Mängufilm „Naerata ometi“ (Tallinnfilm, Eesti NSV 1985, 82 min), režissöörid Leida Laius ja Arvo Iho, stsenarist Marina Šeptunova, operaator Arvo Iho, helilooja Lepo Sumera, Põhineb Silvia Rannamaa romaanil „Kasuema“. Osades Monika Järv, Hendrik Toompere, Tauri Tallermaa, Katrin Tamleht, Siiri Sisask, Helle Kuningas, Mari Lill, Evald Hermaküla, Maria Klenskaja, Rein Pakk, Rudolf Allabert jt.

Leida Laiuse ja Arvo Iho „Naerata ometi“ kuulub meie filmiklassikasse. Algav Berliini filmifestival tuletab seda meelde: ei juhtu ju iga päev, et mõni meie film arvatakse linastamisväärseks programmis „Berlinale Classics“! Tõtt-öelda on see seni vaata et esimene kord, kui oleme jõudnud mõne tuntud festivali samalaadsesse retroprogrammi. Saaks nimetada Sulev Keeduse „Georgica“ (1998) ja „Somnambuuli“ (2003) linastamist mullu Rotterdamis, taastatud filmide programmis „Cinema Regained“. Aga Cannes’i, Berliini ja Veneetsia tippkolmiku klassikaprogrammi oleme nüüd tänu filmile „Naerata ometi“ jõudnud tõesti esmakordselt!

Aga „Naerata ometi“ juurde. Filmi sünniloo juurde, mis polnud kaugeltki nii paljutõotav, nagu tagantjärele võiks arvata. Räägime sellest, kuidas üks või teine asi, mis omas ajahetkes võis tunduda tagasilööginagi, pöördus hoopis positiivseks, sillutas eduloole teed.

Rannamaa juurest Šeptunova juurde

Leida Laius polnud mingi õbluke nõrk naisterahvas. Kui talle sügisel 1979 tutvustati Tallinnfilmi noort toimetajat ja too surus soliidse daami kätt igaks juhuks ettevaatlikult, mitte ülearu tugevalt, õpetas Leida mind, ise kindlalt kätt surudes, et kätelda tuleb ikka korralikult. Aga see ei tähendanud kuidagi, nagu olnuks tal uue filmi materjali leidmine kergelt käinud, selge siht ja teadmine silme ees. Ikka läbi suurte kõhkluste.

„Kõrboja peremehega“ (1979) oli kirjanduslik latt kõrgele tõstetud, pealegi oli ju Leidal oma spetsiifiline huvi – naisteema. Silvia Rannamaa „Kasuemaga“ (1963) oli Leida küll juba varemalt tuttav, kuid oli selle siiski kõrvale jätnud. Uuesti oli ta Rannamaa teose poole pöördunud 1984. aasta alul äsja stuudio direktoriks saanud Enn Rekkori soovitusel.¹ Kas kunagi menuka noorsoojutustuse ekraniseerimise kasuks otsustati parema puudumisel, ikka tahaksime ju midagi veel paremat?

„Kasuemas“ köitis Leidat noore inimese keeruka kujunemisloo kujutamine, kirjaniku oskus luua eredaid laste ja noorte karaktereid.² Ainult et jutustus oli vananenud, Rannamaa oli oma loo kirja pannud 20 aastat tagasi, „Kasuemale“ eelnenud „Kadri“ veelgi varem. Tegevus otsustati tuua kaasaega. Kes kirjutaks stsenaariumi? Leida võttis ühendust tuttava Moskva stsenaristiga. Vist Natalja Rjazantsevaga, ei mäleta enam hästi. Igatahes oli too tõesti hea stsenarist, kelle kaasamine võinuks olla juba pool võitu. Paraku oli tippstsenarist sedavõrd hõivatud, et oli sunnitud Leidale ära ütlema, pakkus paari noort enda asemele. Ega see meid rõõmustanud, professionaalses plaanis ikkagi tundmatud kogemusteta algajad.

Kahest meile soovitatud Marinast üks oli tööga seotud, teine Marina, Šeptunova, sai aga Tallinna tulla. Sõlmiti stsenaariumileping, arutati tulevase stsenaariumi võimalikke piirjooni, kokku kümmekond päeva. Lisaks selgus, et Marina Šeptunova polnud operaator Arvo Ihole tundmatu, nad teadsid teineteist õpingute päevilt filmiinstituudis. Tagasi Moskvas, saatis Marina kirja, kus sõnastas oma kõige üldisema nägemuse tulevasest filmist (juhul kui see Leidale sobib): „lüüriline, nukker ja lõbus, lihtne ja ühtlasi keerukas, nagu on seda nooruki­iga ise“³.

Šeptunova käis Eestis veel mitmel korral. Ja mitte lihtsalt päev-paar, ikka pikemalt, vastavalt vajadusele. Koos käidi 1980ndate lastekodudes, tutvuti sealse eluga. Oletagem, et tuttav tippstsenarist, ükskõik kes see poleks ka olnud, leidnuks siiski aega. Ent kas jagunuks tal üksiti ka aega sõita mööda lastekodusid, et „Kasuema“ sisuliselt kaasajastada? Väheusutav. Ilmselt saanuks ta piirduda üksnes raamatulehekülgedelt pärineva stsenaariumiks vormistamisega. Muutunud tegelikkuse valupunktideni poleks aga nii jõutud.

Muide, Leida oli võimaliku operaatori osas maad kuulates alul rääkinud ka Ago Ruusiga, kellega koos oli teinud „Kõrboja peremehe“. Ent Ago oli end lubanud juba Peeter Simmi filmi „Puud olid …“ (1985) operaatoriks (mõlemad filmid olid võttes praktiliselt samaaegselt).⁴ „Naerata ometi“ operaatoriks sai Arvo, kellega Leida oli teinud mitu dokumentaalfilmi: „Jäljed lumel“ (1978), „Lapsepõlv“ (1976) ja „Sündis inimene …“ (1975). Arvot, kes oli oma eelnevateski töödes, Olav Neulandi „Tuulte pesas“ (1979) või Peeter Simmi „Ideaalmaastikus“ (1980), filmi omalt poolt panustanud rohkem, kui ühelt kaameramehelt eeldaks, puudutas „Naerata ometi“ lastekodude ja kunagiste internaatkoolide temaatika isiklikult. Nii sai „Naerata ometi“ juures võtete käigus 1985. aastal temast Laiuse kaaslavastaja. Ei maksa arvata, et koostöö kulges alati libedalt. Piisab „Naerata ometi“ kõrvutamisest Laiuse teiste filmidega mõistmaks, kuivõrd on „Naerata ometi“ teistsugune. Mis neid eriilmelisi loojanatuure siiski koos hoidis? Ehk ühine eesmärk, soovimatus olukorda kuidagi komplitseerida?

Internaadid, lastekodud

Stsenaarium vajas Goskino heakskiitu. Esimesel katsel mais 1984 oli see tagasi lükatud. Teine katse septembris oli edukam, sest stsenaariumis kujutatud laste saatus ei tundunud kõrgetele ülemustele enam nii masendav ja lootusetu. Tööd lubati jätkata, ent ikkagi: miks on nii paljude laste vanematelt vanemlikud õigused ära võetud, miks on nii palju alkohoolikutest vanemaid? Ning lõpuks: kuhu jääb pedagoogide roll noorte inimeste kasvatamisel lastekodus?⁵ Etteheited, mis jäävad refräänina stsenaariumi saatma ka järgmistes etappides. Kas kasvataja tohib kriisihetkel tunnistada, et ei saa oma tööga hakkama – see „desavueerib ekraanikuju, jätab selle ilma inimlikust keerukusest“?! Nii antakse teada novembris 1984 stsenaariumi vaagides.⁶

Kuidas? Kas tegelikult mitte vastupidi, see just lisab inimlikkust! Siin on ilmselt vaja lisaselgitust. Nõukogude aja ekraanitegelased pidid olema otsekui pildid autahvlilt või siis teel sinna, et vaatajad neid jäljendades pääseksid samuti seinale klaasi alla. Sotsrealismi postulaadid olid küll aja jooksul tugevasti murenenud, aga kuskil sügavamates allhoovustes mõjutasid need ka ajakohastatud mõttelaadi, keegi polnud neid tühistanud. Niipalju „desavueerimisest“.

Lastekodud, täpsemalt „Kasuema“-aegsed internaatkoolid. Neist räägiti lausa kommunistliku partei XX kongressil, need olid olulisel kohal Hruštšovi hariduspoliitikas. 1956. aastal võetakse vastu vastav määrus. Internaatkoolid pidanuksid olema uut tüüpi õppe-kasvatusasutused. Eesrindlikud, avarate valgusküllaste ruumide, moodsate spordikomplekside ja palju muuga. Sisuliselt parimate õpi- ja elamistingimustega kinnised eliitkoolid. Üldsegi mitte tavamõistes lastekodud. Kõneldakse koguni sellistes koolides kasvamise eelistest. Ajalehtedes, juhtkirjades. Rakvere pedagoogilise kooli baasil avati Eesti NSV esimene seesugune uut tüüpi kool kohe, selsamal 1956. aastal, ning Silvia Rannamaa käis „Kadrile“ järge kirjutades sealse eluga tutvumas.

Internaatkoolid polnud üksnes orbudele. Oma lapsi internaati paigutades said lapsevanemad veelgi rohkem pühenduda tööle ühiskonna hüvanguks – nii leiame selgituse, miks „Naerata ometi“ kasvandike seas on ka kõrge ametniku poeg. Tulevaste „kommunismiehitajate“ (nagu 1956. aasta määruses sõnaselgelt kirjas on) kasvatamine-harimine oli internaatkoolides riiklikult kindlates kätes.⁷ Kuigi Hruštšovi hüüdlause „20 aastaga kommunismi!“ oli asendatud 1980. aasta olümpiaga, nagu rahvas omavahel teadis rääkida, seda teati Goskinoski, oli ideelis-poliitiline aspekt noorsoo kasvatamisel endistviisi tähtis. Siit see Goskino korrutatav mantra kasvatajate-pedagoogide tähtsast rollist.

Ainult et „Naerata ometi“ fookus on teine: lapsed-noorukid isekeskis. On küsimusi, milles inimene saab selgusele jõuda üksnes iseeneses, ka noor, lapseohtu inimene. On asju, milleni jõutakse ikkagi just eakaaslaste ringis. Filmi üks olulisemaid tegevuspaiku, ka filmimeetrite hulgalt, on vana mahajäetud maja pargisügavuses, villa, nagu seda filmis kutsutakse. Seal leiab aset Mari (Monika Järv) ja Robi (Hendrik Toompere) viimane kohtumine, kui just enne seda on kõigile ette loetud Mari salapäevikut. Filmi töövariandis oli selle noorte „omaruumi“ (noortekultuuride eripärana osutatakse teinekord ka kindlale territoriaalsusele) nimetuseks tsoon. Arvo oli viibinud Andrei Tarkovski „Stalkeri“ (1979) Eesti-võtetel, tsooni kui erilise ruumi tähendus pärines sealt.

Siiski, Goskino lubas tööd jätkata, ootas järgnevalt režiistsenaariumi üksnes tutvumiseks (ja mitte kinnitamiseks, mis olnuks karmim variant).

„Naerata ometi“ valmimise aeg ja ajastus

1980. aastate alguses oli aeg kõike muud kui sõbralik – Brežnevi stagnatsiooni tagumine sünge ots. Seoses 1980. aasta Moskva suveolümpia purjeregatiga Tallinnas ilmus poelettidele küll Soome sulatatud juust, kuid märksa suurema pitseri toonasele ajale vajutas sõda Afganistanis. „Gruz 200“ ehk „Veos 200“ oli tinakirstude koodnimetus. Afganistanist naasid tuhanded seesugused „veosed“ ning neis kirstudes jõudsid koju ka õige mitmed Eesti NSV kutsealused. Avalikult polnud sellest aga teatavasti võimalik rääkida.

1978. aastal oli Moskvas vastu võetud määrus „Vene keele õppimise ja õpetamise parandamise abinõudest liiduvabariikides“, mida samaaegselt siinmail võimule pääsenud Karl Vaino asus usinasti ellu viima ja mis pingestas arusaadavalt rahvussuhteid (kui 1945. aastani oli meie elanikkonnas 97,1% eestlasi, siis 1979. aastal kõigest 64,7%, alla 2/3). Septembris 1980, Tallinna „vabastamise“ aastapäeval, mil linn oli punalippudes, toimus ETV 25. sünnipäeva tähistamiseks ETV ja Eesti Raadio sõbralik jalg­pallimatš, kus esines ansambel Propeller Peeter Volkonskiga. Otsus mitte lubada ansamblit naljatlev-sportliku osa järel uuesti noorepoolse publiku ette vallandas sündmused, mida teame 1980. aasta noorsoorahutustena. Järgnes haritlaste 40 kiri (üks selle allkirjastanu Arvo Valton-Vallikivi töötas Tallinnfilmi toimetus­kolleegiumis).

1984. aasta oli läinud „Naerata ometi“ stsenaariumi ettevalmistamise ja eri variantide Goskinole esitamise peale. 1985. aasta alguseks oli jõutud nii­kaugele, et film võis käiku minna. Aprilli alul toimus kunstinõukogu. Napilt kuu aega varem, 1985. aasta märtsi alguses, oli NSV Liidu liidriks saanud Mihhail Gorbatšov, kes lõpetas paar aastat kestnud riiklike matuste karusselli. Algas perestroika, eesti keeli uutmine. „Naerata ometi“ jaoks tähendas see eelnenud rangete manitsuste asemel lõppkokkuvõttes NSV Liidu riikliku preemiaga tunnustamist aastal 1987.

Oleks liialdus öelda, et ilma võimuvahetuseta läinuks „Naerata ometi“ riiulile. Seda ilmselt mitte. Küll aga võinuks filmi suure tõenäosusega ees oodata mitmed kärped. Polnuks keerukas montaažiga nivelleerida väikese tüdruku pesutrumlisse toppimist (rohkem tähele­panu suurte tüdrukute sama­aegsele kaklusele, et tagaplaanil toimuv ülearu märgatav poleks). Või näiteks lõigata välja Robi kohtumine emaga (Mari Lill), filmi formaaltegevuslik kulg poleks ju sellest muutunud. Küll aga on neil kunstiliselt mõjukatel kaadritel filmis oluline sisuline roll. Sundkärbe jätnuks ema-poja valulise kohtumise tunnistajaks sattunud Mari arenguloogika auklikuks. Siin avaneb Robi kuju tagamaa, see, mis seltskonna hingest ja nalja­mehest noorukil tegelikult südamel.

Mõistagi polnuks võimuvahetuse viibides filmil „Naerata ometi“ asja kuhugi festivalidele (neid asju otsustati siis Moskvas). Õnnelik ajastatus tegi võimalikuks filmi valmimise, festivalidele pääsemise ja auhindadeni, sealhulgas 1987. aasta „Berlinale“ UNICEFi auhinnani sillutas tee aga ikkagi „Naerata ometi“ kunstiline kaalukus.

„Berlinale“ klassikaprogramm

Viimastel aastatel on suurfestivalidel hoogu kogunud klassikaprogrammid, digirestaureeritud filmilukku kuuluvate teoste esitlused. Esimene seesugune oli 2004. aasta Cannes’i filmifestivali kavas, aga tegelikult võib siin teerajajaks pidada just Berliini. Filmiajaloo temaatilisi retrospektiive on Berliinis näidatud kohe algusest, 1951. aastast alates, teistel suurfestivalidel midagi selletaolist polnud. Festivalide klassikaprogrammide tingimustes pole kirjas, et film peab olema kunagi linastunud just samal festivalil, kuid see on lisaargument ühe või teise filmi programmi lülitamisel, võimalus minevikuteoselt tolmu pühkides üksiti meenutada festivali varasemaidki ajaproovile vastu pidanud otsuseid.

Tänavusse „Berlinale“ klassikaprogrammi kuulub kaheksa filmi. Kõrvu meie filmiga „Naerata ometi“ linastuvad näiteks Don Siegeli „Räpane Harry“⁸ Clint Eastwoodiga ja Hiina vanemasse filmilukku kuuluv „Jumalanna“⁹. Näeb ka Howard Hughesi ja James Whale’i „Põrguingleid“¹⁰, mille õhulahingute aerovõtted ei jäänud paraku ilma ohvriteta, ja mida võiksime teada Martin Scorsese „Aviaatori“¹¹ kaudu. „Berlinale Classics’i“ kava avab idasaksa „Sunny soolo“¹², toona Hõbekaruga auhinnatud Konrad Wolfi film. Leida Laiuse ja Arvo Iho „Naerata ometi“ linastub esmaspäeval, 17. veebruaril.

1 RA, ERA.R-1707.1 2389, l 48.

2 Samas, l 12.

3 Samas, l 8.

4 Ago Ruusi e-kiri loo autorile, 14. I 2025.

5 ERA.R-1707.1 2389, l 23-24.

6 Samas, l 30.

7 Noorsoo riigistamise kohta vt Lauri Kärk, Homne, mis kuulub neile. – TMK 2020, nr 5. https://laurikark.wordpress.com/2020/05/15/homne-mis-kuulub-neile/

8 „Dirty Harry“, Don Siegel, 1971.

9 „Shen nu“, Wu Yonggang, 1934.

10 „Hell’s Angels“, Howard Hughes, 1930.

11 „Aviator“, Martin Scorsese, 2004.

12 „Solo Sunny“, Konrad Wolf, Wolfgang Kohlhaase, 1980.