Kui koer peab võitma karmide töömeeste südame

Margit Adorf

PÖFFi raames on mulle alati sümpatiseerinud laste- ja noortefilmide alafestival „Just film”. Kui varem oli see väiksem ja seda peeti tagasihoidlikult enne põhiprogrammi algust, siis nüüd on see harufestival paisunud nii suureks, et on üsna raske kõik sinna kuuluvad filmid ära vaadata. Ka piir põhifestivali ja noortefestivali vahel on hägusem. Kui nii võib öelda, siis päris noorena oli „Just film” vaeslapse rollis, kuid nüüd kõnnib suure festivaliga käsikäes ühte sammu. Tänavu oli kavas pea 50 filmi, parimaks lastefilmiks valis žürii Austraalia linateose „Punane koer” („Red Dog”, rež Kriv Stenders) ja parimaks noortefilmiks Suurbritannia filmi „Bono tapmine” („Killing Bono”, rež Nick Hamm). Huvitav on selle valiku juures asjaolu, et parimas lastefilmis pole ekraanil peaaegu ühtegi last, igatahes ei näe korraks läbi vilksatavatel elu õitel kandvat rolli, ja parimas noortefilmis puuduvad tavapärased noorte probleemid. See pilt on pigem loomingulise võimekuse ja võimetuse lugu, muusikafilm, ning näitab, et piirid laste- ja noortefilmi ning „päris” filmi vahel on kadumas.

Elutruu tülpimus, pettumus, hingetühjus

Seekord oli „Just film” kavas palju ingliskeelseid filme, tundub, et võib-olla rohkem kui kunagi varem, ent seegi mulje võib olla petlik. Igatahes tuleb tänavusest noortefilmide kavast esile tuua USA väga karmisisuline linateos „Loomariik” („Animal Kingdom”, rež David Michod) ja psühhedeelne film „Tabamatu õnn” („Happiness Runs” rež, Adam Sherman) ning Suurbritannia komöödia „Röst” („Toast”, rež S. J. Clarkson). „Loomariik” kujutab eepilises vormis kriminaalset lugu ühe perekonna lagunemisest, narkoärist ja roimadest, reetmisest, salatsemisest ning lootusetusest. See ei ole puhtakujuline noortefilm, aga väärib igal juhul meeldejätmist ning äravaatamist ka sel juhul, kui kinost ei otsi muinasjuttu pagemist ja kerget meelelahutust. See on raske ja mõtlemapanev film. Filmis „Tabamatu õnn” näidatakse nende noorte elu, kes sündisid hipikommuuni, kes on lapsest saati näinud täiskasvanuid, kes viibivad pidevalt mingis pilves, olgu see hangitud siis psühhotroopsetest ainetest, retseptiravimitest või eneseabigurude seanssidelt. Seda linateost pole kindlasti kerge vaadata. Ei tasu heituda, et kriitikutelt on see film saanud rohkem sõimata kui kiita. Ma leian, et seda on tümitatud ebaõiglaselt, võib-olla on mahategijail endal roosa unelm, et reeglitevaba elu, kus võib hommikust õhtuni vesipiipu popsutada ja pärast peoga seeni peale süüa, on võluvam ja annab inimestele sügava ja permanentse õnnetunde. Tegelikkus on midagi muud ja see tegelikkus on üsna lähedal sellele, mis filmis ekraanile on toodud. Blaseerumus, tülpimus, pettumus, hingetühjus, mille noored näitlejad osavalt välja mängivad, ongi just täpselt niisugune. Midagi pole ilustatud või hullemaks keeratud. Või, noh, pigem on ikkagi ilustatud. „Tabamatu õnne” autor teab täpselt, millest räägib ja kuidas peab seda edasi andma. Režissöör Adam Sherman on tabanud mõõna, selle lõhe, mis tekib hinge ja närib vaimu, kui hakata liialdama palju kiidetud looduslike narkootikumide ja täiesti legaalse alkoholiga. Soovitan vaadata. Film põhineb tõsielusündmustel ja ma üldse ei imestaks, kui tegelikult olnuks asi veel palju masendavam.

