Kui palju maksab üks Descartes’i meditatsioon?

Dokumentaalfilmi Marju Lepajõest peab kasutama, praktiseerima. Nii nagu peab jooma vett, et kustutada janu.

KAJA KANN, MADIS KOLK

Dokumentaalfilm „Marju Lepajõe. Päevade sõnad“ (F-seitse, Eesti 2019, 58 min). Režissöör Vallo Toomla, operaator Erik Põllumaa, produtsent-monteerija Kaie-Ene Rääk.

Režissöör Vallo Toomlale materjal vastupanu ei osutanud, seega tuli tal portreefilm Marju Lepajõest lihtsalt võimalikult nappide vahenditega kaamerasse püüda. Peamiselt on peategelane kaadris profiilis, vahel selja tagant püütuna. Kaadrid on täpselt nii pikad, kui lause seda nõuab. Ei mingit intriigi, ei mingit pealetükkivat situatsioonikoomikat, sotsiaalset dimensiooni ega isegi mitte osutust Facebooki grupile „Marju Lepajõe presidendiks“. Filmis pole ühtegi efekti ega peenutsevaid kujundeid, kõik on lihtne ja selge, ainuvõimalik viis näidata portreteeritavat, kelle olekus on kõik juba olemas, kaasa arvatud muie suunurgas. See ei vaja kaunistusi, vaid välja valgustamist.

Tegemist võiks olla dokumentaalfilmiga, sest doki ainuke kriteerium on see, et kaadris olev on olnud olemas. Režissöör korjas selle lihtsalt üles. Pole autori häält, see on täielikult tagaplaanile taandatud. Võiks öelda, et pole ka kunstilist kujundit, kuid just see alandlik autoripositsioon toobki esile teadmise, et Lepajõe ise ongi kunstiline kujund. Ta mõjub võimatuna, sellist inimest ei saa tänapäeval olemas olla. Aga ta on, ta on minevikus, on praegu ja on ka tulevikus. Portreteeritav on ajaülene. Just selle pärast ei mõju film dokina ega jutusta olnust.

Ilmselt ei saa Marju Lepajõed tundnud inimesed filmist midagi uut ja üllatavat teada. Filmis, mis ei üllata, kus mitte midagi ei juhtu, on väga selge sõnum: uut ei ole ega tule. Kõik see, mis oli, on meile uus ja ka see, mis tuleb, isegi see, mis on, on uus. Filmi kestus on viiskümmend kaheksa minutit, selle lõppedes tahaks vihastada ja heita ette lühidust. Filmist ei saanudki ju midagi teada. Tahaks, et filmil oleks järg, et saaks iga päev panna uue osa peale, et see avardaks ja inspireeriks, et kapitalistlikust edukultuse ühiskonnast taandudes ja oma maakodu köögi üksindusse sulgudes leida taas lohutust.

Järgmisel päeval filmi uuesti vaadates saab selgeks, et ei pea tegema ei teist ega ka kolmandat osa. Täpselt nii, nagu eile, võib seda filmi vaadata ka homme, täpselt samasugusena, ikka uuesti ja uuena. Nii nagu munkadelt päritud palveid saab lugeda iga päev, kordusena, aga taas uuena. Seda filmi ei pea vaatama suurelt kinoekraanilt, seda filmi peab kasutama, praktiseerima. Nii nagu peab jooma vett, et kustutada janu.

Lepajõe räägib, et on pidanud elus palju vastama küsimusele, milleks üldse tõlkimine vajalik on, et miks ta ei tegele millegi elulisemaga. Et kui saad mõne preemia, siis veel lepitakse, aga raske on seletada, milleks see sisuliselt vajalik on, eriti kui ütled, et armastad lugeda voodis. Aga kus on kasum? On nauditav, kuidas sellesisulised arutelud ei muutu filmis enesehaletsuseks, eneseupituseks ega mingiks plakatlikuks võimu ja vaimu vahekorra üle praalimiseks, mida annab võimendada mõlemalt tiivalt. Seda ei tee karge eluhoiakuga Lepajõe ega ka dokumentalist, kes teab täpselt kellega ja milleks on ta filmi loomise ajal dialoogi astunud. Muidu staatiline ja gradatsioonideta-kulminatsioonideta film on liigendatud tsitaatidega Innocentius III-lt, Plotinoselt ja Faehlmannilt. Pärast iga tsitaati alustab Lepajõe taas uut monoloogi, justkui sealtsamast, kust eelmine pooleli jäi, kuid iga kord uue puändiga lõpus. Selle kasumlikkusejutu lõpetab ta meenutusega, kuidas pidi kirjastusega pidama läbirääkimisi teemal kui palju maksab üks Descartes’i meditatsioon ning et nii teravmeelse küsimusega tegelemine olnud talle nauding. See eluhoiak teeb relvituks … Ta justkui võtab korraks omaks kapitalistliku termini, et seeläbi tugevneks vaatamiselamusest saadav teadmine, et seda dokki peabki kasutama oma isiklikuks tarbeks, mitte kasumiga edasi müüma. Film annab jõudu edasi olla, ikka ja alati uuena. Lepajõe tunnistab, et ta ikka veel ei tea, kas linnud korrutavad oma laulu või on see alati uus. Jah, seda ta veel ei tea ja sellega paigutab ta end meie kõigi, ekslike inimeste, hulka. Ta teab seda, et ta ei tea.

Ka see lohutab, eriti kirjutades seda arvustust ja samal ajal tajudes oma küündimatust kirjutamaks Marju Lepajõest. Mida me temast teame? Mida me üldse teame? Me teame, et pidime kirjutama filmist, aga me ei näinud filmi, nägime Marju Lepajõed ja selle eest režissöörile tuhat tänu. Nii läbipaistev meedium hakkab selles dokis toimima sõnumina. Lepajõe ütleb filmis, et õnnelik olles ei saa tõlkida, armastusseisundis on küll palju sõnu, kuid ei teki teksti. Laused moodustuvad alles kerges, ehkki soovitavalt lühiajalises masenduses.

Nagu öeldud, ei aseta režissöör portreteeritavat mingitesse lavastuslikesse provokatiivsetesse olukordadesse, kus ta saaks justkui avanema hakata. Küll aga ongi ta kõigis episoodides vahetu, emotsioonilt ja kujunditaotluselt ei erine stseenid omavahel, sõltumata sellest, kas Lepajõe räägib sellest, millised 2000 köidet peaksid inimesel oma koduses raamatukogus inimväärseks eluks olemas olema või oma ilusast läbiroostetanud punasest Žigulist või näitab teadustekstide vahele oma raamatu­riiulist hoopis suitsupakke eri keeltes hoiatuskirjadega, näiteks kummaline metafüüsiline võllahuumor seoses portugali­keelse pakiga: „„Suitsetamine tapab. Kiire surm“. Väga ilus on. See nauding on veel ees.“ Kuna ta enda monoloogid lõpevad alati sedalaadi resümeedega, ei saakski filmi lõpus kasutada mõnd sentimentaalsevõitu kujundit ootamatult lõppenud eluteest. Selle välistab juba esimeseks (juht?)motiiviks valitud katke Innocentius III teosest „Inimolu viletsusest“: „Omaenda kogemusest teadis seda, kes ütles: „Ja ma pühendasin oma südame tarkuse mõistmisele, ka meeletuse ja sõgeduse mõistmisele: ma mõistsin, et ka see oli vaimunärimine. Sest kus on palju tarkust, seal on palju meelehärmi, ja kes lisab teadmisi, see lisab valu.““ Selline eshatoloogiline ajatunnetus, kus olevik sisaldab alati nii minevikku kui ka tulevikku, kajastub ka filmis esitatud tema enda tõlgitud katkendites, kus tarkus on seotud nii kannatusega (Innocentius III) kui ka iluga (Plotinos). Lepajõe ei räägi meile oma tõlkimisfilosoofiast mitte kõrgi intellektuaali kombel, samuti ei kritiseeri ta süvenemist mittesoosivat ülikoolisüsteemi mitte võimuvõitleja positsioonilt, vaid tema sellesisulised mõttearendused näitavad, kuidas tal on seoses maailma haridus- ja kultuurivaramuga alati midagi kaalul. Ta ei räägi haridusest ainepunktide süsteemis (filmis pole rõhutatud isegi seda, et Lepajõe kaitses oma doktoritöö alles möödunud aastal), vaid raamatud ja nende kaudu praktiseeritav osadus inimolu ilu ja viletsusega on nagu mungale palve, sportlasele treening või gurmaanile maitseelamus. Just maitse tajumise vajadusest räägib ta ka lugemise ja tõlkimise puhul, kuni selleni välja, et vastselt hangitud raamat peaks enne avamist vähemalt kümmekond aastat „tõmbama“, leidma oma suhte teiste raamatutega riiulil, siis saab sellega alles tõeliselt tegelema hakata.

Oma aja- ja ruumitaju poolest tuleb Lepajõe dokki vaadates meelde suvel temast kolm nädalat hiljem igaviku teele läinud Jaak Rähesoo – samuti sedalaadi erudiit, kelle panust meie kultuuriellu tuleks rohkem teadvustada, kui seda meie kiires ja otsesele sotsiaalsele tulemusele orienteeritud kõrghariduselus tehtud on. Neid ühendab teatav distsiplineerimatus, sobimatus sellisesse elurütmi, kus ööpäevas on üksnes 24 tundi ja isegi selle viivukese raames tuleb end kohandada institutsionaalsete ajaarvamisühikutega. Kuid see ei tähenda kohe ühiskonnast välja kukkumist, heidiku staatust, kes n-ö ei osanud kohaneda. Nii nagu Rähesoo rõhutas, et lausel „kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta“ on ka teine pool: „kus seistakse, seistakse ka tuleviku suhtes“, nii pole ka Lepajõe mitte anakronistlik veidrik, kes jääb olevikunõudmistele lihtsalt alla, vaid harvaesinev õpetlasetüüp, kes ületab oleviku, ühendades selle mineviku ja tulevikuga. Nõnda ei mõju ka arrogantsena Lepajõe anekdootlik lugu sellest, kuidas poes kommiloosis väljakraabitud lause „Maiusta!“ kõlas talle kui futurum propheticum (et kommipaber annab talle võimaluse veel ka tulevikus maiustada), müüja aga, „kuna ei ole filoloogiat õppinud“, tõlgendas lauset asiselt minevikuvormis – juba maiustatud. Sedalaadi eluhoiak, mida film igas aspektis esile toob, talitseb ka muidu vormitaotluslike kujunditeta kaamerasilma mitte liigselt üle tõlgendama. Ühe kiusatuse annavad selleks trepid: olles just kõnelnud sellest, kuidas ta tahaks minna 1170. aasta Pariisi, et mõista Innocentiuse kaasaegseid, et on juba internetist ka vajaliku kaardi leidnud, aga lihtsalt pole jõudnud veel minna, sammub ta üles Tartu raudteejaama tunnelitrepist. Rääkides sellest, kuidas sügiskurbus annab tõlkimiseks vajaliku meeleseisundi, mida ei paku suvi ega õnnetunne, astub ta alla sügislehti täis Vallikraavi tänava trepist. Minnes aga üles ülikooli trepist, et minna andma loengut, on ülikooli uks lukus … Kuid nagu öeldud, sedalaadi kujunditega ei ole filmis taotletud emotsionaalset üleinterpretatsiooni ja sentimentaalsust, vaid peategelase olme­sekeldustest üle ulatuvat (mitte üleolevat!) aja- ja ruumitaju.

Väljas on sügis, tundub, et üks kaunimaid senises elus. Filmi kolmandat korda vaadates valdab õnnetunne. Õnnetunne sellest, et mööda hakkab saama aeg, kus portreefilmis näidatakse meile režissööri, operaatori või produtsendi käekirja. Lepajõel on õigus, nii laused ei moodustu. Ja siinkohal lõpeb Vallo Toomla filmi „Marju Lepajõe. Päevade sõnad” arvustus. Järgmise kolme päeva koosolekud saavad tühistatud – see aeg pole lõplikult möödas, kus veini­klaasi taga filosofeeritakse, süvenetakse ja mõeldakse ühe sõna tähenduse üle ikka ja jälle uuesti. See kõik ei ole veel lõppenud.