Kõrgliiga kukerpallurid

Raimo Jõerand: „Kukerpillid on rahva bänd, rahva muusika, ja see film on rahvale. Teisalt tahtsin teha filmi ka rahvast ja näidata inimesi, kes tulevad kontserdile.“

TRISTAN PRIIMÄGI

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

„Kas need on jälle need kukerpallurid?“ küsib televiisorist mööduv alaealine. Tõsi, igaühel on tekkinud mingi pilt ansamblist Kukerpillid, kellel tänavu täitus 50. tegutsemisaasta. Sel puhul on Raimo Jõerand saanud valmis portreefilmi „Kukerpillide rapsoodia“, mis vastab ehk mõneti meie ettekujutusele Kukerpillidest, aga ei vasta ka. Sümpaatne film tekitab hulgaliselt mõtteid ja küsimusi, millele püüangi autori abiga vastuseid leida.

Miks Kukerpillid?

Mul tuli juba 2013. aastal mõte, et neist tahan filmi teha. Eesti Filmi Instituudist ära tulles (Jõerand töötas seal aastatel 2006–2013 dokumentaalfilmide eksperdina – toim) kirjutasin üles, millega võiksin tegelda, Kukerpillid sealhulgas.

Aga miks? Eks nad on nähtus eesti kultuuris ja ka kultuurist lahutamatud. Pealegi on Kukerpillide akordionimängija Arne Haasma minu äi. Seetõttu olen neid näinud lähedalt juba varem. Nad meeldisid mulle selliste väärikate isikutena. Nägin ükskord, kuidas nad Arne sünnipäevale tulid. Saabusid, istusid aias maha, tegid viski lahti ja oli kuidagi see tunne, et meestel, kes on päevad läbi koos, polegi tarvis enam midagi öelda, lihtsalt võtame nüüd natuke napsu ja… Vaatasin neid seal niimoodi selja tagant ja nad kangastusid mulle seal puude all kuidagi erilisena – et siin nad nüüd on. Siis olid Kukerpillid alles 30-40aastased ja ma ei osanud leida neile ütlemiseks mingisugust põhjendust, miks ma tahan neist filmi teha. Mõtlesin, et võib-olla on natuke liiga vara.

Kukerpillid tuuribussis: Heiki Vahar, Toomas Kõrvits, Ike Volkov ja Arne Haasma.

Kaader filmist

Nüüd aga, enne, kui nad tänavu said 50aastaseks, helistas mulle bassimees Ike Volkov ise ja küsis, et kas ma ei tahaks… Nii et see mõte tuli lõpuks ikkagi neilt.

Võib-olla paistsin neile turvalisena – ikkagi bändiliikme sugulane – aga teisalt oli ta võib-olla näinud filmi Peep Puksist.1 Eks nad siis ikka pidid kalkuleerima, kellele ettepanek teha. Ma pole isegi veel jõudnud küsida, kuidas see valik täpselt tehti.

Eks subjektil on raske otsustada, keda võib usaldada.

Jah, aga Ike Volkov on ju ka ise filme teinud, näiteks Andres Söödiga filmi Arnold Matteusest2, kuna ta on hariduselt arhitekt, ja ta on olnud veel asjaline mitmete muude filmide juures.3 Ikel oli mulle esitada selline plaan, et me saame nüüd viiskümmend ja teeme kirikutes kontserdituuri, anname välja plaadi, kuhu tellime eesti heliloojatelt uued lood. Stsenaarium oli tal endal justkui juba olemas ja ta ütles mulle, et ma siis vaadaku, mis ma sellega teen. Aga ega nad muidu ei sekkunud.

Kas sa mõtled seda, et nad võtete ajal ei palunud midagi näha? Kas teil üldse tuli jutuks, milline film neist tulema peaks?

Ei, sellest me ei rääkinud. Aeg-ajalt tuli neil üks või teine uitmõte, mis võiks filmis olla, aga ega ma üldiselt ka filmimise ajal nendega ei kõnelnud. Minu asi oli vaadata, et nad ära unustaks, et neid filmitakse. Arhiivis on Kukerpillidest hulgaliselt kas või televisiooni tarbeks üles võetud materjali, kus pildis on selgelt näha, et nad teavad, et neid filmitakse. See on neil endiselt sees: kui nad tajuvad, et tehakse midagi filmi jaoks, tekib teistsugune hoiak. Ja kuigi nad on end regulaarselt filmida lasknud, on sellest materjalist raske leida midagi, mis oleks sellest hoiakust vaba. Üks lahe asi, mis ma leidsin, oli Mati Põldre 1986. aasta film „Tallinna karneval“, kus näidatakse kontserte vanalinna päevade ajal. Sealt panin lõigu Kukerpillidest ka oma filmi, sest see oli hoopis teistsugune, midagi päris ehedat, mitte tele jaoks tehtut. Seal on näha, kui tugev on Toomas Kõrvitsa karisma. Ta ise on väga tagasihoidlik, kuid esinedes tuleb see esile.

Kas nad ennast sinu filmis nähes üllatusid? Vastas see nende ootustele?

Ma ei tea, kas nad ootasid sellist filmi. Mis neile seal meeldis, sellest me rääkisime. Ahjaa, seda nad ütlesid, et oleks tahtnud rohkem nalja. Eks nii ongi, et bändis tehakse nalja kogu aeg, aga nali on naljakas neile endale, seda väljapoole kommunikeerida on keerulisem.

Raimo Jõerand: „Eks „Kukerpillid“ on nähtus eesti kultuuris ja ka kultuurist lahutamatud.“

Erakogu

Filmi pealkiri on „Kukerpillide rapsoodia“. Kust see tuli?

Kõigepealt hakkasin vaatama, milliseid plakateid bändidele ja bändifilmidele tehakse. Loomulikult tuli ette Queeni „Bohemian Rhapsody“4 plakat, kus neid on kujutatud klassikalisest Queeni fotost inspireerituna neljakesi koos, üleval, all ja külgedel. Kui originaalplakatil oli kotkas, siis mina panin kuke. Sealt edasi hakkasin uurima, mis on rapsoodia – rapsood oli Vana-Kreeka rändlaulik, kes esitas teada-tuntud rahvalaule. Rapsoodia aga on sellistest lauludest kokku pandud uus teos. Mida ma seal filmis siis tegin: võtsin Kukerpillide laulud ja tahtsin, et nende laulude põhjal tuleks välja hoopis laiem tähendus.

Lugesin kuskilt, et üks rapsoodia tunnusjooni on ka vahelduv meeleolu. „Kukerpillide rapsoodia“ puhul peab see kindlasti paika.

Pealkiri tuli mul küll alles lõpus. Tükk aega oli tööpealkirjaks „Kukerpillide kõla“, sest lähtusin neist kui kollektiivist, kus igaühel on oma roll. Filmi tehes on aga loomulik, et võetakse motiivid ja hakatakse neid kokku panema. Mõni areneb edasi, mõnda ei kasuta pärast üldse. Kuid kõige aluseks on ikkagi üldine idee, suurem kontekst – Kukerpillid eesti rahvamuusikas ja eesti kultuuris. Alles seejärel hakkad vaatama, mida selle saavutamiseks õnnestub kätte saada, kuidas kõik kompositsiooni sobib. Filmis on juhtivaks teekonnamotiiv, ja teiseks, valmistumine suureks juubelikontserdiks. Ja kui lisada veel nende muusika kiht, siis peaks kõik omavahel läbi põimuma. Muusika sinna otsa. Selge see, et teekonnal midagi juhtub ja kuskil teise kolmandiku lõpus peab film kulmineeruma, selle loomine on filmitegija DNAs sees.

Põhiline toonimuutus on küll umbes täpselt poole peal, esimene pool filmist on tõsine ja muusikatehnilised arutlused viivad selle isegi klassikalise muusika dokkidega ühte mõtteruumi, seejärel aga näeme rohkem rahvalikku bändi, mida me Kukerpillidest ootame.

Ike mõeldud kava järgi oli neile endale kõige huvitavam see, et hakatakse tegelema uute lugudega. Heliloojad teevad neile lood, nemad teevad neist oma tõlgendused ja annavad neile Kukerpillide kõla ning siis vaatame, millise näoga heliloojad sellele reageerivad. Film aga oleks läinud vaid ühele teemale keskendudes üksluiseks. Muusikateemasse sisse­minekuks peab ise muusik olema, üldistuse loomiseks oli aga vaja ka seda sõitu läbi Eesti.

Kuivõrd olid silmitsi dilemmaga, et sul tuleb populaarsest rahvabändist teha populaarne rahvafilm, kuna üldsus seda ootab?

Ma seda mõtlesin küll, et ma ebapopulaarset filmi ei tee. See on rahva bänd, rahva muusika, ja see film on rahvale. Teisalt tahtsin teha filmi ka rahvast ja näidata inimesi, kes tulevad kontserdile. Et me koos Kukerpillidega pääseksime praegusesse rahvamuusikakultuuri – külapidudele, esinemistele, kõrtsidesse. Ainult seda filmida pole huvitav, tulebki kokku panna. Film on ju portreefilm – portree ühest ansamblist praeguse aja taustal. Need neli meest moodustavad kokku terviku.

Sulle kui filmitegijale on aeg, ajaga suhestumine ja selle mõtestamine olnud alati väga oluline. Ka siin on aja teema väga keskne, samuti kaduvik. Nii sõnades kui meeleolus on pidevalt osutusi, kui kaduv on aeg.

Kukerpillide vanuse tõttu tuleb elu kaduvus ilmselt paratamatult kaasa. Dokfilmi loogika ongi ju selline, et väärtustab hetke, mis on just üles filmitud. Hetk siin ja praegu on väga tähtis, aga saavutab oma väärtuse alles siis, kui on viidud igavikulisse konteksti. Televisioon võib filmida samu asju, aga mõtestab neid eelkõige tänapäevast või aktuaalsusest lähtuvalt – hetkes. Seega on aeg ja kaduvik just need, mis teevad dokumentaalfilmi nii kütkestavaks. See säilitab hetki või tükke tegelikkusest ja autori asi on need tükid uueks tegelikkuseks kokku panna.

Tekitada pooleteise aasta jooksul filmitust tund aega meeleolukat elu koos Kukerpillidega – see oli algusest peale eesmärk. Nad ise ütlevad, et neil pole peaaegu ühtegi minoorset lugu, aga minu ema ütles filmi kohta, et millegipärast oli ka kohati nii kurb. Ma ei tea, ju see siis on minu viis maailma vaadata.

Sulle on alati tähtis olnud eestlus ja selle mõtestamine oma filmide kaudu. Siin on eestluse kandjaks valitud üks peobänd, kellele ei tihkaks väga suuri aateid omistada.

See ongi see päris. Nagu Hasso Krull kunagi on öelnud: eesti kultuur on nagu üks suur perse, mis sulle peale istub ja sa ei saa arugi, kui tihedalt ta sind ümbritseb. Mis teha, kui Kukerpillide lugu läheb käima, siis on kõigil sõnad peas, ja keegi ei tea, kust nad sinna said. Püüdsin nad filmi lõpus isegi mingis mõttes tühistada ja anda mõista, et nad on lihtsalt üks vahepealne osa selles muusika pideva edasikandumise protsessis, ja neilt võtavad järje üle jälle uued muusikud. Nad on nagu tulekandjad.

Oli üllatav, et valdav osa nende tuntud lugudest on rahvapärand, mitte originaallood.

Väga palju on tegelikult laenatud viise ja ka originaalloomingut, mis on nüüdseks saanud rahvamuusikaks. Nii on nad toonud näiteks eesti kultuuripärandi osaks cajun-muusika, mis on ju pärit prantsuse emigrantidelt kuskilt New Orleansi soodest. Nad korjavad need lood üles, teevad eestikeelsed sõnad ja ühtäkki on see eesti kultuur.

Väga huvitavalt oled näidanud nende muusikalist pärandit. Kukerpillid kuulavad kirjandusmuuseumis üle originaallindistusi nende populariseeritud lugudest. Kas mõtlesid kaua, kuidas seda lahendada?

Kaalusin kaua küll, jah. Sealt rahvamuusika arhiivist nende tegevus alguse sai ja sealt nad omal ajal oma lugusid korjasid, kui aktiivsemateks tegijateks olid veel Taivo Linna ja Toomas Kõrvits.

Huvitav, kas Kukerpillidel lasti Nõukogude ajal siis vabalt eesti asja ajada? Rokibände kiusati küll kõvasti.

Ma arvan, et neil eriti probleeme polnud. Kindlasti on sellest mingeid lugusid, ja umbes poolteist aastat tagasi andis ka Levila välja väga põhjaliku neljaosalise saate Kukerpillide ajaloost „Kukerpillid – mehed, kes andsid muusika rahvale tagasi“. Soovitan kõigil kuulata või lugeda. Ja lisaks on seal veel üks eraldi podcast, kus Ike ja Toomas kommenteerivad Kukerpillide lugusid. Seal on palju materjali, mida ma ei tahtnud hakata kordama. Aga seda tahan küll üle öelda, et millalgi 1970ndate alguses, kui nad tegutsema hakkasid, sõitsid nad mööda Eestit Artur Rinnega koos. Artur Rinne oli see, kes nad kolhoosidesse ja pidudele viis. Nii et see maailm, mida näeme Mati Põldre „Meie Arturis“ (1969), sai hiljem Kukerpillide omaks. Ka see film oli mulle teatud mõttes eeskujuks.

Sulle meeldib filmides tihti kasutada arhiivi, nii ka siin. Peale mainitud kontserdiväljavõtte ka katked Johannes Pääsukese Setomaa-reisidest, Andres Söödi „Draakoni aastast“ (1988). Miks otsustasid näidata Kukerpillide loo saateks Söödi üles filmitud punkareid Moskva kohviku ees?

Üks punkar seal vist oli. „Draakoni aasta“ on ju pühendatud Tallinna linnale poole miljoni elanikuga linnaks saamise puhul. Linnastumise teema Kukerpillide loos tundus sellega resoneerivat – poiss kadus linna ja enam tagasi ei tulnud. Maarahvast oleme tänaseks saanud linnarahvaks, nagu paljud teisedki rahvad. Kukerpillid kannavad rohkem maainimeste ja meremeeste vaimsust ja seetõttu on sellesse vastuollu kätketud teatud traagika. Kuna Kukerpillid millalgi 1980ndatel selle laulu tegid ja Sööt oma materjali umbes samal ajal üles filmis, siis on ka pikk võte Lasnamäe suurtest kortermajadest sellele ajale väga iseloomulik.

Kukerpillid kõnetab eestlust muusika kaudu. On sul plaanis käsitleda läbi selle prisma ka mõnd ühiskondlikumat, kas või ökoloogilisemat teemat?

Kui ma „Sea aastat“ (2021) tegin, püüdsin ka eesti asja vaadata natuke kaugemalt, justkui võõrandunud pilgu läbi. Alati on võimalik minna teemale lähedale ja teemasse sisse, aga siis tekib juba teatud ajakirjanduslikkus. Inimesi oma arvamustega on niigi palju igal pool. Vahel on vaja neist kaugeneda, et näha võib-olla täpsemalt, tajuda mustreid.

Väga palju aega võtab otsustamine, millest film teha. Ses mõttes on isegi hea, kui impulss tuleb väljastpoolt ja filmitegija saab mõelda teema enda omaks. Ise välja mõeldes võib mõtlema jäädagi, kas miski on filmi väärt või mitte.

Kukerpillide filmiga umbes samal ajal jõuab kinno ka portreedokk Marju Länikust5, ja on ilmselt hoopis teistsugune film. Kas vaatad seda ka, kas võrdled neid kaht omavahel?

Tahaksin öelda, et olen selline, kes ei võrdle, aga see pole ilmselt võimalik. Ei pea võrdlema, aga teisiti ka ei saa. Tuleb oma asjad läbi tunnetada ja teha nii, nagu endale õige on ja millega ise rahul olen. Ja lasta ka teistel seda teha.

Sul on veel pooleli „Gorikaturist“, portreefilm karikaturist Gorist…

Jah, see on nüüd vahepeal täiesti soiku jäänud, sest Kukerpillid tulid vahele.

See on nüüd veel hoopis teistsugune film, sest seal on palju animatsiooni.

Jah, umbes kolmandik on animeeritud. Eesti Vabariigi kõige produktiivsema joonistaja Gori karikatuurid on filmis ellu äratatud ja liikuma pandud. Gori pärand on tohutu ja film ise on ühe Eesti Vabariigi aegse inimsaatuse lugu. Taustal näeme ka Eesti Vabariigi lugu. Loodan, et sellest tuleb üks põnev film.

Ja nagu Kukerpillideski, lisad sa „Gorikaturistiga“ kaalu kerglaseks peetud kunstivormile.

Kuidas võtta – kerglane kunstivorm, mille eest selle viljeleja maksis oma eluga. See teeb selle loo suureks. Karikaturist oli Eesti Vabariigi varastel aastatel ka kroonik, mis mulle meeldib. Ta joonistas üles nii palju detailset olustikku ja inimtüüpe, milliseid me praegu võib-olla enam ette kujutada ei suudakski. Kuna ta ise nähtut ka kogu aeg mõtestas ja asetas uude konteksti, oli ta tegelikult ka dokumentalist, järelikult hingesugulane. Gori elulugu ja Eesti ajalugu on väga tugevasti läbi põimitud ning kõik olulisemad sündmused puudutasid ka Gori saatust. „Gorikaturisti“ plaanime välja tuua järgmise aasta alguses.

1 „Peep Puksi lugu“, Raimo Jõerand, 2019.

2 „Arnold Matteus“, Andres Sööt, 1981.

3 Volkov on stsenaristi, konsultandi või helikujundajana osalenud seitsme dokumentaalfilmi valmimises.

4 „Bohemian Rhapsody“, Bryan Singer, 2018.

5 „Marju. Südame kutse“, Urmas Eero Liiv, 2022.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht