Kommentaar

ANDRUS NORAK

Ohverdamisest Mel Gibsoni ?Kristuse kannatuste? valgel Tundub, et tänasele sekulaarsele inimesele on mõtlemine ohverduslikes skeemides võõras. Küllap vaadatakse võõristava pilguga ka Gibsoni Kristuse kannatuste versiooni. ?Jube küll, mis temaga tehti. Aga mis see minusse puutub?? Kuidagi imelik on mõelda, et keegi saab kedagi oma kannatustega päästa või aidata. Seda eriti süütuse presumptsiooni kehtivusalal, kus igaüks on seni süütu, kuni vastupidist pole tõestatud. Kuidas võib üks kunagine kriminaalkurjategija, kes sai Rooma riigi seaduste kohaselt surma mõistetud, mind aidata? Või kuidas võisin mina põhjustada selle kannatuse ligi 2000 aastat tagasi ühes võõras ja kauges Rooma riigi provintsis?

Üks võimalusi Kristuse kannatustega suhestumiseks on näha Jeesusega sündinut näitena sellest, mis ikka ja jälle aset leiab. Näha seda kui sotsiaalset instinkti, käitumismaatriksit, inimkoosluse toimimisviisi, mis liiga erinevat enam parandada ei püüa, vaid nii nagu organism võõrkeha, lihtsalt ära heidab. Kas siis tapab või pagendab. Nii tehti Jeesusega ja nii tehti meiegi libahuntide ja teistega, kes kogukonnale liiga võõraks jäid. Pagendamine või hukkamine loob alati sootsiumisisest sidusust ning aitab sellel edukamalt üheskoos muudele vaenlastele vastu astuda. Et kogukond aeg-ajalt kellegi ära heidab, on seega ta ellujäämiseks lausa eluliselt oluline. Rene Girard?i sõnul kalduvad religioossetest ohverdustest loobunud kogukonnad (hilistotalitarismide näitel) ohverdama terveid ühiskonnaklasse ja etnosi, muutudes märksa vägivaldsemaks kui enne.

Süü ehk patt tähendas algselt miasmi ehk vales kohas asuvat mateeriat. Hiljem teisenes süü millekski vaimseks. Süüd võib võtta kui küündimatust moraalse koodeksi (kümne käsu) suhtes. Teisalt viitab süü juba mainitud ohvrile, paljastades meile omase sotsiaalse intinkti ehk meie endi vägivaldsuse ning ohvri tegeliku süütuse. Sigmund Freud rääkis algmõrvast, mis meid ühise süüga seob. Girard?i sõnul oli Freudi tähelepanu keskmes asunud seksuaalsus vaid viimseks kattelooriks, mis varjab meie eest me endi vägivaldsust.

Inimkogukondadele omase ohverdusmehhanismi äratundmine ja tunnistamine võiks olla üheks sidemeks, mis seob meid tollaste sündmustega. Üldiselt eelistame me täna pigem kas teisi süüdistada või siis ise märtripoose võtta. Tavaliselt käivadki need kaks käsikäes. Märtripoos vabastab vastutusest ja veeretab süükoorma teistele. Ühest küljest me lausa pürime kui mitte ohvriteks selle sõna algses tähenduses, siis märtriteks kindlasti. Eriti raskesti saavutatavad on rahvusliku märterluse kategooriad. Holokaust on päästmatult juutidele reserveeritud. Genotsiidi kategoorias on veel üksikuid vabu kohti; kindlasti on seal kanda kinnitanud armeenlased ja mitmed teised. Oleme sinna meiegi, eestlased, seni küll ebaõnnestunult, kippunud.

Vahest mõistame veel ema, kes oma lapse pärast unest loobub, või siis sangarlikku eneseandmist lahinguväljal. Sõna ?ohver? kasutame täna siiski valdavalt inimese kohta, kes vastu enda tahtmist on teise vägivaldsuse tõttu kannatanud.

Loomulikult võib Jeesust võtta ka kui pelka eeskuju. Kedagi, kelle elu on meile kas siis järgimisväärseks või hoiatavaks eeskujuks. Jeesuse eneseandmist võib käsitleda kui inimese saatust, kes jäi endale ja oma kutsumusele lõpuni truuks ning just see tõi vääramatult kaasa konflikti ja hukkumise. Küllap oleks selline, tänasesse päeva hästi sobiv käsitlus omaaegset konteksti arvestades liiga individualistlik.

Traditsioonilise ohvrikontseptsiooni kadumine ei peegelda vahest muud kui kaugenemist iseenda ajaloo mõistmisest. Teisalt valmistab asenduskannatuse kadumine teed sellesama ohvrimehhanismi uueks esilekerkimiseks. Kas see saab olema selline kui Mel Gibsoni filmis nähtu?