Nühkimine, küürimine, poleerimine ja kokkamine

„Röst” on aga hoopis teist masti film: lustakas ja hoogne briti huumor, muheda jutusoonega nooruki täiskasvanuks sirgumise lugu. Ka see film põhineb tõsielusündmustel, kuid on veidi filmi parema voolamise huvides vürtsitatud ning sellest antakse kohe filmi alguses ka teada, et ei oleks mingit pettust ja pettumust. Filmi üheks mahlakamaks osaks ja toredaks üllatuseks on Helena Bonham Carteri mängitud mrs Potteri roll. Carter mängib lopsakat koduperenaist, kelle elu sisuks on nühkimine, küürimine, poleerimine ja kokkamine – iga 1960. aastail elanud mehe unistus. Võimalik, et ka tänapäeval ei ütleks paljud härrad ära niisugusest eksootilisest maiuspalast. Igatahes prahvab mrs Potter peategelasest noormehe ellu nagu glasuuritud puuvilja roosa mürsk ja keerab pärast poisi kokkamisvõimetu ema surma kõik pea peale. Mrs Potteri elurõõmus ja üdini naiselik roll on Carteri muidu üsna süngete rollide nimistus nagu särav kirss tordil. Soovitan soojalt, sest tegemist pole pelgalt lastefilmiga, vaid korralikult naerutava komöödiaga.

Nüüd veidi ka võidufilmidest. Nagu öeldud, pole „Punane koer” selles mõttes klassikaline lastefilm, et lapsi selles filmis peaaegu ei olegi. Peategelaseks on koer, punane koer, kes ilmub Austraalia perifeersesse tööstuslinnakesse ja võidab kiiresti seal elutsevate karmide töömeeste südame. Film on mosaiikne ja põhineb tagasivaadetel, ülesehituselt on linateos vesternilaadne: kõrtsi satub üksik teekäija, taverni tagatoas on samal ajal hinge heitmas punane koer. Teeline uurib, mis toimub, ja kõrtsilised hakkavad talle pajatama punase koera elust ja sellest, kuidas veider loom on neid mõjutanud. Muuseas või, noh, mis muuseas – ka see lugu põhineb tõsielusündmustel. Niisugune koer oligi ja temast sai väikelinna kangelane, kellele püstitati hiljem ausammas. See kõik teeb loo muidugi veel sümpaatsemaks, eks ju? Igatahes on film üles võetud suure lustiga, rolli täitnud koer võidab kiiresti vaatajate südamed ja kõik on kokku väga armas. See sobib vaatamiseks ka neile, kes on pigem „kassiinimesed” ja koeri ei salli, kuigi peab ütlema, et kasse selles filmis ikkagi diskrimineeritakse. Vaadake kogu perega, sobib ideaalselt pühapäevahommikusse või jõulumeelelahutuseks. Või õigupoolest – seda filmi on sobiv vaadata iga kell.

Kuulsus, raha, kibedus ja sapp

„Bono tapmine” räägib loo, kus on jällegi palju tegelasi, kes on olemas ka tõsielus. Noored unistavad nagu ikka ja mis tahes ajal kuulsusest ja rahast. Tehakse garaažibände ja püütakse läbi lüüa. Selles loos lööbki üks bänd läbi ja neist saab maailmakuulus U2. Samal ajal alustanud teine bänd aga kiratseb ja selle liider kogub kibestumust ja sappi, selle asemel et endale mõni muu tegevus leida – midagi niisugust, mille puhul ta ei oleks rivaalitsemisest sant ja vihast pime. See film oli veidi igav, igatahes ei pakkunud midagi uut või üllatavat. Korralik muusikafilm, kuid mitte midagi niisugust, mis võtaks käed rõõmust värisema. Ma ei jookseks seda filmi ka tulistjalu kõigile soovitama, pigem kõlbab see pilt rohkem neile, kes on vastava muusika austajad. Selle filmi publik ei pea ilmtingimata olema noor, pigem on see isegi sobilikum tänastele keskealistele, nii umbes 40aastastele. Ma tunnen õige mitut inimest, kellele just see „Bono tapmine” oleks mokkamööda ja ükski neist ei ole enam oma esimeses nooruses. Kõlbab vaadata küll ja väärib ka auhindu, kuid tänavusel „Just filmil” oli selle linateose kõrvale panna küll õige mitmeid väga tugevaid konkurente. Siinkohal ei räägi ma vaid nendest filmidest, mida sai selles lühikeses loos mainitud.

Nagu iga kord, kui olen „Just filmist” rääkinud, lõpetan ka seekord manitsusega: minge ja vaadake julgesti järgmise aasta PÖFFil noortefilmide programmi valitud filme. Ja seda ka veel, et Eestis võiks keegi lõpuks ometi peale kasvada, kes võtaks kätte ja spetsialiseeruks korralike laste- ja noortefilmide tootmisele, midagi lisaks „Lottele”, midagi, mis võiks rinda pista „Punase koera” või „Bono tapmisega”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht