Kolm karu Punamütsikesega põlevas metsas

„Leegitsev taevas“ näitab teravust ootamatult just siis, kui vaataja on juba looduskauni kandi ja kenade tegelaste lummuses end unistama unustanud.

PAUL EMMET

Mängufilm „Leegitsev taevas“ („Roter Himmel“, Saksamaa, 2023, 103 min), režissöör-stsenarist Christian Petzold, operaator Hans Fromm. Osades Thomas Schubert, Paula Beer, Langston Uibel, Enno Trebs jt.

Head sõbrad Leon (Thomas Schubert) ja Felix (Langton Uibel) sõidavad linnast Läänemere äärde, et tegelda suvises residentsis vaikselt töö ja aktiivse loomega. Nende auto ütleb aga poolel teel üles ning jala edasi liikudes eksivad nad metsa ära. Lõpuks jõuavad nad suvemajja, aga leiavad, et sinna on juba üks elanik sisse kolinud – elav ja kaunis Nadja (Paula Beer). Rahu ja vaikus ning lootus vaikselt oma teise probleemse romaani kallal töötada hakkavad Leonil vaikselt käest libisema.

Lennukid ja helikopterid tiirutavad regulaarse kärarikkusega nende pea kohal, kuulutades ette metsatulekahju, mis võib nende suvemajakese muust maailmast eraldada. Meretuule tõttu ei ähvarda ümbruskonna metsi laastav tuletorm veel esialgu nende idülli lõhkuda. Leonist õhkub ebamugavustunnet. Pahurat kirjanikku tundub kõik ärritavat ning ta ei suuda hingerahu saada, kirjutab pidevalt kõike ümber ja vaevleb ängistuses enne lähenevat ja väga vajalikku kohtumist oma toimetajaga.

Leon on tegelaskuju, kellele on raske kaasa elada, aga Thomas Schubert teeb oma töö vaimustavalt ära. Me peaaegu kuuleme, mida Leon mõtleb, kui ta närviliselt jõnksleva kardina vahelt Nadjat vaadates ise justkui selle kardina olekut peegeldab. Või siis, kui ta Nadja lihaselise, kuid lihtsameelse voodirõõmu, vetelpäästja Devidi (Enno Trebs) vastu oma hukkamõistvat ja põlglikku suhtumist välja näitab. Paula Beer teeb jahmatava ja ausa osatäitmise elust pulbitseva Nadjana, kellest õhkub enesekindlat seksuaalsust, avatust ja päikeselist suhtumist ellu, mis snooblikku Leoni üheaegselt ligi tõmbab ja eemale peletab.

„Leegitsev taevas“ on läbinägelik ja koomiline torge kirjanike pihta, kes on tihti enesekesksed ja ülespuhutud ega suuda tegelikult teisi inimesi näha millegi muu kui abivahendite või väsinud stereotüüpidena. Leoni tundlikkus ja pirtsutamine, lähenev tähtaeg ja loomingulised vaevad teevad ta oma kaaslaste suhtes pimedaks, sest nood on talle ennekõike tüütu takistus ta „väärtusliku töö“ tegemisel. Kuigi Leon ei suuda esialgu äratada kaastunnet, on ta tegelaskuju halastamatult paljastav. Tuttav olukord igaühele, kes on sattunud mõnele kummalisele nädalavahetuse ettevõtmisele kodust eemal, kus kõik teised tunduvad olevat teisel lainepikkusel kui sa ise. Lisage kulbiga seksuaalset allasurutust, seltskond kauneid väljakutsuvaid noori ja armukolmnurk, mille Leoni kohalolek muudab lihtsalt üheks igavaks ruuduks.

Kui Devid ja Felix üksteist leiavad, suudab Leon Nadjaga ikkagi kõik ära rikkuda, sest naise empaatiline ja avatud maailmavaade läheb Leoni isekuse ja enesekindlusetusega vastuollu. Näitlejatööd on haaravad ja esmaklassiliselt teostatud. Thomas Schubertil ei jää Leonina ükski pisiasi kahe silma vahele ja vaataja näeb maailma läbi tema silmade. Leoni piinad võtab kokku Heinrich Heine poeem „Asra“, kui selgub, et Nadjal on doktorikraad ja ta suudab seda luuletust peast tsiteerida. Piinad süvenevad veelgi, kui Nadja ning külla tulnud toimetaja-kirjastaja ja isafiguur Heinrich (Matthias Brandt) ta romaani põrmuks teevad ning ta on taas alguses tagasi. Tema katsed leida lunastust ja Nadjaga suhted ära klaarida pälvivad aga põlastuse, kuna Leon jätkab endale jala tahapanemist.

Neljast värsist koosnev Heine poeem „Asra“ on „Leegitseva taeva“ loo keskmes, andes filmi kohta rohkelt vihjeid. „Päevast päeva imekaunis / sultanitar õhtupoole / kõndis ümber kaevu, millest / vesi purskas vulisedes. Päevast päeva nooruk ori / seisis õhtul kaevu juures, / milles vesi vulisemas; / kahvatudes päevast päeva. Ühel õhtul valdijanna / tuli, lausus kiired sõnad: / Tahan teada sinu nime, / sinu kodumaad ja peret! Ori ütles: Minu nimi / on Mohamet, koduks Jeemen, / ning ma olen Asra sugu – / sureme, kui armastame.“*

„Leegitsev taevas“ on mõtlemapanev, tähendusrikas ja nutikas köögi-, ranna- ja aia-arthouse-draama: kergem kui Veiko Õunpuu „Roukli“ (2015), aga samas humanistlikus laadis ning fookusteravikuga inimeste tunnetele, hinnangutele ja paljastatud tõdedele. See tark kompaktne film näitab teravust ootamatult just siis, kui vaataja on juba looduskauni kandi ja kenade tegelaste lummuses end unistama unustanud. Kui teil on huvitavaid sõpru, kellega koos on kombeks Läänemere ääres aega veeta, võib päris koomilisel moel end ka ära tunda selles täiesti elulises, elegantses loos, mis on mõeldud toetama eneseotsinguid ja teiste mõistmist. Igaüks on igaüks.

Tõlkinud Tristan Priimägi

* Linnar Priimäe tõlge.