Kristus ja Godzilla

Mathura

Paatos, millega filmis näidatakse Ameerikat ja ameeriklasi, meenutab sovetlikku propagandat, mida on raske on võtta “puhta kunstina”.  

 

Kaader filmist

 

Mängufilm “Maailma Kaubanduskeskus” (“World Trade Center”, USA 2006). Režissöör Oliver Stone. Osades Nicolas Cage, Michael Peña, Maggie Gyllenhaal, Maria Bello jt. Linastub kobarkinos.

 

Möödunud kevadel jõudis poodidesse Paul Simoni uus album “Surprise”. Kuna Simoni “The Rhythm of the Saints” kuulub siiani mu lemmikute hulka, tekitas värske üllitis mus mõistagi huvi, seda enam, et plaadi oli kokku mänginud Brian Eno. Plaat ei olnudki kehv, ometigi võtsin selle enda jaoks kokku lausega “Ameerika, ma olen sinust väsinud”. Liiga palju sellest käsitles seda, mida ameeriklane olemine ameeriklasele tänapäeval tähendab. Sarnase tunde tekitab ka “Maailma Kaubanduskeskus”. Rahvusromantism? Vaevalt.

On iseenesest muidugi tähelepanuväärne ja ka omamoodi huvitav, et ameeriklaste hulgas on puhkenud uus identiteediotsingute laine. Seda enam, et see on nüüdseks haaranud autoreid Madonnast Oliver Stone’ini välja. Ise küsimus on aga see, miks see kõik peaks kogu ülejäänud maailmale nii väga huvi pakkuma. Või suudab Stone rääkida üldinimlikuma loo?

 

Poliitilisus ja apoliitilisus

 

Oliver Stone’i uus film “Maailma Kaubanduskeskus” on lugu kahest 11. septembril New Yorgi kaksiktornide rusude alla jäänud politseinikust John McLoughlinist ja Will Jimenost, keda mängivad Nicolas Cage ja Michael Peña. Film näitab nende kahe mehe ja nende perede läbielamisi tornide kokkukukkumise ja nende päästmise vahel, huviobjektina eelkõige tavaliste inimeste traagika ja hetked, mil mõistame seda väärtuslikku, millest iga päev mööda elame – lähedasi, kellest oleme lahku kasvanud, armastust, mida me ei ole väljendanud. Seepärast võib esmapilgul tunduda üsna arusaadav, miks Oliver Stone väidab oma uue filmi kohta, et see pole poliitiline. (Sama tegi George Clooney “Süriaana” puhul aasta tagasi.) Stone on kommenteerinud, et kui inimesed elavad seda filmi vaadates kinosaalis üle valulikke emotsioone ja väljuvad pisarates, on see hea, sest see on puhastumise märk. Nende sõnadega seoses ei saa jätta tõmbamata jätta paralleeli Mel Gibsoni ja tema “Kristuse kannatustega”.

Viiteid USA kui kannataja ja lunastaja rollile on filmis kindlasti sees. Stone’i rakursis omandab sellise meki isegi president Bushi kinnitus, et vapper ameerika rahvas ei anna alla. Ameeriklased kannatavad, et maailm saaks muutuda paremaks. Kõige markantsem on muidugi peaaegu sürrealistlik, veepudeliga ja neoonvärvides Kristus rusude all piinleva Jimeno nägemuses. Isegi kui tegu on sellega, mida Jimeno tõepoolest oma valulikus poolunes nägi, jätab viis, kuidas see stseen filmi on sisestatud, pateetilise mulje. Teine sellelaadne esilekerkiv süžeeliin hargneb läbi endise mereväelase, vanemaat Dave Karnesi (lühidalt vanemaat, nagu ta ise ütleb – mängib Michael Shannon). Ta otsib abi Jumalalt ja kirikuõpetajalt ning mõistab peatselt oma jumalikku missiooni riigile appi tõtata. Tema eneseohverdus on iseenesest imetlusväärne, sest just tema on see, tänu kellele peategelased pääsevad eluga. Ometigi meenutab paatos, millega Ameerikat ja ameeriklasi filmis valdavalt näidatakse, sovetlikku propagandat ning raske on võtta seda “puhta kunstina”.

“Maailma Kaubanduskeskuse” põhjal ei saa ameeriklased olla midagi muud kui ühtsed, abivalmid, üllad ja õilsad (filmis rõhutatakse ka rassidevahelist sõprust Ühendriikides). Nende ründajad on samas deemonid ehk “lurjused”, nagu filmis korduvalt öeldakse (selle jaoks on loodud isegi eraldi stseen kusagil Wisconsinis), kelle tapmine on vaat et püha kohus. Lõputiitrites ei jäeta ju mainimata, et Karnes astus armeesse tagasi ning sõdis kaks aastat Iraagis, ehkki Iraak WTC rünnakutega ei seostu ning sealne sõda hävitas muu hulgas ka Bagdadi muuseumi kultuuripärandi. Stone’i puhul näib sel kõigel olevat vaid üks ots. See, et ta ei püüagi haarata sündmuse kogu ulatust, on kokkuvõttes pigem puudus kui voorus, sest selle all kannatab otseselt loo mitmekihilisus.

 

Tõestisündinud küll, aga kust otsast vaadata

 

“Maailma Kaubanduskeskus” jääb liiga üheülbaliseks ka oma rõhutatud süngustes ja helgustes, lihtsustatud kontrastides ja forsseeritud aegluubis lõikudes. Säärast üldinimlikku üldistusjõudu, mis eristab tõelise meistri heast professionaalist, see film ei saavuta. Ka Stone’i filmide pingereas jääb see ilmselt tagumisse otsa, küündimata tema paremate “paladeni” nagu “Salvador” või “Rühm”.

Filmis on siiski ka siiralt liigutavaid stseene. Eeskätt kajastavad need peategelaste elukaaslaste ja laste üleelamisi. Kuna käsikiri on väidetavalt loodud võimalikult tõetruuna ning on kirja pandud asjaosaliste mälestuste põhjal, on siin ehk teadmatultki õnnestunud hästi välja tuua huvitav tõdemus: inimesed otsivad oma kaduvas elus ja selles muutuvas maailmas püsivat pidepunkti. Kõige rohkem otsivad nad seda oma perekonnas, nägemata sellegi kaduvust. Siis, kui enam muud põhjust vastupidamiseks pole jäänud, hoiab neid elus see, et keegi teine vajab neid. Sedasi hakkabki ka lõpuks saabuvate armastussõnade tagant välja paistma hoopiski isiklik tühjus ja sügavam eesmärgipuudus. Nad jäävad silmitsi sisemise üksindusega. Ning kui McLoughlin peab ärkama pool neli hommikul, et New Yorki tööle sõita, siis kas on see ka tegelikult üllas patriotism või hoopiski kahetsusväärne reaalsus tema ühiskonna paratamatusest, mis ei jäta talle aega tegeleda oma pere ja muuga nii palju kui ta tahaks. Ja kuidas jääb siis tegelikult riigi hoolitsusega oma kodanike eest? Või on see teooria, millesse niikuinii enam keegi ei usu?

Väljend “tõestisündinud lugu” pretendeerib tihti sellele, et esitatav ei kuulu vaidlustamisele, ent ometigi saab ka tõestisündinut esitleda mitme nurga alt. Tõetruudus ei tähenda seega tingimata objektiivsust. Kuigi “Maailma Kaubanduskeskust” võib ka pidada filmiks inimese tahtejõust, on see eelkõige siiski lugu Ameerikast nii, nagu Ameerika ise tahab end näha ja teistele näidata. Tõsi, korraks ilmuvad New Yorgi kesklinnas pilti ka kodutud kerjused ja kui pikemalt järele mõelda, siis ütleb McLoughlin paaril korral midagi üsna iseäralist. Näiteks mainib ta teise torni all toimuva plahvatuse kohta, et heli järgi pidi see olema pomm. (Üldlevinud teooria, mille osa spetsialiste on küll vaidlustanud, on see, et tornid varisesid kuumuse tõttu.)

Mis puutub aga katastroofisündmuste kujutamisse, siis jääb mulje, et mitmed kaadrid inimeste paanikast tänavatel võiksid vabalt pärineda ka mõnest ulmemärulist nagu “Iseseisvuspäev” või “Maailmade sõda”. Võib-olla just tänu eriefektidest tulvil filmidele hüpoteetilistest rünnakutest USA pihta ei tundu “Maailma Kaubanduskeskuse” õudused enam erakordsena. Kobarkino keskmise külastaja jaoks on see lihtsalt veel üks lugu Godzillast – sedapuhku terrorismi-Godzillast, kus on piisavalt pinget, et see popkorni näsides lõpuni vaadata ja kokakoolat peale luristada. Plazas ikka.