Külm kümblus

Marianna Kaat: „Kui eesti keele õpe meil tänapäevani ei tööta, siis on midagi kas täiesti valesti või siis meelega nii organiseeritud, et kogu aeg oleks probleem üleval.“

KRISTIINA DAVIDJANTS

Marianna Kaadi uus dokfilm „14 käänet“ on rahumeelne film valulikul teemal. Meil siin Eestis elab kaks rahvust rööbiti juba aastakümneid ning nagu näha, on ühise keele leidmine ikka veel keeruline.

Marianna filmis näeme vene vanemaid, kes panevad oma lapse eesti lasteaeda või kooli, et tema elu oleks kergem kui eesti keelt raskustega valdavatel vanematel. Mina olen oma lapsed pannud keeleõppe eesmärgil venekeelsesse lasteaeda, seetõttu oli mul huvitav vaadata filmi n-ö teiselt poolt ja kokkuvõttes võiks meie jutuajamist Mariannaga iseloomustada kui vestlust „praktikult praktikule“.

Mida su filmi tegelased praegu teevad?

Mõlemad tüdrukud käivad algklassides, Mark on juba gümnaasiumis ja Vitali on Venemaalt ülikoolist tagasi.

Juba?

Tegelikult ei pidanud ta seal üht aastatki vastu. Viimseks piisaks osutus seik, kus tegevprodutsendist õppejõud oli tulnud klassi ja käskinud erialaeksamil kirjutada essee „9. mai“. Selle peale tõusis Vitali püsti ja ütles: „Aitab.“

Marianna Kaat: „Lasteaiad ei peaks olema venekeelsed. Mina arvan, et lasteaiatasemel võiks segada eesti- ja venekeelsed rühmad.“

Erakogu

Jaa, see on väga huvitav teemaalgatus.

Minu lapse hoius, mis oli olnud minu arusaamist mööda peaaegu ideaalne, üllatas minu põlvkonda kuuluv äärmiselt sümpaatne kasvataja 9. mail „C праздником!“ (häid pühi) õnnesooviga. Lisaks muidugi teistsugune arusaam Krimmi sündmustest. See on see teatud vanuses vene vaatajaskond, kes vaatab vene kanaleid …

Mis sa arvad, kas nad lülitavad kunagi mõnele teisele kanalile ka?

Noored minu arust üldse ei vaata telekat. Ei eesti ega vene.

Saavad kõigest teada internetist?

Jah, aga eks internetki pakub ju su oma vasteid viimaste otsingute järgi ja tekib illusioon, et kogu internet ongi just seda informatsiooni täis, kuigi seal on ka väga palju muud materjali. Kui televisiooni korraldavad ikkagi konkreetsed inimesed, siis netti korraldab programm ja kokkuvõttes ei ole sa ikkagi oma valikutes vaba.

Meenub vestlus ühe vene emaga, kes rääkis väga emotsionaalselt, et laps kaotab eesti kooli panduna vene identiteedi. Tundub väga loogiline: oleme ju väga uhked oma väliseesti kogukondade üle, miks peaks see venelastega teisiti olema. Ometi tahaksin neile soovitada visata lapsed eestikeelsesse keskkonda ja asi korras. Mis sina arvad?

Tead, minu arvates ei peaks ühegi keele äraõppimine probleem olema – on vaja lihtsalt mingit korralduslikku lähenemist. Kui see meil aga tänapäevani ei tööta, siis on midagi kas täiesti valesti või meelega nii organiseeritud, et kogu aeg oleks probleem üleval.

Üks motiiv, mis mul filmiski kõlab, on kartus eesti keeles rääkida. Tundub, et midagi peab ju siin riigis elades külge jääma, olgu koolis ükskõik kui halb õpetaja või kehv õppemetoodika. Hea küll, ma ei räägi Narvast, aga Tallinnas elades tuleb ju ikka keelt kasutada. Ja siis see jutt, et ei julgeta rääkida ega vigu teha. Miks? Ma arvan, et süüdi ei ole ainult venelased, midagi on eestlased valesti teinud.

Kas see ei ole üldinimlik? Mina näiteks ei julgenud väga kaua inglise keeles rääkida.

Kindlasti on mõni loomult häbelik, aga tegelikult ei peaks oma riigikeelega elukohariigis tekkima olukorda, et ei julgeta seda keelt kasutada.

Küsimus on aga ju sügavam kui vaid keel. Kuni meil on eraldi eesti ja vene koolid, ei pääse venelased oma ringist välja. Ainult venelaste koolis käies jääbki lapse ringkond ainult venelastest koosnevaks. Täiskasvanuna tuleb hakata tugivõrgustikku nullist üles ehitama, pole klassikaaslasi olulistel positsioonidel jne.

Plaan viia laps eesti keele eratundi ja panna ta pärast vene kooli ei tundu kuigi õige. Pikemas perspektiivis taastoodab see ikkagi isoleeritust.

Just, ma olen sellega väga nõus. Mõistan vene vanemaid, kes kardavad panna oma last eesti kooli, ka filmis tuleb see jutuks. Kuidas sa ikka annad oma väikese mingisse võõrasse seltskonda, eriti veel, kui vanem ise ei räägi eesti keelt, sest koolis tekivad ikka olukorrad, mis nõuavad vanema sekkumist või osalust. Kuidas olukordi lahendada, kui ei suudeta suhelda? Rääkimata sellest, kui on vaja aidata last õpingutes, nagu minu filmis Margi ema, kes lahendab pojaga eestikeelseid matemaatika ülesandeid.

Hirme on palju, aga minu arvates on küsimus selles, et inimesed on jäetud nendega üksinda. Aktiivne lapsevanem, kes ei mõtle ainult enda, vaid ka lapse tulevikule, hakkab tõesti ise tegutsema. Pean märkima, et muidugi on ka säärane inimrühm, kes mõtleb, et las laps õpib siin ära ning siis läheb minema, aga see on jälle ühiskonna seisukohast vaadatuna väga tobe – neid õpetatakse ju maksumaksja raha eest. Riik investeerib tohutu summa sellesse, et need inimesed siis lahkuksid ja teeniksid mõnd muud riiki.

Eks minagi olen vene lasteaias mõelnud, et kuulge, teil on ju eesti laps rühmas – kutsuge ta enda juurde või pressige ise ennast külla! Keel ja tunnetus tulevad ikka eesti keskkonnas suheldes.

Eks siin on muidugi ka temperamendi küsimus. Reeglina ei ole eesti lapsed nii avatud kui vene lapsed.

Äkki peaksid kohalikud venelased endale lihtsalt tunnistama, et nad elavad Eestis? Äkki nad ei ole sellest ikka veel aru saanud?

Uued põlvkonnad mõistavad seda kindlasti ja mind isiklikult ümbritsevad säärased inimesed, kes on meie riigile väga lojaalsed ja näevad siin tulevikku oma lastele. On väga palju neid, kes on uhked, et elavad Eestis. Uhkemadki kui mõni siin elav eestlane.

Kui aga poliitikud üritavad iga kord enne valimisi hoolitseda selle eest, et ikka näidataks näpuga ning pandaks paika venelaste kuuluvus siia või sinna, siis ei tee säärane käitumisviis lõppude lõpuks head ka neile väga lojaalsetele venelastele, kes võtavad Eestit kodumaana. Mul on poliitikute peale hammas siiski verel, arvan, et nad on väga palju halba teinud.

Millal oli see kriitiline hetk, mil oleksime pidanud ennast liigutama?

Üheksakümnendate algus oli ideaalne aeg. Siis oleks pidanud võtma vastu radikaalsed otsused, mis oleksid tol hetkel ka läbi läinud.

Ja nüüd? Mis sinu lahendus oleks?

Lasteaiad ei peaks olema venekeelsed. Mina arvan, et lasteaiatasemel võiks segada eesti- ja venekeelsed rühmad. See on ju riigi tugevus, kui meil räägitakse peale inglise keele vene keelt. Meil on terved põlvkonnad ilma vene keele oskusest, aga ega see riiklikult mõeldes hea ole. Meil on hiiglaslik naaber ja ükskõik mis seal praegu ka ei toimu, ei ole see igavene, nagu pole igavene ka Putin.

Jällegi ei räägi ma ainult keelest, keel peaks olema iseenesestmõistetav. Oluline, et inimesed omavahel suhtleksid. Mitte nii, et nüüd on keeletund ja ongi kõik.

Filmi ettevalmistusega tegeldes käisin ühes lasteaias, kus juhataja rääkis, et nad tahtsid omaalgatuslikult teha sellist minu kirjeldatud ideaalrühma. See jäi aga ära, kuna vanemad olid vastu. Mis sa arvad, kummad?

No ütle!

Vene vanemad. Kartsid, et eesti keele arvelt hakatakse rääkima vene keeles ja lõppkokkuvõttes jääb eesti keel õppimata. Aga jälle: keeleoskus keeleoskuseks, palju olulisem, et tekiksid sõbrad.

Olgu ääremärkusena kirjas, et venekeelne elanikkond ei tähenda alati vene rahvusest elanikkonda, kuid siinses vestluses olgu lihtsuse mõttes siiski kirjas lihtsalt „vene“.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht