Kolmteist viisi, kuidas vaadata „Armastuse saart“

Briti tõsielumängu turunduskampaanias nenditakse, et armastus kuulub neile. Love is ours. Ühtaegu armastus kui igavese ihaluse sümbol, teiselt poolt kui bränd.

MARI ARMEI

Tõsielusari „Armastuse saar“ („Love Island“, Suurbritannia 2015– ), autorid Brent Baker, Mark Busk-Cowley, Tom Gould ja Joe Scarrat, saatejuht Laura Whitmore, pealelugeja Iain Sterling. ITV2, Kanal 2.

I

On juuli keskpaik, mis kuulutab vaikselt lõppu minu armastuse suvele. Pea kaks kuud olen veetnud koos ligi kolme miljoni teisega, vaadates, kuidas ranna­riietes iluideaali vormitud inimesed üksteisega flirdivad, kaklevad ja sõprust loovad. Ma valetaksin, viidates vaid sarja potentsiaalile analüütilise huviobjektina, sest nii nagu on juhtunud paljude teistegagi, on saanud „Armastuse saar“ minu omailma osaks. Sest midagi seal on.

Seal on elevusest pakatavaid kohtumisi, mängulisi kaadreid, teadmatuse ja teadmise vahelisi pingeväljasid, aga samas ka hüperseksualiseeritud stereotüüpe, ahastamapanevat misogüüniat ning osalejate manipuleerimist vaatajate stimuleerimiseks.

II

Õhtupoolik villas. Õhus on särtsu, sest ilmunud on uus saarlane (islander) Jay. Viimased kolm päeva koos Davidega veetnud Ekin-Su tunneb, et midagi on nende suhtest puudu. Nimelt ei teinud Davide talle hommikul kohvi. Ekin-Su jaoks on oluline, et talle hommikuti kohvi tehakse. Andes Jayle märguande, kohtuvad nad terrassil, eemal kaaslastest. Samal ajal Davide otsib Ekin-Su’d. Ta avab külmiku, mille peale Luca ütleb: „Ega teda seal ei ole.“ Paralleelselt näidatakse kaadreid sellest, kuidas Ekin-Su roomab rõdul, et jääda märkamatuks. Sama teeb Jay. Teised osalised arutavad, kuhu nad minna võisid. Ekin-Su ja Jay suudlevad ning roomavad tagasi sinna, kust nad tulid. Veidi aega hiljem, nagu hermeetilistes ruumides ikka, on saladused päevavalgel ning leiab aset dramaatiline esitus Ekin-Su ja Davide vahel, kus Davide hüüab: „Sa oled valetaja! Näitleja! Kao välja!“

III

Sari on kaheksandat hooaega väisav kaheksanädalane briti tõsielumäng, milles osalejate eesmärk on mitte olla üksik. Saarlased moodustavad paarid, et seda vältida. Jumala eest, et mitte olla üksi. Üksikutel on oht langeda mängust välja ja naasta tavaellu läbikukkununa, vähe kultiveeritud produktina, mida kajastab eriti nende ebapiisav jälgijate arv Instagramis. Edukail aga ootab uusi laigituttavaid miljoni ringis.

IV

Saate selleaastases turunduskampaanias nenditakse, et armastus kuulub neile. Love is ours. Ühtaegu armastus kui igavese ihaluse sümbol, teiselt poolt kui bränd. Armastus, mis on läbi põimunud ühismeedia kuulsuse ja salendava tee reklaampostitustega. Väga paljulubav, arvestades hübridiseerumist.

V

Anna McCarthy on tõsielutelevisiooni žanri nimetanud ka neoliberaalseks kannatuse teatriks,¹ milles mängib keskset rolli traumeeritud isik. Peamiselt naissoost saarlaste emotsionaalne allakäik ja psühholoogiline võitlus iseenese kuvandi pärast annab aluse (anti)kangelase teekonnale. Selle õela mängu dünaamika jätkub pärast saadet ühismeedias, kui endised osalejad seisavad silmitsi selle välismaailmaga, mille olemasolust said nad villas olles ainult üksikud vihjed. Paraku on sarjas olnutega seotud ka neli enesetappu. Siluetina valguse vastu.

Kes on „Armastuse saare“ autor? Kes võtab vastutuse? Kas võtab?

VI

Mallorcal asuv villa, saateosalised, televaatajad ja produtsendid moodustavad kontsentreeritud maailma iseäraliku märgisüsteemi, moraali ja keelekasutusega. Saarlased ise räägivad reaalsusest väljaspool villat kui „välismaailmast“, mis on nende hetkekogemusest ja tajuväljast eraldatud. Uued tulijad toovad killukese välisest endaga, kuid õige pea kohanduvad nad hoolikalt konstrueeritud ökosüsteemi kindlate eetilis-kultuuriliste normidega. Kui mõni osaleja on huvitatud kellestki, kes on paaris, siis on sünnis esmalt rääkida tema partneriga ja alles siis oma ihaobjektiga. Nad kulgevad ajatuna näivas sotsiaalses keskkonnas, mida uuritakse tekkinud draama ja aeg-ajalt muutuvate osaliste kaudu. Seesuguseid eksistentsiaalseid hetki määrab telefoni sõnumitoon, mille peale osalised juubeldavad üle villa: „Ma sain sõnumi!“

VII

Üks enamlevinud truisme seriaali ajaloos – nagu ka paljudes teistes reality-saadetes – on ontoloogiliselt laetud „on, mis on“ (it is what it is), peamiselt õigustamaks mõnd ohumärki saarlaste minapildis. Mahlakana kõlas see näiteks dialoogis endise paari vahel, kes kumbki tundis end reedetuna, et teine on uue kaaslase on valinud. Indiyah: „Kõik juhtub põhjusega. On, nagu on.“ (Everything happens for a reason. It is what it is.) Dami: „Kuniks ei ole“ (Until it isn’t). On enesepettust, mis kolib kellegi teise pähe. On draama igavese taastulekuna. Rütmi taob korduse kaudu erinevus, mis varieerub vaid temperatuurilt. Selles ajatus maastikus pulbitsev ihakultuur vaatab ometi ette, sest iha avab olevikku vaid tuleviku püüdluses. Aga tulevik on tulemata. Igavik, igav, igavik, igav. Kuniks ei ole.

VIII

Teadlikud ja teadmatud mängud. Mäng vajab vabatahtlikkust ja tinglikkust, vabadust ja piire, algust ja lõppu. Formaadina on tegemist mänguga, mille lõpus publiku lemmikpaar võidab. Ühe inimese kätte loositakse ümbrik, mille auhinnaks on 50 000 naela, teise kätte 0-naelane. Saatejuhi sõnul on tegemist suurima prooviga paari suhtes. Kas raha otsustatakse jagada või varastada? Terve sarja vältel pole keegi veel varastanud, sest see oleks absurdne. See ei oleks järje­pidev mänguga, mis on loonud nendest vaatajate lemmikprodukti. Lisaks suurele mängule leiavad aset ka mängu­sisesed mängud, millel ei ole muud eesmärki, kui et aga edasi mängida. Mis muu mõte saab olla näiteks libistamisel end mööda baariletti keeglikuulina õlut täis klaaside poole, et näha, kumb sugupooltest suudab täita ämbri õllega kiiremini?

IX

Sündmustiku representatsioon hõlmab endas tühimikke, mida täidavad ootused ja spekulatsioonid. „Armastuse saare“ süžeelisi lünkasid täidavad peale vaatajate peegelduse peamiselt sarja produtsendid, kes loovad narratiivi tasandil loomuliku ja voolava jada, mille ebaühtlusi täidetakse näiteks läbipaistmatute jooginõudega, et montaažis oleks võimalik luua lugu, mille jätkuvust ei reedaks muutuv vedelikutase.

X

Ajatuse kogemus muundab ka mälu enam likviidseks ja hetkeliseks, mille kaudu ununeb kergekäeliselt varem erksana valu või rõõmu tekitanud olukord. Tihtipeale ei võta osalistel päevagi, et suur armumine ununeks ja uued sidemed tekiks. Sama kiiresti vahetuvad televaatajate lemmikud ning publiku poolt armastatute ja vihatute puhul ei ole halli ala.

XI

Ma olen tabanud end rongiaknast välja vaatamas, mõtlemas Dami ja Indiyah’ suhte üksikasjadele, naeratamas sarjas loodud sõprussuhete ja naljakate situatsioonide üle. Mul on olnud füüsiliselt nii ebamugav, et ei ole suutnud ekraani vaadata. Ma ei saa aru, miks nad nii käituvad. Millegipärast olen solvunud, kui nende otsused ei vasta minu moraalsetele tõekspidamistele. Tunnen uhkust ja kamraadlust, kui keegi mu ootustele vastab või neid ületab.

XII

„Armastuse saar“ lubab osalusdemokraatiat. Saates olijate, saate tegijate ja televaatajate vahel toimub tsirkulaarne kommunikatsioon. Vaatajatel on võimalus hääletada oma lemmikute poolt, mis mõjutab otseselt seda, kes saates edasi saavad olla. Saarlased saavad teadlikuks publiku arvamusest, mille mõju kajastub nii nende edaspidises käitumises kui ka järgnevate narratiivide loomises produtsentide poolt. Tsüklilise harmoonia asemel liigub kommunikatsioonimudel aga spiraalina keerisesse. Agentsus oma esialgse taotlusega libiseb kollektiivsete sõrmede vahelt minema. Üksteisest möödarääkimine ja arvamuste põrkumine, nõnda nagu demokraatiataolistes struktuurides ikka.

XIII

Kogu „Armastuse saare“ fenomen mõjub hüperobjektina,² mida iseloomustab hoomamatu suurus võrreldes sellega, kuidas seda on võimalik tajuda. Paradoksidest nõretavana valgustab ja varjutab ta aspekte nii endast kui meist. On keeruline mõtestada seda täielikkuses, kuna ta avaldub vaid faasides, ositi. On nagu on, vist.

1 Anna McCarthy, Reality Television: a Neoliberal Theatre of Suffering. Social Text 2007, vol 25, nr 4 (93).

2 Timothy Morton, Hyperobjects. University of Minnesota Press, 2013.