Kuidas ma lakkasin muretsemast ahistamise pärast ja õppisin armastama Fox Newsi

„Pommuudis“ on sama segane ja vastuoluline kui Ameerika poliitika, mida seal on kujutada püütud.

LAURENCE BOYCE

Mängufilm „Pommuudis“ („Bombshell“, USA 2019, 109 min), režissöör Jay Roach, stsenarist Charles Randolph, operaator Barry Ackroyd, helilooja Theodore Shapiro. Osades Charlize Theron, Nicole Kidman, Margot Robbie, John Lithgow, Allison Janney, Malcolm McDowell, Kate McKinnon jt.

Fox Newsis korratakse endiselt kreedot „Õiglane ja tasakaalustatud“, mis on karjuvas vastuolus selle parempoolse uudistekanali nägemusega reaalsusest, nii et jääb ainult üle imetleda nende jultumust. „Pommuudises“, lugu Fox Newsi põhibossile Roger Ailesile esitatud ahistamissüüdistustest ja tema langusest seejärel, on järgitud Foxi motot ehk natuke paremini, kui seda tehakse organisatsioonis, mida seal on kujutatud. Teemale on lähenetud ehk isegi nüansseeritult – ja see on tänapäeva vankumatute ideoloogiate ajastul vaikselt hääbuv nähtus. Mõtteselguse ja peenuse püüdlusele vaatamata on Jay Roachi film aga tasakaalust väljas ja kõigub melodramaatilisest seebiooperist tõsise sissevaateni tänapäeva seksuaalpoliitikasse.

Fox Newsi uudisteankur Megyn Kelly (peaaegu tundmatuseni muudetud Charlize Theron) satub inetu Twitteri-rünnaku ohvriks. Selle on algatanud vabariiklaste presidendikandidaat Donald Trump pärast seda, kui Kelly on küsimuse alla seadnud tema suhtumise naistesse. Kelly boss Roger Ailes (grimmikorra alla maetud John Lithgow) sunnib naise avalikult taanduma, aga ta kolleeg Gretchen Carlson (Nicole Kidman) on oodanud võimalust esitada Ailesi vastu ahistamissüüdistus. Kui Carlson töölt lahti lastakse, annab ta kohtuasja sisse lootuses, et teised naised järgivad tema eeskuju ja avalikustavad ahistamismustri. Read hakkavad aga koonduma ja Foxi töötajate tegusid juhtima paranoia ja omakasu. Kelly meenutab isiklikke intsidente Ailesiga ja hakkab vaikselt uurima, kas leiaks kellegi, kes Carlsoni avaldust toetaks. Kui Ailes hakkab sügavamat huvi tundma Foxi uue naiivse töötaja Kayla (Margot Robbie) vastu, saab õige pea selgeks, et Foxi uudistest endist saab uudis.

Film algab kaamerasse rääkiva Kellyga, kes viib meid Fox Newsi kontorisse tuurile, tutvustades käigupealt kõiki olulisi tegelasi, kellega meil pistmist tuleb. See brechtilik võte, mis on kasutusel samuti stsenarist Charles Randolphi kirjutatud filmis „Suur vale“,* ununeb küll filmi teises pooles peaaegu täiesti. Filmi alguses suunab see siiski vaataja tähelepanu sellele, kuivõrd erineb tavareaalsusest see tegelikkus, millega meil siin filmis tegemist tuleb. Siin on tuntud nägusid (vähemalt Ameerika elanikele), keda mängivad teised tuntud näod, kes vahendavad tõsielusündmusi, mis on „selguse huvides“ mugandatud (filmi avatiitri väide). Kohati hakkab kogu asi metatasandil tööle, puudutades libauudiste, nende esituse ja isegi Hollywoodi temaatikat. Ometigi väheneb selle distantseeriva võtte tõttu filmi emotsionaalne kaal, kui hakatakse uurima teemasid, mis peaksid moodustama filmi keskme: seksuaalset ahistamist ja võimu kuritarvitamist. Hetkiti mõjub „Pommuudis“ didaktilise moraalijutlusega, näiteks stseenis, kus Kelly ja Kayla tülitsevad sellepärast, et Kelly keeldus oma süüdistusi varem esitamast. Kui Kate McKinnoni Fox Newsis töötav kapidemokraadist lesbi (väljamõeldud tegelane) selgitab Kaylale, kuidas Fox News tegelikult toimib („Hirmuta. Eruta“), on film üks lahe vaatamine, kuigi mõjub ikkagi veidi liiga suurustleva ja pedagoogilisena.

Mängu päästavad kolme naise osatäitmised. Nende ainus kohtumine triona leiab aset ühe liftisõidu ajal täielikus vaikuses, mis räägib igasugusest dialoogist märksa kõnekamalt, et häbi ja enesealalhoiuinstinkt võivad takistada naisi üksteist aitamast. Pildil Megyn Kelly (Charlize Theron), Gretchen Carlson (Nicole Kidman) ja Kayla Pospisil (Margot Robbie).

Kaader filmist

Mängu päästavad siiski kolme naise osatäitmised. Nende ainus kohtumine triona leiab aset ühe liftisõidu ajal täielikus vaikuses, mis räägib igasugusest dialoogist märksa kõnekamalt, et häbi ja enesealalhoiuinstinkt võivad takistada naisi üksteist aitamast. Theron ja Kidman on rollis julgelt enesekindlad, aga ka inimlikult haavatavad. Robbie (ka väljamõeldud tegelane) konservatiivne ja rikkumata maailmapilt hakkab südantlõhestavalt mõranema mitmes stseenis, kus Ailes teda ootamatul kombel väärkohtleb. Kolm peaosa esitavad ka erineva vaatenurga ohvristaatusele, eriti Kelly ja Carlsoni puhul. Mõlemad on edukad, näiliselt rahul ja mugavalt jõukad ning Kelly märgib korduvalt ära, et ta pole feminist. Filmis on nähtud kõvasti vaeva selgitamisega, et nende süüdistuste taga pole karjerism, vaid haavatud enese­väärikus.

Filmis on välditud Ailesi kujutamist pantomiimliku kurjuse kehastusena. Näidatakse küll ta füüsilist eemaletõukavust ja vulgaarset otsekohesust, aga Lithgow’l on õnnestunud tegelaskujule lisada ka haletsusväärsuse kiht. Kõige ebamugavamalt sööbivad mällu stseenid, kus ta manipuleerib Kaylat täitma oma soove. Kahjuks on filmis liiga põhjalikult edastatud hetked, mil kaamera libiseb mööda Robbie keha. Tulemuseks on samasugune vuajerism kui see, mille eest Ailes hukka mõistetakse – ja selleks ei anna filmitegijale õigustust mis tahes metanarratiivsus.

Seksuaalpoliitikale keskendatud filmis on igasugune muu poliitika hoitud miinimumi peal. Kui poliitilised teemad kerkivad, siis vaid meenutamaks, et indiviid tuleb tema poliitilistest tõekspidamistest lahus hoida. Nagu näiteks stseenis, kus Carlson saab toidupoes sugeda. Loomulikult heidab Trump pika varju kogu filmile, aga – jällegi – filmis ei peatuta täpsemalt millelgi peale selle, et Trump on toksilise maskuliinsuse normaalseks kuulutanud. Keeldutakse käsitlemast poliitikat mingilgi mõistuspärasel viisil, ja sellega ohverdatakse ausus narratiivse selguse nimel. Kuidas üldse käsitleda vastakaid arvamusi järjest polaarsemas maailmas, kus asju ja nähtusi peab tähistama sõnadega „hea“ või „halb“? Kas Carlsoni ja Kelly, kelle vaated on konfliktis liberaalsete vasakpoolsete omadega (ja sellest lähtuvalt ka progressiivse seksuaalpoliitikaga), on oma suhtumise tõttu ahistamise ja selle armid mingil moel ära teeninud? Need kaks on lahutatud poliitilisest kontekstist (Robbiele on antud voli olla vabamalt konservatiivne) ja neid on näidatud võitlemas oma valu, viha ja segadusega.

Roach on filmi üles võtnud julgelt, kirgastes värvides ja eredalt, nii et mõte läheb Fox Newsi sätendavale imagole. Filmis on tegelased sageli üles võetud nii, et tekib klaustrofoobia ja paranoia tunne. Selline esteetika – nagu ka kogu film – laveerib simulatsiooni ja reaalsuse piiril.

„Pommuudis“ lõpeb põhiosas triumfaalse noodiga. Ailes kupatatakse minema (ilma et ta kohtus end süüdi tunnistaks või kopsakast lahkumistasust ära ütleks) ja paljud Ailesi ahistatud naised saavad tagasi killukese neilt röövitud eneseväärikusest. Elevandiks on ses elutoas aga lõppude lõpuks siiski Trump, kelle valimisvõit on jäänud filmis käsitlemata. Olgu ta vaated või naiste kohtlemine ja selle kohtlemise legitimeerimine ükskõik kui äärmuslikud, jääb siiski mulje, et lahing küll võideti, aga sõda kaotati.

Päriselu on aga harva lihtne ja pigem vastuolus mugava lahendusega, mis sobib ühte peavoolufilmi. „Pomm­uudisega“ on tahetud edastada tugevat ja väestavat sõnumit – ja kohati see õnnestubki. Suuremas osas on film aga sama segane ja vastuoluline kui maailm, mida seal kujutada on püütud.

Tõlkinud Tristan Priimägi

* „The Big Short“, Adam McKay, 2015.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht