Kui kaalukas on QT?

Dokumentaalfilmis Quentin Tarantinost on puudutatud mitut eetika ja moraaliga seonduvat huvitavat küsimust, aga põrkutud tagasi nende käsitlemisest.

KALVER TAMM

Dokumentaalfilm „QT8. Esimesed kaheksa filmi“ („QT8: The First Eight“, USA 2019, 103 min), režissöör-stsenarist Tara Wood, operaator Jake Zortman, heliloojad Doran Danoff ja Tyler Wenzel.

Quentin Tarantino on suhteliselt unikaalne nähtus, lavastaja, kes on teinud žanrifilme, mis meeldivad nii massidele kui ka kriitikutele. Samast klassist mees on veel Christopher Nolan, ülejäänud nimekate tegijate puhul on arutuse all, kas nad on kaldu pigem ühele või teisele poole. Põnevamatest noortest lavastajatest võib siin mainida Taika Waititit ja Robert Eggersit, aga ei „Jänespüks Jojo“ ega „Majakas“¹ meelitanud kinno tohutuid masse. Quentin meeldib aga kõigile. Või, noh, võib-olla mitte kõigile, aga nood dokumentaalfilmis „QT8. Esimesed kaheksa filmi“ sõna ei saa. Kui uskuda neid, kellele sõna on antud, siis on Quentin nakatav visionäär, kelle panus filmikunsti on võrreldav Prantsuse uue laine omaga. Tundub liialdusena, aga – oleme avatud.

Tara Woodil on olnud silme ees selge kontseptsioon ja suurepärane pealkiri. Minimaalse eelarvega lavastajadebüüdist „Marukoerad“² jõuame ringiga „Vihase kaheksani“,³ mis on põhiolemuselt sama film. Olude sunnil ühte ruumi suletud, erinevate eesmärkidega tegelased üritavad filmi lõpuni ellu jääda. Kuna Tarantino viimane töö „Üks kord Hollywoodis“⁴ saab ainult ära mainitud, siis pole meilgi põhjust sellele praegu tähelepanu pöörata.

Tarantinot võib võrrelda näiteks Led Zeppeliniga. Mõlemad laenavad elemente eelkäijate teostest. Otsekohesemad nimetatavad seda varguseks. Quentin Tarantino ise on öelnud: „Suured kunstnikud varastavad, mitte ei avalda austust“.⁵ Ja ongi, mille üle vaielda. Kas tegu on visionäärist filmilavastaja või lihtsalt osava käsitöölisega, kes oskab vanad ja obskuursed filmid nii kokku lõigata, et iga tema filmi linastumine on sündmus? Tuleb kiita Tarantino oskust panna vanade filmide elemendid enda omades kokku kõlama. Igaüks võib võtta mõne filmi ja selle uuesti üles võtta. Äärmusliku näitena meenub (loodan, et kohe ka ununeb) Gus Van Santi „Psycho“ (1998). Tarantino teeb ikka midagi mitme kraadi võrra peenemat. Näinud nii pruudi ja O-Ren Ishii surmaheitluse⁶ inspiratsiooniallikat „Leedi Snowbloodi“⁷ kui ka filmi „Võluv märklaud“,⁸ mille pöörase kihutamisstseeni autokapotile seotud naisega on Tarantino osanud filmis „Surmakindel“⁹ veelgi pöörasemaks kirjutada, tuleb tõdeda, et Tarantinol on õnnestunud žanrifilm parketikõlbulikuks muuta.

Olemuselt on ju tegemist vägagi vägivaldsete žanrifilmidega. „Django“ originaalfilm¹⁰ ei ole ka mingi kiisupoegade mängimine lõngakerade keskel, aga verepulm „Vabastatud Django“¹¹ lõpus ületab purustatud kätega Franco Nero kättemaksuhetke mitmekordselt. Stiliseeritud vägivalla üle, mis murrab ühel hetkel sisse igasse Tarantino filmi, dokumentaalfilmis aga väga sisukat arutelu ei tekkinud. „Marukoerte“ kõrvalõikamise stseen ja Diane Krugeri tegelase kägistamine „Vääritutes tõbrastes“¹² saavad seal hoopiski mainitud kergelt koomilises võtmes. Ainest on aga ju rohkemaks. Näiteks filmitegija vastutuse, eetilisuse või kõlbelisuse küsimus. Kui filmi tehes on ette teada, et see linastub tuhandetes kinodes miljonitele vaatajatele, siis kas on õige näidata, kuidas üks mees teisel pesapallikurikaga pea pudruks tambib? Kas see, et tampija on juut ja tambitav nats, on õigustus? Või kui üks tegelane lööb teisel ülbe kommentaari eest nina puruks, siis kas on oluline nende sugu? „Vihase kaheksa“ ühes häirivamas stseenis virutab Kurt Russell Jennifer Jason Leigh’le otse näkku.

Ühe teemana keskendutakse naiste rollile Tarantino filmimaailmas. Rõhutatakse tema sõprust ja pikaaegset koostööd nii monteerija Sally Menke kui ka kaskadöör Zoë Belliga. Ühel hetkel kiideti isegi, et Quentin suutvat mõelda nagu naine. Mõneti jäi tunne, nagu soovitaks vaatajale üheselt selgeks teha, et Quentin olnud 25 aastat kestnud sõpruse jooksul õndsas teadmatuses Harvey Weinsteini käitumisest naistega. Weinstein on küll jätis, aga Tarantino tegi lihtsalt oma kunsti, sest tema filmides on tugevad naiskarakterid.

Tõde ja südametunnistust kõrvale jättes on siin ainest järgmiseks teema­arenduseks. Oletame, et looja ei käitu inimesena moraalinõuetele vastavalt. Kas see annab alust tema loomingu ümbermõtestamiseks ja/või selle väärtuse ümberhindamiseks? Kas Kevin Spacey osatäitmine „Tabamatus ilus“¹³ on ajaga kuidagi kuhtunud? Kas Alfred Hitchcocki lavastajameisterlikkus on kuidagi kahtluse alla seatud? Kas Charlie Chaplini janditamine ei aja enam üldse naerma? Need ei ole küsimused, millele saaks vastata lihtsalt „ei“ või „jaa“. Tundub lausa, et sel teemal võiks ühe dokumentaalfilmi vändata, sest piiri võib tõmmata mitmeti: esmalt hinnata teost iseeneses, siis võtta arvesse seda, kuidas keegi võtteplatsil seda teost luues käitunud on, ning alles seejärel lähtuda arvamuse kujundamisel sellest, kuidas lavastaja või mõni näitleja end vabal ajal ülal on pidanud.

See muidugi ei tähenda, et eraelus võib olla mölakas ja et seda mölaklust ei peaks taunima või selle osas seisukohta võtma. Kindlasti tuleks selline seisukoha­võtt aga läbi kaaluda. Muidu võib juhtuda nii, nagu Tarantinol Howard Sterni raadiosaates, kus ta Roman Polanskit kaitsma asus ja hiljem, kui heliklipp õigustatult furoori tekitama hakkas, oma väljaöeldud rumaluse pärast vabandama pidi.¹⁴

Lisame teemapüstituse huvides Polanski kõrvale veel Bernardo Berto­lucci „Viimase tango Pariisis“ ja Gaspar Noé „Ümberpöördumatu“.¹⁵ Uudis ühelt või teiselt voogedastusplatvormilt mõne filmi või telesarja eemaldamise kohta on vaata et igapäevane asi. Neljakümnendates Polanski seksis ilmselt purjus 13aastasega. Bertolucci ja Marlon Brando ei hoiatanud Maria Schneiderit, kuidas nad kavatsevad vägistamisstseeni üles filmida, et saada 19aastaselt näitlejalt kätte tõepärasem reaktsioon. Noé näitab filmis vägistamist üheksa minutit järjest.

Mida tohib teha või näidata ja mis hetkel tuleb hakata keelama? Kui kaugele sellise keelamisega minna tohib? Kas keelu alla tuleb panna kõik Polanski filmid või on „Chinatown“¹⁶ veel lubatud? Mis oleks, kui laseks inimestel endal otsustada? Ise oma arvamuse kujundada? Vajadusel siis tõesti konteksti selgitada, mitte lihtsalt „South Parki“ härra Garrisoni kombel kuulutada, et seksism-rassism-vägivald „is bad, m’key“.

Hetkel paistab igatahes enamasti eemaldamise põhjuseks sõna „nigger“ kasutamine. Tarantino filmides kuuleb seda sõna 40 või 60, „Vabastatud Djangos“ rohkem kui sada korda. Kui aga uskuda seda dokki, siis pole probleemi, kuna väga tihti on ütlejaks Samuel L. Jackson – ja Samuel ei tunneta Quentini kirjutatud dialoogis alandamise kavatsust või mõõdet. Sama lugu on Jamie Foxxiga. Nad pidid koos lausa „Vabastatud Django“ võtteplatsil Leonardo DiCapriot julgustama, et ta võib ka kõige alandavama vormi „nigger“ välja öelda, sest tegemist on ju lihtsalt filmiga. Mis jätab ka meie endi kohaliku moeteema valguses, kus staarid üksteise võidu paluvad vabandust ühe-kahe minevikus toimunud intsidendi pärast, veidi tasakaalust väljas mulje. Mis on lubatud Tarantinole, ei ole lubatud Ursulale?¹⁷

Karl August Hindrey „Pambu-Peedule“¹⁸ omase käsitluse puhul on selge, et see tänapäeva ei passi. Kujutada tänases maailmas meelelahutuse eesmärgil hammastega kanadel pead otsast rebivat neegrit on tegu, mis tõesti nõuaks vabandamist. Üldiselt tundub aga, et puudub huvi süüvida tahtesse või kavatsusse teo taga. Mõtterong liigub sirgelt ja kõrvalekaldumatult. Keegi solvus, järelikult oli kavatsus solvata, järelikult on rassist, šovinist või võitlev feminist. Oluline peaks olema ikkagi kavatsus teo taga. Kui on selge soov kedagi alandada ja halvustada, siis on selline käitumine loomulikult hukkamõistu väärt. Kui kavatsus on parodeeritavat võimalikult tõepäraselt kujutada või Django näitel aega, võiks enne sildistamist astuda dialoogi. Ma ei ole üldse kindel, et ühes filmis peab sada korda kasutama sõna „nigger“, aga ma ei tee kohe järeldust, et kõik selle filmiga seotud isikud on rassistid. Küll oleks mulle aga meeldinud, kui Wood oleks oma filmis seda teemat sügavamalt käsitlenud.

Alati on olemas võimalus, et tegutsetakse täiesti mõtlematult. Kas juhuslikult või ettekavatsetult ei olnud just sel päeval, kui Quentinil tuli mõte Uma Thurman autorooli panna ja paluda tal käänulisel teel mõned uljad kurvid võtta, „Kill Billi“ võtteplatsil ühtegi kaskadööri ega koordinaatorit. Jällegi: tundub olevat teema, mida võinuks veidi lahata. Võib-olla küsida Uma enda kommentaari? Või lasta Quentinil selgitada, mis mõtted tal peas olid? Wood jätab vaatajale küllaga ruumi iseenda arvamuse kujundamiseks, jättes mitmed teravad teemad torkimata ja keerulised küsimused esitamata. Selle filmi on teinud fänn fännidele. Ja kui seda sellena võtta, pole nurisemiseks põhjust.

1 „Jojo Rabbit“, Taika Waititi, 2019; „The Lighthouse“, Robert Eggers, 2019.

2 „Reservoir Dogs“, Quentin Tarantino, 1992.

3 „The Hateful Eight“, Quentin Tarantino, 2015.

4 „Once Upon a Time in … Hollywood“, Quentin Tarantino, 2019.

5 Mark Salisbury, Pulp Fiction: The Greatest Story ever Told? – Empire, november 1994.

6 „Kill Bill Vol. 1“/„Kill Bill. Pruudi kättemaks, 1. osa“, Quentin Tarantino, 2003.

7 „Shurayukihime“, Toshiya Fujita, 1973.

8 „Fair Game“, Andrew Sipes, 1995.

9 „Death Proof“, Quentin Tarantino, 2007.

10 „Django“, Sergio Corbucci, 1966.

11 „Django Unchained“, Quentin Tarantino, 2012.

12 „Inglourious Basterds“, Quentin Tarantino, 2009.

13 „American Beauty“, Sam Mendes, 1999.

14 Ron Dicker, Quentin Tarantino Once Said 13-Year-Old Raped By Roman Polanski ‘Wanted To Have It’. – Huffington Post 6. II 2018.

15 „Ultimo tango a Parigi“, Bernardo Bertolucci, 1972; „Irréversible“, Gaspar Noé, 2002.

16 „Chinatown“, Roman Polanski, 1976.

17 https://www.elu24.ee/6993607/aja-neeger-huppesse-laulnud-johannes-naan-ilmselgelt-see-oli-vale

18 Karl August Hindrey, Pambu-Peedu. 1906.