Kõik on imeline

Roy Anderssoni nimi ei pruugi laiemale avalikkusele midagi öelda, ent „Lõputusest“ kinnitab asjasse pühendunuile juba ammu teada tõika – tegemist on ühe olulisema elava filmiloojaga.

ANDREI LIIMETS

Mängufilm „Lõputusest“ („Om det oändliga“, Rootsi 2019, 78 min), režissöör-stsenarist Roy Andersson, operaator Gergely Pálos. Osades Bengt Bergius, Anja Broms, Tatiana Delaunay, Göran Holm jt.

Alan Moore’i kuulsast koomiksist „Valvurid“ („Watchmen“, 1986–1987) pärineb järgnev Ruggero Leoncavallo traagilisest ooperist „Pajatsid“ („Pagliacci“, 1892) ainest saanud anekdoot. Mees läheb arsti juurde ja räägib, et on depressioonis, elu näib karmi ja õelana ning ta tunneb ennast üksinda hirmuäratavas maailmas, kus kõik eelseisev on ähmane ja ebakindel. Arst ütleb, et ravi on lihtne: linnas esineb veel samal õhtul kuulus pajats, mingu mees toda vaatama. Mees hakkab seepeale nutma ning ütleb, et aga doktor, mina olengi pajats.

Roy Anderssonile see nali ilmselt meeldiks. Tema filmid on kui lõputu variatsioon samast tumedast absurdihuumorist. Lavastaja kodumaal Rootsis juba mullu sügisel ekraanidele jõudnud värskeimas töös „Lõputusest“ on pajatsi rollis preester, kes on kaotanud usu ning läheb seetõttu psühhiaatrilt abi otsima. „Ehk ei ole Jumalat olemas?“ pärib psühhiaater. „See oleks kohutav,“ ahastab preester. „Millesse siis uskuda?“

Millesse ses ähmases ja ebakindlas maailmas siis uskuda, küsibki Andersson läbi oma eksimatult äratuntavate elavate piltide ning rohkete õnnetuvõitu tegelaste. Ka omaenda teed on tänaseks 77aastane rootslane pikalt otsinud. Pärast kiidetud ning auhinnatud debüüti „Rootsi armastuslugu“1 1970. aastal põrus üle eelarve läinud, publiku külmaks jätnud ja kriitikutelt kolki saanud „Giliap“ (1975) viis aastat hiljem täielikult. Vahepeal depressiooniga maadelnud Andersson trumpas seejärel üle isegi Ameerika kino salapärase eraku Terrence Malicki ning kadus filmimaailmast terveks veerandsajandiks.

Seda aega, mil katsed mõne täispika filmi jaoks rahalist toetust leida ebaõnnestusid, ei istunud Andersson käed rüpes, vaid asus olude sunnil tegema telereklaame kindlustusfirmale. Vaimukad ja meeldejäävad, halastamatu huumoriga kõiksugu õnnetuvõitu seiku inimeste eludes kujutavad lühiklipid muutsid ta kiirelt reklaamivaldkonna üheks nõutuimaks nimeks. Just nende reklaamidega ning mitme vastuolulise lühifilmiga, nagu jalustrabav „Maailma hiilgus“2 (sarnaselt reklaamidele täiesti tasuta Youtube’ist vaadatav) hakkas vormuma varasemast realismist oluliselt erinev käekiri, millest on saanud uue sajandi kahe esimese kümnendi üks äratuntavamaid kogu kinomaailmas.

See pole hüperbool. Küllap on ühe käe sõrmedel kokku loetavad lavastajad, kelle töid võib esimesest nähtavast-kuuldavast kaadrist täie kindlusega autorile omistada. Malick, Quentin Tarantino, Wes Anderson – isegi niivõrd eksklusiivses seltskonnas paistab Andersson silma. Tema neli selle sajandi linalugu ei jäta lavastaja nimetamises hetkekski kahtlust. Anderssoni maailmas ekslevad kaamete nägudega tegelased tühja- ja hallivõitu maastikel, väljendavad nappe nukraid mõtteid ning satuvad absurdsetesse olukordadesse. Ei mingeid montaažilõikeid ega kaameraliikumisi.

Anderssoni filmides pole lugu kui sellist, on vaid teemad ja ideed, millega lavastaja stseen stseeni haaval mängib. Omavahel hajusalt seostuvad pikad stseenid on pisima detailini läbimõeldud, kuude viisi ette valmistatud ning kümnete võtete kaupa lihvitud. Eriskummalist aegruumi aitab luua asjaolu, et kogu tegevustik on üles filmitud stuudioseinte vahel. Enamik kõikvõimalikest tema filmides nähtavatest taustadest joonistatakse Anderssoni pikalt kogutud reklaamirahade eest püsti pandud ettevõtte Studio 24 seintele. Nõnda võtab iga filmi valmimine ka tavatult palju aega. „Laulud teiselt korruselt“3 linastus 2000. aastal, „Teie, kes te elate“4 2007 ja elavate triloogiaks ristitud kolmiku viimane osa, Veneetsia filmifestivali Kuldkaru võitnud „Tuvi istus oksal ja mõtiskles eksistentsi üle“5 aastal 2014. Senist tempot arvestades on „Lõputusest“ valminud lausa gepardi kiirusel!

„Ehk ei ole Jumalat olemas?“ pärib psühhiaater. „See oleks kohutav,“ ahastab preester. „Millesse siis uskuda?“

Kaader filmist

Anderssoni misanstseen pole klassikalises mõttes kaunis, kuid on esteetiliselt nauditav oma eripärasuses, mõjuvas koostoimes vormiga, meeldejääv sombuse kõverpeeglina argitegelikkusest. Lavastaja suurimaks visuaalseks teenäitajaks on seejuures maalikunst Pieter Bruegel vanemast Francisco Goyani ja Edward Hopperist Otto Dixi ning George Groszini. Neilt on ta saanud muuhulgas inspiratsiooni esi- ja tagaplaanil toimetavate kujude suhte, töölisklassi kujutamise, tegelaste üksinduse, realismi ja groteski segamise osas. Intervjuudeski eelistab Andersson sageli rääkida rohkem maalidest kui filmidest.

Ka lavastajate nimistu, keda Andersson on mõjutajatena välja toonud, on võrdlemisi lai. Itaalia neorealistist Vittorio De Sicast ja Federico Fellinist Hispaania-Mehhiko sürrealisti Luis Buñueli ja prantslaste Alain Resnais’ ja Jacques Tatini. De Sica sotsiaalne närv ning Buñueli poliitilisus aitavad lahti harutada ka Anderssoni sageli mõistulugudena mõjuvate filmide sotsiaalseid lähtepunkte ning maailmavaatelisi seisukohti. Elavate triloogia käsitleb muu hulgas heaoluühiskonna laisaks muutvat mugavust, materialismi ja edukultuse paineid, loomade väärkohtlemist, Euroopa koloniaalminevikku ja kollektiivset süüd.

Vormiliselt märksa täpsemate võrdluspunktidena võiks nimetada hoopis kaht Skandinaavia kinomineviku suurkuju: taanlast Carl Theodor Dreyerit ning Rootsi kinokunsti majakat Ingmar Bergmani, kelle napp väljenduslaad ning introspektiivsed mõtisklused Anderssoni stiilile teed on rajanud. Bergmani käe all õppis Andersson muide ka filmikoolis, ehkki hiljem on õpipoisil jagunud mentori kohta üsna krõbedaid sõnu nii lavastaja kui inimesena.

Teadlikult või seda teadvustamata võlgneb Anderssoni loodud maailm Bergmani kõledatele interjööridele ning emotsionaalsele minimalismile teatava ajatuse. Tema maailma on raske nii kaardile kui kalendrisse paigutada. Kuigi „Lõputusest“ käivad läbi mõningad selged sümbolid ja viited – näidatakse Hitlerit, mainitakse Siberit – ei saa Anderssoni ometi pidada satiirikuks või sotsiaalkriitikuks nende sõnade tavatähenduses. Tema lähenemine on kaudsem, aimatavam, üldisem, filosoofilisem.

Ometi on „Lõputusest“ äärmiselt sobilik just meie liigestest lahti näivale ajale. Ajale, mil ühiskonnad on killustunud ja lõhestunud, mil igaüks võib luua endale meelepärase sotsiaalse ruumi ja infouniversumi, kuid suudab seda vähem suhestuda kõige teistsugusega. Mil erinevatest traditsioonilistest autoriteetidest jäänud tühimikku on asunud vabas maailmas noolima kõiksugu reaktsioonilised jõud. Mil kiriku kadunud rolli püüavad täita paljud tõekuulutajad, tehnoloogia vääramatu võidukäigu entusiastidest vandenõuteoreetikuteni ja globaalsest utoopiast unistavatest liberaalidest peatset maailmalõppu kuulutavate uuskonservatiivideni välja. Mil miski pole tõde ja kõik on võimalik. Mil ümbritsev on üha enam labürintlik simulaakrum. „Ma ei tea, mida ma tahan,“ korrutab üks eksinud tegelastest filmis südantlõhestavalt kaaskodanikele.

Taas, millesse siis uskuda? „Lõputusest“ tegelased on justkui nihestatud oma ajas, ruumis ja kehas ning vastamisi olemise suurte küsimustega, aga võimetud leidma vastuseid. „Mida ma olen valesti teinud?“ korrutab suurt risti mööda tänavat vedav preester õudusunenäos. Paraku sulavad Anderssoni maailmas košmaarid ning tegelikkus kokku. Hõlpu ei paista esmapilgul kusagilt ja sageli klaustrofoobsetena mõjuvates stseenides ei leidu ühtki jõudu, kes nõutuile tegelastele appi tõttaks.

Pole isegi selget algust ega lõppu. Stseenid vahelduvad ilma selge järgnevuse või loogikata. Mõned karakterid (nagu usu kaotanud preester) naasevad mõnes järgmises stseenis, enamik mitte. Mõnedel stseenidel on puänt, mõnedel ei ole. Mõned stseenid on kohutavalt irreaalsed ja fantaasiarikkad, mõned rõhutatult argised. Teiste seas kohtab vaataja naist, kel oli kingaga probleem, meest, kes tahtis naist lõunasöögiga üllatada, kuid kohtas vana koolivenda, kommunikatsioonijuhti, kes polnud võimeline häbi tundma ning poissi, kes polnud kogenud armastust. Kõiki neid tutvustab monotoonne, ent mahe jutustajahääl.

Lugu kui selline, nagu mainitud, puudub. Mõneti on tegemist Rorschachi testiga: näed seda, mida oma mõtetes ja tunnetes juba olemasolev sealt välja lugeda lubab. See muudab „Lõputusest“ vaataja jaoks kohati ebamugavalt isiklikuks kogemuseks: kaasa on siit võtta täpselt nii palju kui oled valmis ise ühes võtma. Napi 78 minuti sisse mahub terve universum. Või siis mitte midagi. See on juhuslikkuse, või nagu Andersson ise on öelnud, triviaalsuse filmikunst. Maria Ulfsak nimetas Eesti Ekspressis ilmunud arvustuses „anti-kinoks“,6 aga kohasem oleks ehk kirjeldada antinarratiivina. Paljud kujutatud hetkedest on ootamatult tavalised, igapäevased. Aga kui sageli võtame neid tavalisi hetki märgata või mõtestada, neis kohal olla? Endagi puhul, teistest rääkimata.

Anderssoni on kõige sagedamini liigitatud eksistentsialistiks. Sellele kirjandus- ja filosoofiavoolule omistatud äng, segadus ja ärevus suure ning kohutava maailma ees on Anderssoni loomingus kahtlemata kesksel kohal. Olemise talumatu kergus. Kuigi selle terminiga kirjeldatakse ka paljusid varasemaid kultuuritegelasi, kujunes eksistentsialism prantsuse filosoofi Jean-Paul Sartre’i eestvedamisel välja II maailmasõja ennenägematu hävingu järel. Sõja vari on pidevalt lähedal ka Anderssoni loomingus. „Teie, kes te elate“ lõpeb pommitajate jõudmisega linna kohale, „Tuvi istus oksal ja mõtiskles eksistentsi üle“ sisaldab stseeni sõdurkuningas Karl XII-ga, filmi „Lõputusest“ üks meeldejäävamaid hetki on reklaamplakatitelgi kujutatud paari lend üle varemetes linna, mille aluseks Marc Chagalli maal.

Sõja kõikehõlmavus ja laastavus on justkui kontrastis tegelaste väikeste ja sageli jaburate argimuredega, millest hüsteeriasse satutakse. Selline see inimlik totrus paraku on: valmis saatma miljoneid lahinguväljadele surema, aga suutmatu otsustama pisikeste igapäevaste asjade üle ning omamata selgust oma elunatukesegi õigest ja valest.

Üks „Lõputusest“ märksõna on kahtlemata surelikkus, kaduvus. Kui elavate triloogia aluseks oli ennekõike füüsilisest maailmast leitav absurd, siis nüüd küsib iga filmiga üha metafüüsilisemaks muutuv Andersson rõhutatult igavikulisi küsimusi mõttest ja tähendusest. Ehkki surm on kohal kõigis tema filmides, on see tema kõige otsesemalt lõpu (või lõputusega!) tõtt vaatav linalugu.

Eksistentsialismiga seonduvad sageli küünilisus, pessimism, nihilism. Maailm on suur ja hirmus, elu lühike ja tähtsusetu – mida selle kasutu inimeseks olemisega siis üleüldse peale hakata? Tekib tahtmine käed taeva poole heita ning alla anda. Musta huumorit jagub Anderssoni filmidesse rohkelt, nagu tumedust ja ängigi, kuid tema eksistentsialism pole nihilistlik nagu Lars Von Trieri, Nicolas Winding Refni või Gaspar Noé filmides.

Andersson võib olla kriitiline ja irooniline, aga tema filmidest ei leia põlgust. Ta näeb inimese abitust ja nõrkust, kuid ei võta kõrgemat positsiooni ega irvita niivõrd selle üle, vaid püüab muuta nalja ühiseks, näidata piinu ja raskusi kõigi poolt jagatud kogemusena. Tema filme läbib usk, et kuivõrd ekslikud ja totrad me ka poleks, püüame üldiselt ikkagi oma võimaluste piires parimat. Ja kuivõrd kindlad me milleski ka poleks, lahmime lõpuks ikkagi üsna huupi. Sellises nägemuses inimolemisest on väga palju mõistvust ja kaastunnet.

Elavate triloogias oli lootust justkui vähe, ent vaatajale oli hõlbuks tubli kogus kuiva nalja, elu absurditeatrit. Kuigi Anderssoni maailm võib olla külm ja karm, on ta sageli ka hüsteeriliselt vaimukas. „Lõputusest“ stseenides on tahtlikku koomikat vähem, ent lootuskiiri paistab ootamatul moel rohkem. Need avalduvad väikeste rõõmsate hetkede, surelikkusest ilmneva ilu, ajalikkusest tabatud mõtte, kaduvusest leitava vabaduse näol. Kusagilt külmast koloriidist paistab helge humanistlik lootuskiir, mis meenutab hoopis Kurt Vonnegutti. Ka kuulsa Ameerika kirjaniku loomingus olid alati kohal kosmiline määramatus, inimese abitu pisidus ja sõjatraagika armid. Nende vahelt jäi aga alati alles soov olla inimesena nii hea kui võimalik, lootmata selle eest tasu siin ega sealpoolsuses.

Ehk siis ole sa nats või sots, katoliku või täiesti ükskõikse Jumala kiriku kummardaja – elu on ühtmoodi üürike. Kosmosetolmust oled sa sündinud, kosmosetolmuks pead sa saama. Nii moodustub ka pealkiri „Lõputusest“ filmi alguses taevatähtedest. Me oleme energia ja energia on lõputu, seepärast ei saa see kunagi kaduda, ainult muutuda, mõtiskleb üks tegelastest termodünaamika esimese seaduse üle ning lisab, et teoreetiliselt võivad meie energiad kohtuda miljonite aastate pärast kartulitena. Või tomatitena. Maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik. Võibolla siis aedviljadena.

Veel kord, millesse siis ikkagi uskuda? „Ehk olla lihtsalt rahul, et oled elus,“ mõmiseb psühhiaater usu kaotanud preestrile. Kogu filmi meeldejäävaim stseen on aga hoopis jõuluaja helgust edasi andev hetk kohvikus. „Kas pole mitte imeline?“ hüüatab üks mees ühtäkki. „Mis asi?“, küsib osavõtmatu kõrvalseisja. „Kõik. Kõik on imeline.“

1 „En kärlekshistoria“, Roy Andersson, 1970.

2 „Härlig är jorden“, Roy Andersson, 1991.

3 „Sånger från andra våningen“, Roy Andersson, 2000.

4 „Du levande“, Roy Andersson, 2007.

5 „En duva satt på en gren och funderade på tillvaron“, Roy Andersson, 2014.

6 Maria Ulfsak, Unenäoline anti-kino ehk „Lõputusest“ jõuab viimaks Eesti kinodesse. – Eesti Ekspress 29. VII 2020.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht