Kuldse kõrvaga mees heli ja vaikuse vahel

Dokumentaalfilmiga „Helid ja vaikus“ on tabatud klassikalise muusika plaadifirma ECM omaniku ja muusikaprodutsendi Manfred Eicheri rahutut loomust.

IMMO MIHKELSON

Dokumentaalfilm „Helid ja vaikus“ („Sounds and Silence“, Šveits 2009, 88 min), režissöörid-stsenaristid Peter Guyer ja Norbert Wiedmer. Linastub Arvo Pärdi Keskuse filmiõhtute raames, mis toimuvad 27.–30. augustil kinos Sõprus ja Arvo Pärdi Keskuses.

Filmi pealkiri „Helid ja vaikus“ on mõeldud ergutama muusikalembest kujutlusvõimet ning tekitama vaimusilmas (arvatavasti kauneid) seospilte. Ekraaniteos Manfred Eicherist ei saagi olla midagi vähemat kui katse kaamera abiga luua helide ümber heljuvat poeetilist ruumisfääri, mis vastaks tema kuvandile. See mees on legend ja tema muusikalise visiooni austajaid leidub palju. Nende seas on ka Arvo Pärdi loomingusse armunud inimesed.

Nimi Manfred Eicher seostub peaaegu üksüheselt Münchenis paikneva plaadifirmaga ECM, mis mullu sügisel tähistas 50. aastapäeva. Poolsajandiga on Eicheri käe all ilmunud umbes 1500 heliplaati, millel on fännide arvates eriline hõng nii välimuse kui sisu poolest.

Produtsendi kunst

Muusika on üpris suurel määral tunnetuslik ja mitte käegakatsutav kunst. Ta elustub tõeliselt alles pärast kõrvade läbimist, kui muutub kuulaja individuaalses ruumis subjektiivseks reaalsuseks. Seepärast on keeruline ratsionaalsel moel selgitada, mis on see miski, mis muusikas mõjub magnetina.

Lihtsalt on nii, et parimatel hetkedel on seal mingi maagia, mis ei allu seletamisele. Üks muusika tõmbab kuulajat ligi ja teine mitte. Ning Manfred Eicheril on korduvalt õnnestunud kasutada seda maagilist magnetit.

Ta ei ole muusik, vaid produtsent, kes otsib üles muusika ja muusikud, jäädvustab nad, annab välja heliplaadi ja esitleb seda maailmale. Tema antennid registreerivad muusikas salapäraseid signaale, aju sõelub muusikaliste faktuuride seoseid, silmad otsivad mängijate nägudelt õigeid märke. Tema mõtted on korraga nii olevikus kui tulevikus – missugune see muusika võiks olla, kui …

Helilooja Arvo Pärt ja produtsent Manfred Eicher plaadi „Te Deum“ salvestamise aegu 1993. aastal Soomes.

Tõnu Tormis

Manfred Eicherit on peetud geniaalseks produtsendiks. Sektor, millesse koonduvad tema muusikalised valikud, ulatub sügavast tõsidusest ja struktuuride rangusest kuni improvisatsioonide vaba lennuni.

Üks, keda tema plaadid on maailmale tutvustanud, on Arvo Pärt.

Täiesti mõistetav, miks sellise mehe tegevusest tehakse filme. Inimesed, keda poole sajandi vältel kas või mõni ECMi märki kandev plaat on puudutanud, teritavad Eicheri nime kuuldes kõrvu ja nende silmades lööb särama valmisolek.

Kus on muusika kodu …

Kuigi pealkiri „Helid ja vaikus“ näib poeetiliselt hargnevat, on filmil ka alapealkiri, mis on maisem ja selgitab rohkem. Rännud Manfred Eicheriga on täpselt see, mis ekraanil toimub. Kaamera järgneb produtsendile ning jäädvustab küll üle õla filmides, küll ruuminurgast piiludes töiseid kohtumisi muusika ja muusikutega. Kildudest ja seikadest moodustatud mosaiik on mõeldud lõpuks sulanduma tervikuks ja pakkuma vastuseid või selgitusi, miks on Manfred Eicheri seos muusikaga nii eriline.

Esimene peatuspaik on Tallinn ja Arvo Pärt on ekraanil. 2006. aasta suve hakul salvestati Niguliste kirikus Tõnu Kaljuste ja eesti muusikutega tema teoseid, millest mõned jõudsid 2009. aastal heliplaadile „In Principio“.

Alguses kuuleme Arvo Pärti kiitvalt iseloomustamas Eicherit ning pea­tegelane ise selgitab kaamera ees lühidalt oma püüdlusi muusikas. Sealt hakkabki kõik järgnev hargnema ning filmi lõpuks sõlmitakse Nigulistes otsad taas kokku.

Manfred Eicher sõidab ühest paigast teise ja rändab maailmajagude vahel. Ta läheb muusikute ja muusika juurde kohtadesse, mis on nende kodu. Mõnikord toimub salvestamine, vahel kontsert. Sageli ütlevad muusikud kaamerasse midagi tema kohta või räägivad oma muusikast. Kõlab palju muusikat, suurepäraseid helihetki. Vaatajana saame olla tunnistajaks Manfred Eicheri käitumisele mitmesugustes olukordades. Vähe sekkuvast ja mõistatusliku naeratusega kõrvalseisjast (Arvo Pärdi salvestus Tallinnas) kuni muusikutele tungivas vormis õpetussõnu jagava produtsendini (Nik Bärtschi ansambli Ronin stuudiovõtted Šveitsis). Näeme ka, kuidas kannatuse kaotanud Eicher lükkab helimehe puldi juurest eemale, asub ise kärsitult nuppe keerama ja heebleid liigutama (Gianluigi Trovesi orkestri salvestus Itaalias).

Neid hetki tasub filmis tähele panna, kuna nad on olulised ja kõnekad. Sest tema oskab. Tema teab, millal ja kuidas sekkuda, et saada helijäädvustus, mis valmistab rõõmu kõigile osalejatele. Muusikud usaldavad Eicherit.

Pilk kulisside taha

Muusika salvestamine on väga habras protsess. Muusikud on inimesed, kõrgpinge all olles nad väsivad, nende tähelepanu hajub. Erakordsuse sähvatusi esineb ju niigi erakordselt harva.

Lisaks veel salvestustehnika probleemid, mikrofonid ja muu – ruum, ristuvad ja segunevad õhuvõnked, helide omavahelised seosed, liikumise dünaamika, inimliku vaimustumise energia ja veel midagi. Kiretult seisvate mikrofonide ees toimub nii mõndagi ning keegi peab tegema valiku, mida võtta ja mida jätta, kui pärast vooluringide läbimist on heli osavalt kinni püütud.

Kulisside taha piiludes seda köögipoolt film vaatajale näitabki, sest see on Manfred Eicheri maailm ja tema elu. Pisut liialdades võib öelda, et meile pakutakse valitud vaateid rohkem ja vähem maagilisele tegevusele muusika kuuldavaks tegemise protsessis.

Üks näide sellest – üks üllatus­stseene – on filmi lõpuosas, kui pilt on taas Tallinnas. Koor laulab Nigulistes „Eesti hällilaulu“ ja helilooja arvates võiks muusika kude olla natuke heljuvam. Ning siis loovad Pärt ja Eicher muusikutele teose mõistmiseks meeleolu vägagi ootamatu ja omapärase toiminguga. Pärast seda kõlabki tulemus väheke teisiti.

Need on juhuslikud pudemed. Igal plaadil ja igal salvestusel on oma lugu. Ning sära, mida Manfred Eicher tahab kuulajale muusikas näidata, annab valgust ikkagi mitte üksikute sähvatustega, vaid paljude pisisündmuste koosmõjuga.

Film rahutust erksusest

Kui ma nägin filmi „Helid ja vaikus“ esimest korda, sattusin hämmingusse ühest paigast teise hüppamise ja muusikate vahel pendeldamise amplituudist. Võrreldes ECMi märgi all ilmunu üldise meelelaadi ja tempoga tundus see liiga kaootiline ja kärsitu.

Ent rahutus ongi Manfred Eicherile iseloomulik. Et veel rohkem muusika lõpmatust ilust midagi kätte saada, välja tuua, esile lükata, teistele näidata – see tung on teda kannustanud läbi elu. Ning osa sellest isikupärasest erksusest on Peter Guyeri ja Norbert Wiedmeri linateoses kindlasti näha, kui seda rahulikult ja ärksa vaimuga vaadata.

Helge punkti paneb rahusooviloo „Da pacem Domine“ salvestamine Nigulistes. See rõhutab muljet, et Arvo Pärt on oma muusikaga justkui filmi teine peategelane. Aga muusika on temast ja Manfred Eicherist ikkagi eespool. Autorid on muusikat taktitundeliselt kohelnud, talle on meeldiva delikaatsusega mitmest küljest lähenetud. Inimesed, keda filmis näeme, teenivad muusikat, mitte vastupidi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht