Kolm meest paadis

Meelis Oidsalu

Mida rohkem ma „Eesti lugude” sarja dokumentaale vaatan, seda enam tundub, et selle sarja saatus sarnaneb Jerome K. Jerome’i tuntud romaaniga „Kolm mees paadis”. Jerome’i teos, mille kirjutamise algeesmärk oli koostada meeleolukas Thamesi jõe vaatamisväärsuste reisijuht, sai maailmakuulsaks hoopis „sekundaarsete” tunnuste ehk tegelaste ja sündmustiku humoorikuse, mitte vaatamisväärsuste kirjelduse tõttu. „Eesti lugude” dokumentaalfilmidega  paistab õnneks samuti juhtuvat, et portreteeritavate tragikoomiline erikaal annab filmidele pelgast ajastudokumendist märksa rohkem sügavust ja tähenduslikkust ning kunstilisele teosele omast kujundlikku üldistusvõimetki. Lorilaulik Korstnast, Narva rokkbändi AveNue solistist ja vabakutselisest teatraalist Elaanist jutustavad dokumentaalfilmid on selle suundumuse ehedad esindajad, tõsi, Korstna film ei kuulu küll sellesse sarja.   

Ühiskondliku mälu kriis

Dokumentaalfilm „Nagu kärbeste sumin” (Filmivabrik 2010, 28 min), stsenarist ja režissöör Manfred Vainokivi, operaatorid Manfred Vainokivi ja Kristjan Svirgsden, toimetaja Peeter Sauter, monteerija Kersti  Miilen, heli Ivo Felt, produtsent Marju Lepp. Esilinastus 18. II kinos Artis.

Manfred Vainokivi film „Nagu kärbeste sumin” on maheda irooniaga vürtsitatud lugu, ei jutusta aga niivõrd ropplaulik Korstnast, kuivõrd Eestis valitsevast mälubuumist ja selle humoorikast avaldumisest väikestes nääklustes laulva revolutsiooni autoriõiguste üle. See ei ole portreefilm, vaid lugu sellest, kuidas  lihtne, veidi kulunud olemisega pillimees Korsten üritab maalida endast portreed kui riigimehest – dokumentaalparoodia astub dialoogi praegugi aktuaalse vaidlusega taasiseseisvuse isaduse üle. Viinalembesel Korstnal lastakse rahus jutustada kõikvõimalikke muinasjutte sellest, kuidas KGB vastuluure kindralid teda 1980. aastate lõpus riikliku tähtsusega usaldusisikuna kasutasid, kuidas ta rahva lauluväljakule juhtis ja niiviisi laulva revolutsiooni  algatas.

Oluline osa ekraaniajast möödub Peeter Sauteri maamaja õuel, mille suvine õlle- ja grillilõhnaline sumedus annab muheda ja naeruvääristava raami vaidlustele laulva revolutsiooni sündmuste üle. Korstna võitlust revolutsiooni algataja staatuse eest õilistab tema õline eluviis, naeruväärseks osutuvad tema kõrval hoopis need, kes täiesti kaine peaga oma „ajaloolist tõde” taga nõuavad. Vainokivi on suutnud kahe kontekstuaalse vahendi, suvilameeleolu  ja joobnud Korstna jauramise abil jõuda kunstilise üldistuseni. Kemplemine selle üle, kes esimesena lauluväljakul laulu lahti lõi, mõjub filmi vaadanule tõesti nagu südasuvine kärbsesumin ümber sitahunniku. Hoolimata naeruväärsusest, mis saadab Korstna ärplemisi ja avalikku kemplemist isamaa isaduse üle, on tegemist tõsise ja sügavamat käsitlust vääriva teemaga. Vaidlus selle üle, kas laulev revolutsioon üldse toimus, kes  selle algatas ja milline oli selle mõju, kes millal ja kuidas Eesti iseseisvumise idee esimesena välja ütles, on meie noore ühiskonna identiteedija mälukriisi üks sümptomeid.

Võitlus erinevate ühiskondlike narratiivide vahel on Eestis alles hoogu kogumas ega hõlma ainult eestlaste rahvuslikku enesetaju. Eestlaste pühendumus rahvusliku mälu avalikustamisele ei ole toonud automaatselt kaasa avaliku, ühiskondliku mälu loodetud eestistumist,  pigem on kogemus näidanud vastupidist: vaidlused eestluse olemuse üle mitmerahvuselise Eesti riigi ühiskondliku mälu kriisi ei lahenda ja nii on venekeelsete identiteet jäänud Vene riigi mälupoliitika meelevalda. Sestap tuleks eestlastel oma väiklaste vaidluste asemel suunata tähelepanu sellele, mis on kogu karjamaal aset leidmas. Kui „Nagu kärbeste sumina” kallal norida, siis ehk filmi lühiduse ja mõningase haralioleku tõttu: kohati jääb tunne, et filmitegijad  ei ole suutnud otsustada, kuivõrd see film ikkagi Korstnast peaks rääkima, ja nii on jäänud peategelase portree poolikuks.     

Bajaan ja parmupill

Dokumentaalfilm „Võõras omade seas” (Revolver Film, 2009, 28 min), režissöörid ja stsenaristid Aleksander Kheyfets, Karin  Reinberg, produtsent Karin Reinberg. ETV eetris 2. XII 2009.

Sellest, mis „karjamaa” idaserval toimub, annab ülevaate Aleksander Kheyfetsi ja Karin Reinbergi film „Võõras omade seas”, portreefilm karismaatilisest Narva bändi AveNue lauljast Vladimir T šerdakovist. Filmi läbiv motiiv on piiriäärsus: räägitakse nii bändi kodulinna geograafilisest kui sotsiaalsest perifeersusest (Tallinnaga  võrreldes), võimalustest tulla toime poliitilise ja kultuurilise lojaalsuse konfliktiga, eestivene identiteedi, mis on „sündinud TallinnaLeningradi vahel / kosunud rock’n’roll’i ja Vana Tallinna toel / haritud nõukaaegse literatuuriga / valatud üle euroliidu pahnaga”, positiivse olemuse võimalikkusest. Narvas toimuval vabariigi aastapäeva paraadil unistab energiast pakatav Tšerdakov Eestist, kus „oleks nagu Ameerikas, kus pole  tähtis, kuidas sa inglise keelt räägid, sind kaitstakse ikka, sind aidatakse”, jutlustab lojaalsust Eesti riigile ja vene kultuurile ega taha tüli eri rahvusgruppide vahel. Järgmises kaadris näeme Tšerdakovi Vene populaarse bändi DD T Narva külastuse ajal venemaalaste ja eestivenelaste ühtekuuluvust ülistamas. Vastuoluline?

Jah, aga ainult senikaua, kuni kultuurilist ja poliitilist identiteeti ühes pajas hoitakse. Tšerdakov on Eesti riigile lojaalse venelase  näide: temale on rahvuslikkus kultuurilise, mitte poliitilise lojaalsuse allikas ja ta oskab neil kahel lojaalsusel vahet teha. Seepärast ajavadki AveNue liikmed Narvas 9. mail võidupüha kontserdil nende juurde lavale trügiva ja Vene lippu lehvitava kiilaka noormehe tagasi publiku sekka. Kirill S mirnov, Tšerdakovi bändikaaslane, võtab n-ö positiivse eestiveneluse kokku järgmiselt: „Minule on see [9. mai] rahu püha. Sõjale vastupidine seisund. Ausalt öeldes  jälgin ma õudusega, kuidas paljud venemeelsed aktivistid tänases Eestis võitlevad liiga aktiivselt venekeelsete õiguste eest, üritavad reaalselt õhutada revolutsiooni, konfrontatsiooni. See ei ole see, mida peaks tegema. On vaja läbi kultuuri edasi anda, et me ei ole lihtsalt keegi, kes tulid siia oma õigusi nõudma, vaid et me oleme inimesed, oma kultuuriga”. Nii et kui eestlane ja venelane soovivad ühte paati ära mahtuda, peab eestlane esmalt üle  saama valehirmust, et venelase toekale bajaanile on meil vastu panna vaid pisike parmupill, venelane aga peaks loobuma kultuurilise identiteedi tähistamisest poliitilise sümboolikaga ning hea tahte märgiks tšastuškasid lauldes hoopis Eesti trikoloori lehvitama. Kheyfets ja Reinberg esitavad eestivenelust pigem ühiskondliku arenguvõimaluse kui probleemina, filmi alapealkiri võiks olla „Eestivenelane kui postrahvusliku Eesti proovikivi”.  Dokumentaalfilm on rahvusgruppide kultuurilise teineteisemõistmise edendamiseks sobilik filmiliik, kohalikest venelastest jutustatud „Eesti lugusid” sooviks sagedamini näha.     

Püha Elmo tuled

Dokumentaalfilm „Isa, Poeg ja Teatri vaim”  (Allfilm, 2009, 40 min), režissöör Marko Raat, produtsent Ivo Felt. Esilinastus 19. I kinos Artis. 

Neile, kes poliitikast ja rahvusküsimustest surmani tüdinud, peaks hästi passima Marko Raadi film „Isa, Poeg ja Teatri vaim”. Raadi dokumentaal on ühtaegu intiimne ja teatraalne, humoorikas ja kurb portree tegevuskunstnikust ja monoteatri näitlejast Alar S udakust aka Elaanist.  Film algab teatriprooviga. Sudak jalutab suurel laval, deklameerib teatraalselt oma valmiva lavastuse teksti ning küsib saalis olijalt kõmiseval häälel: „Kuidas oli, kas oli kuulda?”. Teatraalsus, teatri vaim läbib kogu peategelase maailma. Sudaki kõmiseva bassi intonatsioon on kunstlikult ülev nii laval, kohtusaalis (kus ta oma naabritega „veesõja” küsimusi lahendab), farmaatsiatehase valvuriputkas kui ka kodus oma üürilise, kodutu Aksliga kõneldes. Filmi  emotsionaalne telg on Sudaku igatsus saada näitlejana ametlikult tunnustatud. Neli korda lavakunstikooli ja ka mujale tulutult sisseastumiskatseid teinud Sudak põhjendab oma ebaõnnestumist asjaoluga, et on Eino Baskini kunagi ülekohtuselt vangi mõistnud kohtuniku poeg. Isa pattude eest nuheldakse poega, ja nagu filmi lõpuks selgub, ka pojapoega, sest nagu Sudak kibestunult seletab, olevat Kalju K omissarov ka Sudaku lapse päritolu  tõttu lavakoolist välja jätnud. Peeter Jalakas põhjendab Sudaku sobimatust kutselisse teatrisse asjaoluga, et „tal ei ole grupitajumist, et ta on teistsuguse meediumi valdaja, mis ei lase end raamidesse panna ja mis pole kollektiivne. Ta on bard, kes laulab oma laulu ise”. Sudaku eest emalikult hoolitsev kodutu Aksel aga leiab, et „ta üksi ei saa hakkama, ta ei oska üksi elada … teda nädalaks ei saa jätta üksipäini, siis on hullumaja”. 

Raadi filmi kangelast, Eesti teatri igavesse üksildusse määratud don Quijotet, näeme oma õigust südilt taga nõudmas. Lootus sureb viimasena. Silme ees „Püha Elmo tuled”, on Sudak saatnud DVD oma viimase monoetendusega Elmo N üganenile ja loodab tema abiga lõpuks üle kutselise teatri läve astuda. Püha Elmo mobiil on aga välja lülitatud. Režissöör Marko Raat on ilmutanud portreteeritava suhtes pieteeditunnet: ka tõeliselt  naljakad olukorrad ei naeruväärista peategelast, isegi kui põhjust oleks. See on dokumentalistikas oluline oskus. „Isa, poja ja teatri vaimu” puhul on plussiks ka filmi pikkus, mida võiks ka teiste „Eesti lugude” tegemisel rohkem arvestada: pool tundi jääb dokumentaali puhul veidi väheseks, nelikümmend minutit tundub aga olevat täpselt paras aeg, et jõutaks rahuliku vaatluse teel ühte maailma sisse elada ilma sellest tüdimata. „Eesti lugude”  sarja õnnestumiste suur protsent õigustab kümmet lisaminutit igati, kas või selleks, et lihtsa reisijuhi asemel, mis pelgalt suuna kätte näitab ja teema sisse juhatab, sünniks süvitsi minev, nauditaval kunstiliselt tasemel dokumentalistika.