Kriminaalselt omapärane ulme

„Hukkunud Alpinisti hotelli“ Bluray-väljaanne tekitab kiusatuse vaadata, kas Grigori Kromanovi film on ajale vastu pidanud.

LAURENCE BOYCE

Grigori Kromanovi „Hukkunud Alpinisti hotellil“ on 1991. aasta eelses Eesti filmikunstiajaloos eriline koht. Paljudes filmides, mis leidsid tollal koha eestlaste kollektiivses teadvuses, on mängitud rahvusliku uhkusega, mille oli alla surunud Nõukogude võim (näiteks „Kevade“ ja Kromanovi enda „Viimne reliikvia“1), ja need on üles võetud klassikalises sirgjoonelises stiilis. „Hukkunud Alpinisti hotell“ erineb neist märkimisväärselt. Suuresti seetõttu, et see on žanrifilm, siiamaani ainus puhas täispikk eesti ulmefilm, aga ka muidu on selle esteetika paljude ajastukaaslastega teravas vastuolus. Neli kümnendit pärast sündi elab „Hukkunud Alpinisti hotell“ edasi ajaloo hämaral piirialal, nii jumaldatu kui ka kergelt marginaliseerituna. Kodumaal on filmist Tristan Priimäe sõnul saanud „subkultuurse boheemlaskonna kultustekst“2. Rahvusvaheliselt on „Hukkunud Alpinisti hotell“ küll võrdlemisi tundmatu väljaspool ringkonda, kes tegeleb spetsiaalselt Nõukogude ja Ida-Euroopa filmikunstiga. Seda on käsitletud siiralt, selliste filmide nagu näiteks Tarkovski „Stalker“3 eakaaslasena, aga ka iroonilisemalt kui nõukogude kitši näidet. Seoses filmi hiljutise väljalaskega Blurayl (film restaureeriti digitaalselt 2009. aastal) on huvitav sellega taas tutvuda, nii žanriambitsioonide pärast kui selleks, et vaadata, kas Kromanovi film on ajale vastu pidanud.

Üks kõige põrutavamaid asju, mis filmi taasvaatamisega ilmseks saab, on see, kui vähe on toetutud üldtuntud ulmeklišeedele, kuigi „Hukkunud Alpinisti hotelli“ koha filmiajaloos on taganud suuresti just selle kuulumine ulmežanrisse. Käsikirjas, nõukogude autorite Boriss ja Arkadi Strugatski adaptsioonis oma 1970. aasta romaanist, on detektiivfilmi žanrielemendid märksa ilmsemad. Selle alguspunkt – politseiuurija külastab üksildast paika ja avastab mõrva, mida tal tuleb maailmast äralõigatuna uurima hakata – meenutab Agatha Christie ja temataoliste autorite jutte, esteetika on aga laenatud otse film noir’ist.

Nagu on kirjas ka Bluray brošüüri Eva Näripea essees, kus ta tutvustab filmi saamisloo tagamaid ja valgustab välja ka mõned olulisemad filmi teemad, mõjutasid Strugatskeid tugevalt sellised autorid nagu Dashiell Hammett – ja see tuleb suurema osa filmi vältel ka välja. Pimedad interjöörid, hiilivad varjud ja klaustrofoobilised lähiplaanid paigutavad „Hukkunud Alpinisti hotelli“ kindlalt karmi detektiivfilmi ridadesse. Ja kui mõned vihjed välja arvata, paljastab „Hukkunud Alpinisti hotell“ end ulmefilmina alles viimases viiendikus. Sinnamaani on kõige avalikum žanriviide mängurobot, millel inspektor Glebsky (Uldis Pūcītis) laseb laualt kukkuda (nutikas viide ees ootavatele sündmustele).

Aga „Hukkunud Alpinisti hotell“ tundub ulmefilmina isegi ilma ilmsete žanritunnusteta, noir-elementide esiletõstmiseta – filmi kannab ebamaisuse tunne. Reaalsus tundub olevat kuidagi paigast ära. Rikkalik ja käegakatsutav kummalisus, mis filmi saadab, on suuresti saavutatud tänu Tõnu Virve kunstnikutööle. Eesti tollast kunsti täis film (Virve oli lootnud, et Eesti kunst jõuab koos filmiga rahvusvahelise tuntuseni) mõjus ilmselt oma ajas revolutsiooniliselt. Isegi praegusele treenitud silmale on siin riskijulgust ja provokatiivsust.

Dublaaž võib tihti mõjuda häirivalt võltsina, kuid siin tekitab heliriba teatud kummalisus veel ühe kunstlikkuse kihi. Pildil leedu päritolu proua Moses (Irena Kriauzaitė).

Kaader filmist

Oleks vale jätta mainimata Sven Grünbergi filmimuusika, kuigi see on ilmselt „Hukkunud Alpinisti hotelli“ üks tuntumaid ja analüüsitumaid elemente. Grünbergi elektrooniline muusika nii rahustab kui ka üllatab, liikudes vaiksete meloodiate ja ebaharmooniliste kõlade vahel. Palas „Ball“, mille saatel hotellikülalised meeldejäävalt tantsivad, on samuti mängitud ebakõladega. Lugu on enesekindel progerokk, sõnad tunduvad tuttavlikud, ent neid on ärritavalt raske tuvastada. Mõistmine, kui kaugel oleme tegelikult arusaamisest, tuleb eelteadmisest, et Grünberg laulis need ise sisse väljamõeldud keeles.

Üks keskne vaenlase kuju on filmis ka hotell. Virve disain käsikäes Jüri Sillarti operaatoritööga annavad hotelli fuajeele M. C. Escheri graafikast tuttava tunde: uksed ja koridorid sirutumas pimedusse. Õhus on pideva muutumise ja ohu tunnet, kõikuvat reaalsust. Ja just siis, kui oleme pimedaga harjunud ja on tunne, et võib isegi õige tee leida, minnakse välja, kus taevas on eresinine ja päike sädeleb lumelt vastu. Kontrast on vaimustav ja ilus, ent ajab segadusse. Vaataja lükatakse pidevalt tasakaalust välja ja tal nagu Glebskylgi on keeruline aru saada, mis hotellis päriselt aset leiab.

Isegi filmikunsti vältimatud praktilised aspektid on andnud kunstilisse tulemusse oma panuse. Dublaaž võib tihti mõjuda häirivalt võltsina, kuid siin tekitab heliriba teatud kummalisus (osalt tingituna sellest, et lätlase Pūcītise asemel luges teksti sisse Aarne Üksküla) veel ühe kunstlikkuse kihi. Nagu ka näitlejad, kes ei ole suhtunud materjali sugugi üleolevalt, aga kelle esituslaadis on ometigi omajagu teatraalsust.

Omal ajal võis „Hukkunud Alpinisti hotell“ tõepoolest šokeerida ja üllatada. Vaatajaskonnale, kellel polnud just tihti võimalust saada osa läänes pead tõstnud ulmebuumi mõnudest, oli siin kombineeritud ühte kirjanduslik tõsiselt­võetavus, mis oli nõukogude aja nõue, ja žanrifilmide põnevus. Filmis tõstatatud seadusele allumise ja ise mõtlemise ning oma moraalikoodeksi järgmise vastasseis võis tollal kõnetada paljusid. Kuigi mõnd filmi elementi võib praegu kahtlemata kirjeldada sõnadega „vanamoeline“ või „retro“, on „Hukkunud Alpinisti hotell“ endiselt värskendavalt julge ja avardab kohati isegi piire. Filmi­vaataja võib leida, et muutuva identideedi ja tagajärgede kiuste endale truuksjäämise teemad on väga aktuaalsed ka praegusel ajal.

Uues Bluray-formaadis on „Hukkunud Alpinisti hotell“ hea kvaliteediga, 2009. aastal restaureeritud versioon mõjub puhta ja selgena. Välistseenide teravus ja interjööride tekitatav eksistentsiaalne paine kinnitavad, et film on sellisena oma parimas vormis. Ja kuigi plaadile pole peale nimetatud bukleti suurt midagi tänapäevast lisatud, leiab siiski paar huvitavat asja. 2010. aastast pärit ERRi saatest „Kaadris“ leiab valgustavat infot näitlejaansambli mõnelt seniajani elus liikmelt, Tallinnfilmi promofilm teeb aga lühisissevaate filmi saamisloosse. Lisatud on ka filmi treiler.

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 „Kevade“, Arvo Kruusement, 1969; „Viimne reliikvia“, Grigori Kromanov, 1969.

2 Tristan Priimägi, 101 Eesti filmi. Varrak, 2020.

3 „Сталкер“, Andrei Tarkovski, 1979.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht