Kõusaare antonioni

Tahtmatult mõjub „Kõrb“, lugu lõputu Palestiina-Iisraeli konflikti keerisesse eksinud rootsi ajakirjanikust, Ukraina sõja tõttu tähendamissõnana.

PEETER SAUTER

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Mängufilm „Kõrb“ (Eesti-Rootsi-Soome 2021,92 min), režissöör-stsenarist Kadri Kõusaar, operaator Sten-Johan Lill, helilooja BJ Nilsen, produtsendid Aet Laigu (Meteoriit), Charlotte Most & Maria L. Guerpillon (MostAlice), Merja Ritola ja Essi Haukamaa (Greenlit Productions).

Kadri Kõusaare filmi „Kõrb“ (inglise keeles „Deserted“, mis osutab kõrbele ja tähendab ka mahajäetust) filmimine venis aastaid. Mitte eriti kalli filmi jaoks otsiti raha mitmest riigist, siis pani võttegrupi Jordaaniasse lendamisele piduri koroonaviirus. Kui küüniline olla, on filmile väljatulek praegu, Ukraina kriisi aegu, ehk isegi hea. Tahtmatult mõjub lugu lõputu Palestiina-Iisraeli konflikti keerisesse eksinud rootsi ajakirjanikust praegu tähendamissõnana. Ka Ukrainas on ajakirjanikke hukkunud, aga kui palju me nende taustast ja loost teame. Kunagi ilmuvad kindlasti välja filmid neist.

Jüri Sillart jagas minuga kunagi oma vene abikaasalt saadud tarkust: katsu kirjutada lugu, mis on kui tähendamissõna. See tekitas protesti, sest ma ei aja taga üldistust ja suurt tõde, aga pigem usutavat detaili, psühholoogiat, mis avaldub alati konkreetse usutava loo kaudu. Tuleb usaldada elu, mis on suurem kui kunst ja tähendus. Kas tegu on mõistujutuga, selgub hiljem – kui selgub.

Aga mis Antonioni luul või seos see mul on? Luul on pärit Kõusaare Maximiliano Schonfeldiga Argentinas Patagoonias kahasse tehtud lühifilmist „Auster“ (2014). See on lootusetu poolplatooniline armastuslugu kõledas ja troostitus stepilaadses vaakumis, nagu armastuse-vihkamise suhe Antonioni „Reporteris“1 Locke’i (Jack Nicholson) ja tüdruku (Maria Schneider) vahel või Schneideri Jeanne’i ja Brando Pauli vahel Bertolucci „Viimases tangos Pariisis“2. Eksistentsiaalne üksindus, absurditunne, armastuseigatsus ja suutmatus seda armastust uskuda, ühtlasi reaalsustaju, mis ei paku väljapääsu, sest on selge, et nagunii läheb kõik persse – kurb ja ilus. Juba „Austrit“ (mis pole tema idee järgi tehtud) kommenteerides ütles Kõusaar, et tal jäi seal teema lahkamine pooleli ja ta kavatseb sellega edasi minna. „Kõrbes“ ongi läinud.

Ingridil (Frida Westerdahl) tekib Stockholmi sündroomi meenutav armastuslugu vangistaja Aliga (Ali Suliman), kes on lausa mustermees, õilis röövel.

Kaader filmist

Siin on Kõusaare alter ego’na lisandunud naisajakirjanik ja fotograaf (ka Kõusaar on mõlemat), nagu moepiltnik Antonioni „Fotosuurenduses“3. Rootsi näitlejanna Frida Westerdahl, kelle asemel pidi alul olema taani-rootsi krimisarjast „Sild“4 tuntud Sofia Helin, on ka väliselt Kõusaarega sarnane, ehkki vanem. Film algab araabia slummis, mis meenutab Antonioni „Reporteri“ lõpuepisoodi. Palju tühjust, vaikust, ütlemata sõnu (Kõusaar kommenteerib tegelaste dialoogis nende tausta ja minevikku isegi liialt, lahjendab saladust ja pinget, võinuks jääda vihjelisemaks), ängi, mis pole mõistatuslik, aga jääb analüüsimatuks. Jah, meil on pantvangis ajakirjanik ja see probleem on arusaadav. Mille eest ajakirjanik aga oma elus ikkagi põgeneb ja miks on tulnud kõrbesse ohtu otsima? Ta ei otsi ju surma, vaid tahab ohuolukorras saada üle oma hingehädast, unustada kriis. Seda kõike ei oska ta ka ise analüüsida ega selgitada, vaid tegutseb intuitiivselt, kuigi on asjalik ja ratsionaalne ning tuleb endaga igati toime. Ta ei saa oma hädast aru, vaid dokumenteerib teiste omi, näiteks palestiina tüdrukute ümberlõikamist, et unustada omaenda fiasko, armastuse ja lapsesaamise kriis.

Ma ei välista, et mu seosed on kistud ja kui ka tõesed, siis toimunud pigem lavastaja alateadvuses. Küll aga on vist õige, et „Kõrb“ on Kõusaare kõige isiklikum film, ehkki lugu pole ju otseselt tema lugu. Nii stsenaristi kui ka lavastajana on tal olnud õnn leida isiklikule hingelisele loole kunstiline tõlge. Kõusaar on oma ängid pannud ümber filmikeelde – ja edukalt.

Norida võiks ja lonkavaid kohti leiaks. Kui kesksed osalised mängivad hästi, usutavalt, veenvalt, ei mängi üle, siis taustakujud, keda pole küll palju, mõjuvad kohati rabedalt, krambis ja tehtult. Õnneks on neil vaja teha vähe, ajavad asja ära.

Lühidalt sisu. See on napp. Rootsi fotograaf ja leheajakirjanik Ingrid (Westerdahl) teeb palestiina külas järjekordset lehelugu. Väike relvastatud kamp röövib naise ja nõuab lunaraha, mis ei tule ega tule. Rahatu pantvangiga pole midagi peale hakata ja Ingrid plaanitakse edasi müüa Isisele (Isise vägistamistega hirmutamine mõjub siin pisut papist ähvardusena ja läheb liiale, ega Ingrid ole loll ja teab, et vangistajatel on lihtsam ta lihtsalt maha lasta ja auku ajada). Ingridil tekib Stockholmi sündroomi meenutav armastuslugu vangistaja Aliga (Ali Suliman), kes on lausa mustermees, õilis röövel. Lugu on väljapeetud: käänakuid on, üle pingutatud nendega pole – jääb usutavaks. Tähendusi ja sümboleid püüdlikult ei genereerita, välja ei väänata, suudetakse jääda lihtsaks. Õnneks. Ingrid näeb unes ka oma armsamat ja araabia teadjameest Zaidi (Suleyman Mashaleh), kes on talle jaganud elutarkust, aga needki põgusad episoodid jäävad väljapeetuks, unenäolisusega ei minda liiale. Ainus visuaalne kujund on vist visioon veremereks muutuvast kõrbeliivast (see tõi samuti meelde Antonioni, punase tuule „Punases kõrbes“5, teadlik tsitaat ilmselt). Korraga meretäis armastust, millesse võib uppuda ja mis on samas õudne – tapja armastuse veremeri. Nii refereerides tundub pioneerlik ja romantiline, vaadates oli okei.

Nüüd rääkisin ehk liigagi palju ära, aga las olla.

Kõusaar ei ole ilmselt mõelnud seosele lugudega, kus eurooplane kohtub eksistentsiaalse üksindusega (ja iseendaga) Aafrika tühjuses, näiteks Exupery „Öine lend“6 või Conradi „Pimeduse süda“7, ega lugudele, kus vangistatud iludus võrgutab vangistaja (musketärisarja mileedi, filmideski on sellesarnast olnud siin ja seal).

Väga meeldis kõrvalosalistest pättide pealik Moussa (Firas Taybeh): veenev juht, julm, nutikas, viisakas, mitte araabia donžuan nagu teine peategelane Ali oma kannatuste ja moraalidilemmadega. Lihtsalt julm ja ilus nagu araabia don Ramon. Hea on ka infantiilne Bashir (Ibrahim al Hawabneh), kes väsimatult arvutimängu toksib ja relvaga edvistades selfisid klõpsib – usutav, naiivne killer, nagu laps. Ta sülitab mõnuga tapetud reeturi laibale, sest nii võib ja nii peab ja tema ise on õige palestiina vabadusvõitleja. Koomika piiril ja kurb. Loll, kokakoolat kaaniv lapstapja.

Ilusad on kõrbekaadrid. Pole kaadrites midagi peale düünide ja valgusmängu, interjööriks on liivapõrandaga vanglakuur ja teejoomistelk, aga midagi rohkemat pole vajagi, ei igatsegi. Igav ei hakka, pinge püsib suhtelisest minimalismist hoolimata, nagu Tarkovskil „Stalkeris“8 ja mujal. Antonioni allusioonid ja tsitaadid pole miinus, vaid pluss. Nii nagu iga näitleja peab ära mängima oma Hamleti, peab iga filmilavastaja vist tegema ära oma antonioni. Kas sama teemaga õnnestub veel kaugemale minna, näis. Antonionil õnnestus. Miks ei võiks ka Kõusaarel õnnestuda?

Kõusaare tugevuseks on oma käekiri: väljapeetud kaader ja liialdusteta stsenaarium. Ometi on iga film erinev lugu, need ei korda üksteist. Mõneti on tegu ühiskonnast võõrandumise teemaga. Sama ka „Magnuses“ (2007), „Emas“ (2016), „Austris“, „Kohtumõistjas“9, aga kõik need lood on erinevatest inimetest, karakteritest, kes on kõik ühtviisi veenvad – ja eri nurga alt. Avaneb ühiskonna autsaiderite (keda Kõusaar ise pole) galerii.

See on autoril juba mitmes koostöö produtsent Aet Laiguga. Laigu on ka ise lavastaja ning küllap teinud platsil tööd koos Kõusaarega. On tunda, et naiste tandem klapib hästi. Nii Kõusaar kui ka Laigu mõjuvad suurilmlikult, euroopalikult, ja mitmel pool Euroopas ongi mõlemad kogemusi korjanud.

Meeldib, et filmi lõpp tuleb järsku, ei jää lohisema ja jätab mõnegi otsa lahti. Mis sai edasi? Kes terroristid ikkagi on? Kas lihtsalt pätid või ivake ka vabadusvõitlejad, nagu ise väidavad? Kas Ingridi lugu lahendas tema elu muud mured?

Finaalis ilmub Skandinaavia lumeväli, mis mõjub nagu valge põhjamaine kõrb. Seega jääb kurb tunne, et elukõrbest pole pääsu, nagu François Mauriacil armastuse kõrbest või kapten Drogol „Tatarlaste kõrbest“10. Kõik nimetatud kuuluvad mu lemmikute hulka, sestap olengi sillas – keegi räägib minu teemal.

Loodan filmile ka festivaliedu: seal silma jäädes on ehk režissööril võimalus saada jalg järgmise rahastaja ukse vahele. Tean, et Kõusaarel on sahtlis lugusid ootamas küll. Tõestanud peaks ta end olema Eestiski, ometi pole tal siin rahastajate leidmisega palju õnne olnud. Ehk on eesti filmikoolita lavastaja eestlasele võõras ja võõrastele rohkem oma?

1 „The Passenger“, Michelangelo Antonioni, 1975.

2 „Ultimo tango a Parigi“, Bernardo Bertolucci, 1972.

3 „Blowup“, Michelangelo Antonioni, 1966.

4 „Bron/Broen“, 2011-2018.

5 „Il deserto rosso“, Michelangelo Antonioni, 1964.

6 Antoine de Saint-Exupéry, Vol de nuit. 1931.

7 Joseph Conrad, Heart of Darkness. Blackwood’s Magazine, 1899.

8 „Сталкер“, Andrei Tarkovski, 1979.

9 „The Arbiter“, Kadri Kõusaar, 2013.

10 Dino Buzzati, Il deserto dei Tartari. Rizzoli, 1940; „Il deserto dei Tartari“, Valerio Zurlini, 1976.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht