Kujur võtab kuju

Jaanus Nõgisto: „Mind inspireerisid nii siis kui ka praegu suurelt mõtlejad, ja seda Mati Karmin kahtlemata on.“

TRISTAN PRIIMÄGI

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Delfi võrgukeskkonda on vaatamiseks ilmunud uus dokumentaalfilm „Monumendimees“, mis räägib tihti skandaalsest ja alati poleemilisest skulptorist Mati Karminist. Režissöör Jaanus Nõgistoga filmist lähemalt.

Mis inspireeris sind Mati Karminist filmi tegema ja kas sa näed temas ka sugulashinge?

Olen Mati Karminiga tuttav möödunud sajandi 1990ndatest, kui tegin koos toimetaja Mariina Mälgu ja operaator Aare Varikuga ETV-le ja hiljem eratelejaamale RTV kunstisaadete sarja „Eesti nüüdiskunst“. Pelgalt skulptoreid sari minu mäletamisi rohkem ei käsitlenud ja võib-olla just sellepärast jäi Mati mulle teravalt meelde. Mind inspireerisid nii siis kui ka praegu suurelt mõtlejad, ja seda Mati Karmin kahtlemata on. Mis puutub nüüd hingesugulusse, siis selline side on kahtlemata võimalik. Kas see on mõlemapoolne, ei oska öelda. Aga jah, teatud mõttes vastuvoolu ujujad me ju mõlemad oleme. Oma elunatukesega kunstis või muusikas toimetada saaks kahtlemata lihtsamalt ja konformistlikumalt, aga ilmselt pole see tee meile saatuselt antud.

Film põhineb telerežissööri Jüri Tallinna üles võetud materjalil Karminist. Kas võib öelda, et sinu film on siis remiks või ümbertöötlus? Kuidas see protsess välja nägi ja film teoks sai, mis oli selle juures kõige keerulisem? Mis kõige üllatavam?

Film ei põhine siiski mingiski mõõt­kavas Jüri Tallinna „üles võetud“ materjalil. Need ca viis minutit, mis kasutust ja tõlgendamist leidsid, olid ometi väga-väga olulised. Minule isiklikult. Jüri Tallinn oli ETV muusikasaadete staar-režissöör ja mul oli privileeg olla aeg-ajalt tema tehtud ERSO otseülekannete ja mõnegi originaalse muusikasaate juures režiiassistent. Õppisin temalt edasiseks karjääriks vajalikke tarkusi, näiteks muusikaanalüüsi, partituuri vormistamist pildikeelde ja selle teostamist. Tema käsitlus valguse tähtsusest oli tollal televisioonikosmoses erandlik, mitmes mõttes revolutsiooniline, ja küllap õpetas ta seda kunsti ka oma üliõpilastele Balti filmi- ja meediakoolis. Kui Jüri 2018. aastal teispoolsusse kolis, andis tema perekond meile kaks kõvaketast süstematiseerimata materjaliga, millesse süvenedes aimasin, et ta kavandas mingit eksperimentaalset multimeediaprojekti Karmini Marie Underi monumendi teemal. Selles oleks minule tabamatuks jääval viisil ilmselt põimunud luule, skuptuur ja muusika. Ausalt öeldes oli Jüri materjali analüüsimine mulle paras peavalu. Mõistatus. Jäi isegi tunne, et ta kavandas täielikku egoprojekti. Tahtis teha kõik ise, nii kaameratöö, videomontaaži kui helindamise. 90% materjalist oli ilma kasutatava helireata. Küllap oleks ka minu nn musta materjali analüüsimine võõrale inimesele arusaamatu pähkel!

Jaanus Nõgisto, Mati Karmin ja Ruja-rakett.

Toomas Lepp

Tegelikult kirjutasin ma stsenaarse kavandi kunstifilmile Mati Karminist juba kolm aastat tagasi. See oleks olnud provokatiivne, seikluslik ja improviseeritud teekonnafilm, mille käigus me oleks Matiga paarutanud tema vanale Vene sõjaväeautole istutatud hiigelpeenise kujulise raketiga kolm-neli päeva ümber Eesti. Vaadelnud artefakte ja Eestit nii konna kui linnu perspektiivist, mõtestanud nii Mati kui teiste skulptorite töid. Pritsinud neile hiigelpeenisest vett, seebivahtu või rahatähti. Kohtunud aeg-ajalt inimestega ja improviseerinud kunsti, raha, ajalikkuse ja ajatuse teemadel. Muidugi ei leidnud me Artefilmi võitluskaaslase Toomas Lepaga sellele projektile rahastust ei kultuurkapitalist ega Eesti filmi instituudist, eraisikutest rääkimata. Eks see autokoletis võtnuks bensiini ka nii sada liitrit tunnis. No arvuta ise! Tuli leida konservatiivsem lahendus. See realiseeruski antud filmiga.

Kuna olete Karminiga juba vanad tuttavad, siis kas lasid tal tegutseda mugavustsoonis või tundsid vajadust ka ta filmi tegemise ajal tasakaalust välja viia?

Ma lubasin seekord endale suhteliselt vaba improvisatsiooni. Ega ma ei seletanud Matile küll kunagi, mida ma täpselt teen või tahan. Valiku tema töödest tegin mulle tuntud ja inspiratsiooni pakkuva põhjal. Ta ei protesteerinud. Mulle isegi paistis, et ta usaldab mind sada protsenti. Elu ise veeretas ette mõnedki ootamatud ja veidrad stseenid. Vägivaldselt lavastada ma ei tahtnud, kõik kulges loomulikult. Ma ei otsinud midagi ekstra ootamatut või provokatiivset ja ei kallutanud teda mängima või rääkima jaburusi. Peas tiksus muidugi ülesanne, et filmikeeles jutustatav oleks vaatajale enam-vähem arusaadav ja mitte liiga sügavamõtteline klaaspärlimäng. Keskmise vaataja taluvuspiiri nähtava suhtes oskan ma prognoosida ju küll.

Mingi kompromiss tuleb kunstifilmi tehes ikka leida.

Skulptorid on tihti valitseva võimu käepikendus, kuna teostavad monumentaalseid projekte avalikus ruumis, mille eest tasub establishment. Kas oli ka aru saada, milline on skulptor Karmini suhe võimuga?

Ma laiendasin teadlikult teemat ka selles suunas, palusin appi Leonhard Lapini, Ignar Fjuki, Linnar Priimäe, Enn Tegova, Tauno Kangro ja Indrek Hirve, kes avasid ja mõtestasid just seda mõõdet. Mati Karmin ei ole, ega ole kunagi olnud, parasjagu võimu teostava ja sageli irratsionaalse tellija kuulekas käsutäitja. Ta on kindlasti tõrges maailmavaatelt ja esteetiliselt ahistavate suunanäitajate suhtes. Olen kindel, et tema paleuseks on kunst, originaalselt kavandatud ja peenes käsitöös teostatud. Samas naudib ta suure mängu ilu, ükskõik mis žanris parasjagu midagi ette võtab. Mitmes mõttes ettearvamatu tüüp. Just selle­pärast ta mulle meeldibki.

Kuidas sind puudutas Karminit haaranud Jaak Joala monumendi saaga ja mis sa sellest kõigest arvad? Sa ilmselt tundsid hästi ka Joalat, kuidas tema oleks sellele reageerinud?

Ma ei saanud Jaak Joala mälestusmärgiga seonduvast mööda vaadata, kuigi oleksin isegi tahtnud. Avalikus ruumis paiknevate skulptuuride ja mälestusmärkide vastuvõtt on mõnigi kord hüsteerilise varjundiga. Käratsev ja labaselt sõimlev turuplatsidemokraatia kunsti­asjades ei saa ega tohi toimida. Popkunsti žanris lahendatud tellimustöö sobis Viljandi agulimiljöösse suure­päraselt, oli minu arvates heas mõttes atraktiivne ja omapärane. Kujundid, millega Karmin mängis, olid estraadiskeene kahemõttelisust üldistavad ja heas mõttes iseloomulikud. Isegi lõbusad. See selleks.

Jah, ma tundsin Jaak Joalat. Mäletamisi oli tal huumorimeelega küll kõik korras. Teispoolsusega kontaktis olemiseks mul siiski nii võimed kui ka tahe puuduvad.

Absurdihõngulisi targutusi teemal, kas talle skulptuur meeldiks või mitte, võtan ma säravalt musta huumori võtmes.

Sa oled ise muusik. Milline on sinu arvates skulptori roll ühiskonnas ja kunsti alal, ja kuidas see erineb muusiku omast? Kas mõlemad on sama asja eest väljas?

Ma ei riski hästi sellise rollimänguga spekuleerida, aga … Eks see sõltub ikka iga looja enda jaoks mõtestatud identiteedikuvandist ja tahtmisest elus kaasa rääkida. Või siis mitte. Soov tekitada kaasamõtlemist, luua head tuju ja assotsiatsioone. Rock and roll! Karmin on sada protsenti Eesti patrioot. Mina ka. See on kindlasti ühine joon. Mõnikord tuleb midagi ka tegemata jätta. Siis, kui tunned, et tehtav pole aus ja on mingit pidi sinu enda loominguvabadust ja tõeks­pidamisi ahistav. Või ei tule heast tahtest hoolimata originaalne välja. Tuleb ette nii kujutavas kunstis kui muusikas. Mati on minu arusaamist mööda väga enesekriitiline persoon. Kasutasin selle isiksuse omapära filmis ka veenvalt ära.

Mis sa Karmini Ruja-teosest arvad, ja kas sul Ruja liikmena ei tekkinud kõhklusi Ruja episoodi lisamisel filmi?

Tagantjärele ei kahetse ega kõhkle ma üldse midagi. Muide, Jaak Joala õpetas mulle kunagi väga ammu ühe elutarkuse – professionaalne artist ei vabanda laval tööd tehes. Olen sellest alati juhindunud, olgu jama kui suur tahes.

Mati Karmin tegi Ruja-raketi 2007. aastal omal riisikol, hasardist, mängurõõmust ja lugupidamisest meie muusika vastu, selge see, et mingit ametlikku tellijat sellisel tööl polnud. Tema koduõuel Pääskülas asub taies pealegi nii nähtaval kohal, et seda mitte märgata on võimatu. Fantaseerisime ükskord Matiga asukoha teemal, et kus Ruja-rakett võiks oma koha leida. Hiiumaal, Kõpu poolsaare kõige läänepoolsemas tipus, merest väljaulatuval kivihunnikul oli minu idee. Ka rooste­vaba materjal ajapikku ikka roostetab, selleks kulub rohkem aega. Ega pop- või rokkmuusika eluigagi siinmail üle paarikümne aasta niikuinii ei kesta. Ruja on isegi erand, mis ilustab reeglit. Ajatu pole siin maailmas miski.

Sind pole ehk harjutud seostama dokumentalistikaga. Milline dokitegija sa oled, millest lähtud ja mida otsid? Keda ja mida sa dokivallas kõige enam hindad, nii meil kui mujal?

Olen elu jooksul teinud ilmselt mitu tuhat telesaadet kõige erinevamates žanrites. Tegelenud ka sõna otseses mõttes „tootmisega“. Nii ja naa, tagasi vaadates ei kahetse küll midagi. Muusika ja kunst on olnud kõige südamelähedasemad teemad. Dokumentaalfilm on mulle seiklus, otsing eriliste inimeste mõttemaailma tabamiseks. Mul puudub igasugune soov ennast kellegi teise säras kuidagi eriliselt eksponeerida. Näida targem ja tähtsam, kui ma tegelikult olen, mind ei ahvatle. Portreefilm Juhan Viidingust, „Vaba vaimu saadik“,1 mille ma koos Mariina Mälguga vahetult enne vallandamist ETV-le tegin, on minu mõõtkavas ehk kõige ägedam. Artefilmi brändi alt toodetud „Päikesepoiss Risto Joost“ ja „Tallinna Kammerorkester – 25 aastat“2 on ka siinses kosmoses ehk mõnevõrra erilised süvenemise astme poolest. Muidugi hoian ma pilku peal nii Eestis kui laias maailmas toimuval muusika- ja kunstiteemalisel dokumentalistikal. Parim Eesti osalusega rahvusvahelise produktsiooniga kunstidokk oli Ülo Soosterist.3 Ehmatavalt äge skript, režii ja üldistus. Manfred Vainokivi tööd on alati eriliselt kreisid ja vormilt ootamatud. Respekt!

Sa oled lavastanud terve rea dokke eesti kultuuritegelastest, aga põhiliselt kunsti valdkonnast. Viimane film rääkis küll muusikast, aga klassikapoolelt – Risto Joostist rääkiv „Päikesepoiss“. Kas sul pole kiusatust teha üht tugevat rokidokki, ja kellest see üldse olla võiks, kui üldse?

Ma ei saa seda puhtalt eetilistel kaalutlustel ette võtta, olen sellega liiga tihedalt elus olnud seotud. Tahes-tahtmata kannaksin endaga kaasas teatud suhtumise ja eelarvamuste taaka. Ilmselt ma ei oskaks olla piisavalt erapooletu ja aus. Jääb ära. Pigem huvitab mind järgmisena ajalugu, arheoloogia, arhitektuur või midagi sellega seotut. Suurejooneline projekt Patarei merekindlusest „Tulepesa mere ääres“ on juba ettevalmistuses ja võtteidki tehtud. See on pikem protsess ja film peaks valmis saama 2026. aastal. Pooleli on ka dokk Kalevi jahtklubi purjetajatest, pandeemiaga kaasnev kaos lõi sassi nii minu plaanid kui ka purjetamiskalendri, millest ju sõltume.

 

On sul plaanis ka kõik oma filmid mingil moel koos avalikuks ja kättesaadavaks teha? Sealt võib leida mitu üllatust.

Ma pole kunagi olnud suurem asi müügimees. Artefilmil on oma kanal Youtube’is, eks seal ole midagi nii Toomas Lepa kui minu aastate jooksul tehtut üles riputatud.

1 „Vaba vaimu saadik“, Jaanus Nõgisto, 1998.

2 „Päikesepoiss Risto Joost“, Jaanus Nõgisto, 2018; „Tallinna Kammerorkester – 25 aastat“, Jaanus Nõgisto, 2019.

3 „Ülo Sooster. Mees, kes kuivatas rätikut tuule käes“, Lilija Vjugina, 2020.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht