Kuidas Jüri Müür keskkonda kaitses

Enn Säde

Juhtusin hiljuti ühele värske eesti filmi esilinastusjärgsele peole. Noh, ealine kontaktivaegus või nii, pealegi oleks ju põnev rääkida uue filmarite põlvkonna tegijatega, keda ma ei tunnegi. Tuhkagi! Kogu peoruumi täitis sajadetsibelline tümpsmuusika, inimesed püüdsid üksteisele kõrva karjudes ennast arusaadavaks teha, kuniks kõris võhma oli.

Röökisin peaprodutsent Piretile, et ole hea ja peata see vaibakloppimine, et ma lähen maha … Siis – napakas  maailmaparandaja nagu ma olen – proovisin kontakti saada noore DJga. Kõrvaklapid peas, vaatas ta mulle kuidagi klaasistunud pilgul otsa ja keeras basse juurde. Õues sadas värsket lund, lauluväljaku veerel kelgutasid õhtuhämaruses poisid ja tüdrukud ja äkki oli ebakorrektselt vaikne. Rühkisin Lasnamäe veerust üles kodu poole ja siis meenus mulle üks neljakümne aasta tagune déjà vu. Juuni keskel 1969 on režissöör Jüri Müür  Tartus üles võtmas meestelaulupäeva. Sellest saab „Leelo” filmi esimene episood, ilm on ilus ja meeleolu ülev. Hilisõhtul seatakse sammud restorani Tarvas poole, seal peaks ootama Kaljo Kiisk, laud tellitud ja koht kinni pandud. Aga ei – Jürit sisse ei lasta! Tema kõrgeausus šveitser on uksel ees kui raudnael. Jüri poleks Müür, kui ta ei lükkaks šveitserit kõrvale: „Meie jõudude vahekord on liiga erinev, et mind siin takistada!”

Restorani administraator Ülle hüppab  Matrossovina trepile ette ja kutsub miilitsa. Sest see „meeskodanik, kaunis tugevat kasvu, plond” (nii seisab seletuskirjas) oli kaks päeva tagasi siinsamas saalis lõiganud noaga läbi orkestri võimenduse juhtme. (Jüril oli tõepoolest kombeks alati mingit nuga tagataskus kaasas kanda.) Igatahes kõmbib Jüri nüüd Tartu miilitsaosakonda, kell on üle kesköö ja me saame tänagi lugeda tema keskkonnakaitselisi seletuskirju, nuta või naera. Orkester oli  purjus, nad mängisid kõvasti ja valesti. „Lülitasin võimendaja laua kohal välja, seal polnud vaja läbi lõigata midagi …” Administraator Ülle lisab: „… ja ta vastas, et tema ei kavatse kunagi taluda seda, mis talle ei meeldi. Just nimelt selle ülbuse ja avaliku huligaansuse tõttu keeldusin kodanik Müüri saali laskmast.”

Ka edasine kesköine protokoll on kõnekas. Jüri: „Ma ei olnud purjus. (Alla kirjutab miilitsaleitnant: „Nõus, ei olnud”). Olen kaine, kakelnud ei ole,  kellegi suhtes jõudu tarvitanud ei ole. Vabandage tülitamast!” Tegelikult see lugu ei alga ega lõpe muidugi kesköises Tartus. Jüril on mõni aeg tagasi valminud „Inimesed sõdurisinelis”, film on auklikuks kõmmutatud. Nüüd on käsil enam kui kahtlane „Leelo”, tollal veel stsenarist Runneli antud tööpealkirjaga „Laulev eestlane”. Juba ette on stuudio hoiakus hirmu – nagunii tuleb üks natsionalistlik laulupeofilm. Kaljo Kiisk on  pool aastat tagasi lõpetanud „Hullumeelsuse”, oma võib-olla parima filmi, mis samuti auklikuks kõmmutatud. Ime siis, et mehed konjakiklaase kummutavad. Tallinnfilmi direktor Danilovitš vannub tuld ja tõrva: „… andsin ühe aasta jooksul 24 käskkirja purjutamise eest!”

Isegi partorg Jegorov võetakse maha joomise pärast, mis siin rääkida purjus peatoimetajast Lembit Remmelgast. Tõsi, tema puhul piirduvad parteilased „vestlusega” oma parteibürool.  Režissöör Ülo Tambek jääb miilitsale ja stuudio moraalijüngritele vahele Võidu väljaku pingil magamisega … Üks ajastuhõnguline meenutus siiski veel: 21. oktoobril 1968 maandub kroonikaosakonna juhataja ja rahvanäitleja René Rekand Harju tänava stuudiosse täpselt kell 8.15, ukse juures kontrollivad sel päeval tööletulekut Tallinnfilmi kaadrite osakonna boss Leet ja direktor Danilovitš isiklikult ning sestap kannab Rekand kõvahäälselt ette:  „Kohustun Lenini 100. sünniaastapäeva puhul tulema tööle õigel ajal ja kainelt!”

Mis järgnes, saab lugeda parteimängude protokollidest … Mina aga ostsin täna isoleeritud käepidemetega aiakäärid ja olen valmis järgmisel eesti filmi afterparty ’l keskkonda kaitsma tänaseks mulle jäänud ainsal võimalikul viisil. Küll ma need „võimenduse juhtmed” ka kuidagi ära tunnen, kunagine heliinsener ikkagi. Ehkki – ega nad pärast siinset lugu mind enam julge  kutsudagi? Mine hullu tea …