Kosmopolise pealispinna all haigutav tühjus

Teet Teinemaa

Režissöör Cronenberg: „Et olla aus raamatu vastu, tuleb seda petta.” Mängufilm „Cosmopolis” (Prantsusmaa-Kanada-Portugal-Itaalia 2012, 108 min), režissöör ja stsenarist David Cronenberg Don DeLilo romaani põhjal. Osades Robert Pattinson, Keira Knightley, Paul Giamatti, Juliette Binoche jt. Linastub Tallinna kobarkinodes ja Tartu Ekraanis. David Cronenbergi uue filmi „Cosmopolis” (2012) tuules on paslik natuke meenutada ka režissööri ettevõtmisi laiemalt. Peab silmas pidama, et Cronenbergi looming on aastakümneid kestnud katkematu huvi tulemus, tema filmide hulgast ei tõuse kindlalt esile teisi varjutavaid linateoseid. Kurt Neumanni 1958. aasta õudusfilmi samanimeline uusversioon „Kärbes” („The Fly”, 1986) võib olla laiema üldsuse jaoks küll kõige tuntum Cronenbergi linalugu, kuid see ei ole tingimata tehniliselt ja sisuliselt üle režissööri teistest selle perioodi filmidest. See ei tähenda, et Cronenbergi loomingus puuduks muutus või areng. Kanada õudusfilmi pioneerina olematute eelarvetega alustanud režissöör on aastatega tõusnud suure filmitööstuse omapärasemate tegijate hulka. Cronenbergi varasematele filmidele on omane verine metamorfoos ja grotesk, mille tõttu saadab teda siiani veneerilise õuduse kuninga tiitel. 1990. aastatest edasi on tema filmides üha enam tegelaskeskseid psühholoogilisi teemakäsitlusi. Režissööri loomingus paistavad mõnevõrra teise laadiga olevat ka filmid, mille stsenaariumi juures ta polnud ise kaastegev, kusjuures need filmid moodustavad enamuse lavastaja viimase kümnendi loomingust. Cronenbergi enda stsenaariumid käsitlevad valdavalt inimese ja tehnika vahelisi suhteid ning ühiskonna pealispinna all peituvaid ihasid ja hirme. „Videodroomi” („Videodrome”, 1983) peategelase vagiinalaadne kõhuõõs, mis ühildub nii videokasseti kui püstoliga, võiks kujundlikult märkida režissööri loomingu temaatilist keset, haarates nii seksuaalkirge kui huvi teaduse ja vägivalla vastu.

Don DeLillo romaani „Cosmopolis” on Cronenberg ise ekraanisobilikuks kohendanud ja seetõttu ei puudu filmist ka režissööri huvikeskmesse kuuluvad teemad. Nii raamat kui film kujutavad läbi liiklusummiku juuksuri poole teel oleva noore multimiljonäri Eric Packeri peamiselt luksuslimusiinis mööduvat päeva. Kuue päevaga kirjutatud stsenaarium järgib algmaterjali üpris täpselt, kuigi meediumi erinevuse tõttu on filmis loobutud Ericu salavaenlase Benno Levini päevikust ja romaani keerukatest ajamängudest. Arusaadavalt ei ole DeLillo teoste kunstilisi mõtisklusi aja olemusest lihtne ekraanile üle kanda, kuid raamatu kalgilt posthumanistlikule Ericule ideeliselt vastanduvast Levinist on filmis väljajättude tõttu saanud kõigest skisofreeniline psühhopaat. Siiski, filmi ülesanne ei ole ainult kirjandusteose tõetruu edasiandmine, vaid uue kunstiteose loomine, või nagu Cronenberg on tabavalt öelnud, et raamatu vastu aus olles tuleb seda petta.

Cronenbergi filmimeeskonna põhjalikkusest annavad aimu juba tiitrid, mille taustaks tilgutatakse filmi alul Jackson Pollocki stiilis värvi lõuendile ja mida lõpus saadavad Mark Rothko taiesed. Eelnev tuleneb osalt sellest, et filmis käiakse välja idee, mille järgi sarnaselt abstraktsele kunstile on ka raha ja aeg kaotamas oma narratiivset võimet, need ei suuda enam ühest ja selget mõtet pakkuda.

Teisalt on esinduslik kapitalist Eric võimeline Rothko kabeliga suhestuma ainult läbi püüde ehitis ära osta ning see oma korterisse paigutada. Sarnaselt Rothkole ja Pollockile asub ka Eric, kes on jõudnud oma alal tippu, enesehävituslikule teele. Ehk on kunstitausta peamine funktsioon aga see, et Rothko kattuvad pinnad ja Pollocki värvipritsmed annavad edasi filmi vaadet postmodernistlikust peataolekust, olukorrast, kus üks tähendus nihkub teisele üle vahepealset tõde loomata. Ericut paistab vaevavat just selline pidetus, kus raha võib võrrelda rotiga ja jumalat jalaseenega.

Erinevaid vaatenurki kirjeldav „Cosmopolis” on paiguti väga filmilik raamat ja sellele on Cronenbergi filmide pikaajaline operaator Peter Suschitzky andnud suurepärase vormi. „Teisikutest” („Dead Ringers”, 1988) alates Mark Irwini koha üle võtnud Suschitzky saavutab limusiini kitsastes tingimustes kaamera liikuvuse ja teravussügavusega mängides imetlusväärse dünaamilisuse. Ericu auto on samas tema kontor, milles noormees võtab vastu mõjukaid otsuseid – seda üheaegset seotust ja äralõigatust ülejäänud maailmast toetab kenasti kaameratöö, mis küll näitab, kuid ei keskendu akna taga toimuvale. Vähesed väljaspool autot filmitud kaadrid kujutavad peamiselt suures plaanis Ericut, kelle taustal avardub inimesi täis maailm, mis jääb aga enesekesksele mehele kaugeks.

Muusikalise külje eest, mis kohati ühendab tegelasi ja annab teisal edasi tontlikku pinget, hoolitseb kolmekordne Oscari võitja ning pea alati Cronenbergi tiitrites figureeriv Howard Shore.

Üksildase ärijõmpsika rollis korralikku peaosa tegev Robert Pattinson on astunud sammu lähemale tõsiseltvõetavale näitlejakarjäärile. Ridamisi seansi ajal välja marssivate noorte hulgas on kindlasti mitmeid „Videviku saaga” („The Twilight Saga”, 2008–2012) austajaid, kes nähtavasti kaasaegse ühiskonna valupunktide üle teoretiseeriva filmiga piletiraha osas petta said. Noorte õigustuseks tuleb öelda, et nagu „Alasti lõunas” („Naked Lunch”, 1991) ja mõnes teises Cronenbergi adaptsioonis kipub filmi rütm kirjandusse kuuluvate pikkade monoloogide all lõpuks kannatama.

Mõnevõrra üllatuslikult on Cronenberg eelistanud DeLillo romaanist üle kanda ennekõike selle ühiskonnakriitilise poole, jättis aga tagaplaanile küberkapitali ja tehnika võimsa arengu temaatika. Kui DeLillo teos arutleb sarnaselt eelviimases Maalehes (19. VII) esinenud Toomas Pauli arvamusele, et inimestest võivad tulevikus saada interneti kui superaju neuronid ja sünapsid, siis Cronenberg järgib tehnikahuvile vaatamata pigem raamatus esineva vaatemänguühiskonna liini. Lähedaselt Guy Debord’i samateemalisele raamatule („La société du spectacle”, 1967), mis rõhutab kapitalismi üha suuremat seotust meediaspektaakliga, näeb „Cosmopolis” kaasaaegses ühiskonnas tähenduskriisi, kus isegi enese põlema panemisest ei piisa, et soovitud sõnumit edastada – seegi on juba varem tehtud ja nüüdseks kõnevõime minetanud. „Cosmopolise” kohaselt on jõutud punkti, kus iseenda surm on ainus unikaalne akt ja viimane kindel reaalsus.

Kas „Cosmopolises” kujutatud ühiskonna pealispinna all haigutav tühjus kehtib ka filmi enda kohta ja kas tühjustunde tekitamine ei olegi ehk filmi tegelik eesmärk, jääb teadagi vaataja otsustada.