Kuldmehikesega supermeeste kallale

Oscari-võitja Chloé Zhao Marveli-film teeb popkornifilmina surmapattu – „Igavesed“ on lihtsalt tapvalt igav.

ANDREI LIIMETS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Mängufilm „Igavesed“ („Eternals“, USA-Suurbritannia 2021, 156 min), režissöör Chloé Zhao, stsenaristid Chloé Zhao, Patrick Burleigh, Ryan Firpo ja Kaz Firpo, operaator Ben Davis, helilooja Ramin Djawadi. Osades Gemma Chan, Richard Madden, Angelina Jolie, Salma Hayek, Kit Harington, Kumail Nanjiani, Barry Keoghan jt.

Chloé Zhaol on olnud peadpööritav aasta. 2021 algas kinoleviga tema väikesele vaiksele draamale „Nomaadimaa“,1 mis lõi seejärel valju pauguga lahti ühe ukse teise järel teel paljude auhindadeni, krooniks parima filmi ja lavastaja Oscarid. Aasta lõpeb Zhaole filmispektri teises servas, maailma suurima filmisarja tüüri juures. Erinevalt „Nomaadimaast“ on 200 miljoni suuruse eelarvega „Igavesed“ aga tagasi­sides korralikult nüpeldada saanud.

Isikupärase käekirjaga autorite palkamine suurstuudio megaprojektide juurde pole iseenesest uus samm. Marveli pea­produtsenti Kevin Feige’i võib kiita lootustandvate talentide usaldamise eest katses anda igale uuele filmile üha paisuvas Marveli koomiksifilmide seerias pisut erinev ilme ning lavastuslik tunnetus. Nii on tee Marveli juurde leidnud Uus-Meremaa koomik Taika Waititi („Thor. Ragnarök“2), austraallanna Cate Shortland („Must lesk“3), lootustandvamaid noori mustanahalisi lavastajaid Ryan Coogler („Must panter“4) ja mitmed teised.

Kuldmehikest pole siiski ette näidata olnud ühelgi neist. Paljud maailma hinnatumate sekka kuuluvad lavastajad on Marveli kallal hoopis keelt teritanud. Alejandro González Iñárritu on nimetanud superkangelasfilme „kultuuriliseks genotsiidiks“, Ridley Scott „kuradi igavaks“, Martin Scorsese on paigutanud Marveli lood „lähemale lõbustuspargile kui kinole“, Denis Villeneuve on väitnud, et „kleebi ja lõika meetodil loodud filmid zombistavad meid“. Zhao jõudmist seeria juurde võib seega pidada Marveli vastulauseks ja turundusvõiduks, hetke autorlavastajate absoluutse eliidi heakskiidupitseriks.

Hiljutised Marveli filmid on kaasavuselt märgilased ka ekraanil. „Must panter“ kujutas esimest mustanahalist superkangelast, tänavune „Shang-Chi ja kümne rõnga legend“5 esimest Aasiast pärit superkangelast, „Kapten Marvel“6 ja „Must Lesk“ olid esimeste naiskangelaste seas. Vaatajate konservatiivsem osa võib toriseda poliitilisest korrektsusest ja peale tungivast woke-kultuurist, kuid paljud marginaliseeritud grupid näevad esimest korda ekraanil võimestatud ja võimestavaid tegelasi, kes neile neid endid meenutavad. Isegi kui stuudio valikute taga on rohkem konjunktuurset turundusloogikat kui tugevat väärtus­poliitikat, on esindatus tohutult oluline.

Gilgamesh (Ma Dong-seok), Thena (Angelina Jolie), Ikaris (Richard Madden), Ajak (Salma Hayek), Sersi (Gemma Chan) ja Sprite (Lia McHugh) on vaid osa multirassilisest Igaveste seltskonnast, kes võitlevad tähelepanu pärast oma esimeses mängufilmis.

Kaader filmist

Zhao keerab Marveli ajalugu valitsenud valgete privilegeeritud meeste maailmas seni kõige värvikirevama uue lehekülje. Tema „Igavesed“ on kui äärmuskonservatiivi õudus- ja ultraliberaali märg unenägu. Tosinkonna peategelase sekka jagub esindajaid igast rassist, sooliselt jaotub ansambel pooleks, üks karakteritest on õnnelikus suhtes ja kaks põnni lapsendanud gei, teine aga vahest kõige progressiivsema ja huvitavama sammuna kurttumm.

Kogu see kirju kamp moodustab filmi nimitegelaskonna – iidse inimesesarnase, ent üleloomulike võimetega liigi, kes on kaugete jumalalaadsete olendite loodud ning saadetud Maale madistama Rikututeks ristitud kiskjatega. Sama hästi võiks nimetada vastaspooli Headeks ja Pahadeks, kuid õnneks päris nii mustvalgeks „Igavesed“ ei jää. 7000 Maal veedetud aastaga tuleb Igavestel vaadata pealt sõdu ja katastroofe, põlisrahvaste massimõrvu ja Hiroshima pommitamist. See on tekitanud hulga suuri küsimusi inimkonna olemusest, Igaveste rollist arengu suunamisel ja keelust sekkuda juba enne, kui alistatuks peetud Rikutud ootamatult naasevad.

„Igaveste“ vormilised ja sisulised ambitsioonid on seega võimsad. Marveli oma Olümposele, läbi 25 filmi pea jälgimatuks arendatud mütoloogiale lisatakse täiesti uus tohutut aega ja ruumi läbiv narratiiv. Kaalul pole selles kosmilises malemängus loomulikult ei vähemat ega rohkemat kui kogu inimkonna saatus.

Autorlavastajate senine käekäik Marveli universumi suunamisel peaks siiski olema hoiatav. Kui vormiliselt on lisatud mõningast autentsust, olgu tegemist sündmuste Aafrika või Aasia keskkonda viimisega, siis sisukontuuridelt ja vormiliselt struktuurilt on kõik lood püsinud peaaegu identsena. Taas ilmub mõni galaktiline kurjam, kangelased kogunevad, tuleb ületada omavahelised lahk­helid, leppimine, suur lõpulahing, tiitrid, õrritid järgmistele osadele. Pisutki on eristuda suutnud ehk Shortlandi „Must Lesk“ oma tumeduse ja piiratud mõõtkavas peredraamaga (mis ikkagi kulmineerus tohutu madistamisega) ning „Thor. Ragnarök“, mida läbisid Waititile omased psühhedeelsed visuaalid ja eneseirooniline kuiv huumor.

Olgu vastuvõtlikkusega seeria ülejäänud osadele kuidas on, selge šablooni järgimine on vähemalt taganud turvaliselt ennustatava koguse meelelahutuslikku tulevärki. Seda on loomulikult ka „Igavestes“, mille mastaabid ei kahvatu ühegi eelkäija ees. Zhao püüab omalt poolt lisada dramaatilist kaalu, paraku jääb ta sellega poolele teele ega saavuta vajalikku tõsiseltvõetavust. Küll aga teeb lavastaja popkornifilmi surmapattu – „Igavesed“ on lihtsalt tapvalt igav.

Osalt langeb vastutus Zhaost tulenevatele valikutele: iseloomutud arvutiefektidega loodud kurjamid, ilmetu keskkond suurejooneliseks finaaliks, ladusat loo­jutustamist katkestavad ajahüpped, suurte filosoofiliste küsimuste esitamine justkui möödaminnes ja ilma mingisugust kaalu neile andmata ning suurte kollektiivsete tragöödiate kasutamine mõne tegelase arengu ilmestamiseks. Kaasa ei aita ka loogilised küsitavused, näiteks stseen, milles inimkonda kaitsa tõotanud tegelane juhatab koletise inimtühjast jõeäärsest kanalist otse liiklustihedale tänavale. Või see, et Igaveste lubadus inimeste omavahelisest taplemisest kõrvale jääda on mingil põhjusel siiski hõlmanud osa neutraalsusest Marveli seniste kosmiliste kollide suhtes, nt ajutiselt pool universumit manalateele saatnud Thanos.

Teisalt on süüdi ka frantsiisi inerts. Seni on vähemalt fännidele olnud osa Marveli universumi võlust iga filmi asetumine suuremasse maailmapilti. Nüüd aga on seeria taagaks saamas suutmatus pääseda omaenda varjust. Igaviku sõda on juba peetud, kõik, mis vähegi võimalik, korduvalt kaalul olnud, kõige vägevamad vastased alistatud. Seeria ülevoolav suurejoonelisus on tuimastatud piirini, kus iseenda üle trumpamiseks tuleb minna üha suuremaks ja suuremaks, hinnaks viimsegi kontakti kadumine tegelikkuse ja usutavusega.

Marveli-suurust masinavärki ühe filmi ebaõnnestumine muidugi ei pidurda. Eks ole nõrgemaid linateoseid jagunud veerandsaja sekka varemgi, kassaedu küündib ikkagi miljarditesse dollaritesse. Kaua see kõik juba saavutatud mastaapide juures jätkusuutlikuna püsib, on raske ennustada. Superkangelastest väsimusest hakati rääkima juba kümmekond osa tagasi, tootmisliinile lisandub aga üha uusi filme ja telesarju. Esialgu seega turgu on ning selle kahanemist ei ennustata, plaane tehakse enam kui viie aasta peale ette.

Huvitavam on, kas ja kuidas mõjutab „Igavesed“ Zhao-suguse autorlavastaja karjääri, milliseid raha saamise võimalusi oma järgmistele filmidele pakub. Eks kirjelda üks Hollywoodi kuulsamaid tsitaate kunstilisest eneseväljendusest huvitatud lavastajate ning kassaedu kummardavate stuudiote suhet kui „üks neile, üks mulle“. Kripeldama jääb siiski kahtlus, et suurprojektile kulutatud ajaga võinuks ka kordades kasinama eelarve juures valmida midagi hoopis huvitavamat ja väärtuslikumat.

1 „Nomadland“, Chloé Zhao, 2020.

2 „Thor: Ragnarok“, Taika Waititi, 2017.

3 „Black Widow“, Cate Shortland, 2021.

4 „Black Panther“, Ryan Coogler, 2018.

5 „Shang-Chi and the Legend of the Ten Rings“, Destin Daniel Cretton, 2021.

6 „Captain Marvel“, Anna Boden, Ryan Fleck, 2019.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht