ees öelda ning mida ütlemata jätta, teevad temast palju keerulisema sihtmärgi kui Joe Exotic – Andres Maimiku sõnu kasutades: vaese mehe Donald Trumpi ja lolli mehe Aleksei Turovski.

Viimases osas jõuab sari nukra tõdemuseni, et kõiki tegelasi motiveeris alguses armastus majesteetlike loomade vastu ning soov neid oma nihkes moel kuidagi aidata, kuid ajapikku liiguti sellest üha kaugemale suurte egode ning veel suurema edevuse maailma. See on irooniline, arvestades, et ka „Tiigri­kuninga“ teemakohaste esimese ja viimase osa vahele jääb viis tundi nõrgalt struktureeritud janti kõigest muust, kui alguses tõstatatud loomaõiguse küsimus.

Dokumentalistika võimalikku mõju kujutatud teemadele ei maksa seejuures alahinnata. „Peenike sinine joon“ suutis kolmkümmend aastat tagasi viia peategelase vabastamiseni, „Central Parki viisik“ mõjutas linnavalitsust maksma alusetult vanglakaristust kandnuile hiiglasliku kahjuraha, tapjavaalade vangistamisest rääkiv „Mõõkvaal“15 andis korraliku hoobi SeaWorldi loomaparkide piletitulule.

„Tiigrikuninga“ mõju on veel vara hinnata. Ühelt poolt võib väita, et kaheldavad vahendid on siiski kaasa toonud rohke tähelepanu ja tõstnud kaslaste heaolu kõrgendatud avaliku tähelepanu alla. Oma silm on tiigrikuningas ning tekitatud furoori keskel tundub nõudvat lausa eraldi pingutust, et sari vaatamata jätta.

Teisalt on ka näiteks loomakaitseorganisatsioon PETA sarja pealiskaudsust laitnud. Pinnale jäänut väljendavad paraku hoopis mitme kuulsuse õõvastavalt karikatuursed reaktsioonid sarjale. Näiteks lauljatar Cardi B algatas ühisrahastusplatvormil GoFundMe kampaania Exoticu vabastamiseks. Ühendriikide presidendi poeg Donald Trump Jr. väljendas aga teleintervjuus, kui temalt küsiti karantiini jooksul vaadatu kohta, vaimustust sarjast ning pettumust alles nüüd avastamast, et võinuks endale koju tiigri saada kõigest kahe tuhande dollari eest.

Vastuolude allika ja žanrite ristumise näitena on „Tiigrikuningas“ põnev, isegi kurioosne näide. Liig lisadagi, et puhtalt meelelahutusena kaasahaarav vaatamine. Paraku on ka eetilisi reservatsioone kõrvale jättes raske sarja soovitada, sest lõputu tähelepanu pärast konkureeriva meedia tingimustes jääb pärast seitset tundi ajukäärude vahele üsna vähe.

Paraku jääb türmi mõistetud Joe Exotic meiega ilmselt veel pikaks ajaks. Sinna mõisteti ta muide süüdistatuna loomade väärkohtlemises, tapmises ja ebaseaduslikus müügis. Mõrvakatsest rääkimata. „Tiigrikuninga“ edu kinnitab, kuivõrd mahlaka materjaliga on tegemist. Töös on juba nii draamasari kui ka film ning pargipidajana on praeguse seisuga mängima kinnitatud ei keegi muu kui üha sõgedamate rollide poolest tuntud Nicolas Cage. Ei ole keeruline ette kujutada, et kellelegi kukub ühel hetkel selle värvika rolli eest Oscar. Nagu sarja lõpuski möödaminnes nenditakse, võib nartsissistlikust mehest saada trellide taga suurem kuulsus kui ta vabaduses iial oli. Jääb üle vaid loota, et loomaõigused saavad sama palju tähelepanu.

1 Truman Capote. In Cold Blood, Random House, 1966.

2 „The Thin Blue Line“, Errol Morris, 1988.

3 „Paradise Lost: The Child Murders at Robin Hood Hills“, “Paradise Lost 2: Revelations“, “Paradise Lost 3: Purgatory“, 1996–2011, Joe Berlinger ja Bruce Sinofsky.

4 „West of Memphis“, Amy J. Berg, 2012.

5 „The Central Park Five“, Ken Burns, Sarah Burns ja David McMahon, 2012.

6 „When They See Us“, Ava DuVernay, 2019.

7 „Män som hatar kvinnor“, Niels Arden Oplev, 2009.

8 „The Jinx: The Life and Deaths of Robert Durst“, 2015.

9 „Making a Murderer“, 2015 – …

10 „The Keepers“, 2017

11 „Wild Wild Country“, 2018

12 „Searching for Sugar Man“, Malik Bendjelloul, 2012.

13 „Three Identical Strangers“, 2018.

14 „This is Spinal Tap“, Rob Reiner, 1984.

15 „Blackfish“, Gabriela Cowperthwaite, 2013.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht