Kultuurikompott Gogoli kastmes

„Prazdniku“ hoolega komponeeritud kaadrid, staatiline kaamerapilt ja mustvalge stilisatsioon annavad teosele mängufilmi kvaliteedi, kuid esteetika võidutseb kohati inimliku läheduse arvel.

AVE TAAVET

Dokumentaalfilm „Prazdnik“ (Volia Films, Anthill Films, Eesti 2019, 67 min), režissöör Vladimir Loginov, operaator Maksim Golomidov, produtsendid Volia Chajkouskaya ja Vladimir Loginov.

„Olge tervitatud, Maardu maksumaksjad, kõige heldemad maksumaksjad maailmas!“ hõikab Gogol lava pealt ja rahvas hõiskab talle vastu. See „Sorotšintsõ laada“ avakõne stseen võtab hästi kokku Andrei Loginovi dokfilmi „Prazdnik“ teemad: eri traditsioonide ja aegade põimumine, laadagrotesk ja südamlikkus, poliitika ja kultuur ühes väikeses tööstuslinnas.

Gogoli kuju vilksatab filmis nii parukas näitleja, üleelusuuruste plakatite kui ka linateost liigendavate tsitaatide näol. Maardu sügislaat ongi oma nime saanud ukraina kirjandusklassiku samanimelise novelli järgi, kus ühel sumedal südasuvisel laadal hakkab tembutama saatan. Maardus jäädakse enam-vähem realistlikkuse piiresse, ehkki nähtu sunnib meid – nagu Gogolitki – selle tegelikkuse kohta kriitilisi küsimusi esitama.

Kui Gogoli maagiline realism sünnib rahvapärimuse fantastilise maailma kõrvutamisel kroonuliku Vene masinavärgi, institutsionaliseeritud religiooni või XIX sajandi talupoja pragmaatilise maailmapildiga, siis Loginovi nihestatud reaalsustaju juured on Nõukogude minevikus. Lagunenud impeeriumi materiaalne ja mentaalne pärand, mis on kaotanud oma kunagise funktsiooni ning kattunud uute kihistustega, loob fooni idaeuroopa maagilisele realismile. Sarnaselt rahvausundiga oli ka nõukogude ideoloogia suunatud pigem maailma mõjutama, kui seda realistlikult kujutama. Toonaste õhulosside varemed mõjuvad praegu paratamatult absurdihõngulisena. Loginov on näidanud mõnuga, kuidas erinevate aegruumide põimumine moodustab uue, sürreaalse tegelikkuse.

„Sorotšintsõ laat“ on eestiukrainlaste ellu kutsutud üritus, suurim ukraina laat väljaspool Ukrainat, ning kuuldavasti rekordina ametlikult raamatussegi kantud. Laadal on Eesti ukraina kogukonna traditsioonide ja kultuurimälu hoidmisel oluline roll, nii suhetes Ukrainaga kui ka siinsel foonil. „Eestivene“ üldnimetaja alla kipuvad meil hõlpsasti sattuma kõik slaavi kultuuride esindajad või endise Nõukogude Liidu aladelt Eestisse saabunud inimesed. Tegelikult on pilt kirjum. Päritolumaade keerulised poliitilised suhted peegelduvad ka siinsete kogukondade omavahelises läbikäimises. Näiteks loobuti 2014. aastal Sorotšintsõ laada nimetusest ürituse ametliku kujuna. Pärast Krimmi sündmusi teravnesid ka siinsete ukrainlaste ja venelaste omavahelised suhted ning folkloorifestivali ukraina identiteedi rõhutamine võinuks kaasa tuua konflikte. Ehkki mitmed esinejad ja kaubitsejad annavad laadale endiselt eriomase ukraina kultuuri värvingu, nimetatakse üritust nüüd hoopis neutraalsemalt sügislaadaks.

Sama vähe kui Maardu elanikest on tegelikult teada ka sealsest linnaruumist. Ansambel Vennaskond on kuulsaks laulnud Maardu sügava hämaruse ja ilusad tüdrukud. Teada on, et tegu on tööstus- ja kaevanduslinnaga. Maardu nime tähistab viipekeeles muuseas märk, mis võib samaaegselt tähendada suitsevat korstnat, aga ka fosforiidi helki pimeduses. Paraku on suur osa Maardu romantikast, salapärast ja kõnealuse filmi atraktiivsusestki seletatav tõsiasjaga, et ega muud inimesed sellest kohast suurt midagi ei tea.

Nende põnevate küsimuste kõrval on Loginov läinud hoopis kolmandat teed: siinsest slaavi kogukonnast ja Maardu linnaruumist enam on teda huvitanud laada kui sotsiaalse nähtuse dünaamika ja toimimine. See, kuidas soosib karnevalilik peoõhustik eri rahvuste, sotsiaalsete gruppide ja vanuserühmade ühtesulamist ning kuidas luuakse mängulise vabaduse ruum, kus saab välja astuda hallist argipäevast ja tavapärasest hierarhiast. Pole ju filmi pealkirjakski pandud mitte „Sügislaata“ või „Sorotšintsõ laata“, vaid „Prazdnik“ – pidupäev. Teiseks on film mustvalge. Ühelt poolt on see kindlasti olnud paratamatu valik (mahendamaks tänapäeva laadakultuurile iseloomulikku neoondresside, hiina kitlite ja aluspükste kirjusust), teiselt poolt mõjub materjal mustvalge visuaali tõttu ühtaegu ajatu ja ajaloolise, minevikku vaatavana.

„Prazdnik“ on väga esteetiline film: hoolega komponeeritud kaadrid, staatiline kaamerapilt ja mustvalge stilisatsioon annavad teosele mängufilmi kvaliteedi. Dokfilmile, mille olustik ja tegelased on suurele osale filmipublikust arvatavasti võõrad, ei tule selline lähenemine alati kasuks – esteetika võidutseb kohati inimliku läheduse arvel. Sama tunne oli mul ka pärast Loginovi debüütfilmi „Sipelgapesa“ (2015) vaatamist: ilus, arhitektuuri iseärasustega arvestav ja kunstiliselt kauni kompositsiooniga kaamerapilt loob ekraanil toimuvaga emotsionaalse distantsi. Ehkki laada eneseküllane melu mahendab mõneti võõristust, võiks Loginov tulevikus kaamera inimestele lähemale nihutada, usaldada rohkem juhuse juhatavat kätt ning teha kunstiperfektsionismis suurema soojuse nimel väikesi järeleandmisi.

Liigsest nostalgiast mustvalgete laadakaadrite mõjul aitab aga hoiduda filmi särtsakas põhiliin, Maardu missivõistluseks valmistumine. Kui kõikvõimalikest intriigidest ja konfliktidest täidetud modellivõistluste telgitagused on korduvalt tõsielusarjadele ainest pakkunud, siis „Miss Maardu“ mõjub nende kõrval suisa koduselt. „Ma arvan, et praeguseks on juba kõik Maardu tüdrukud korra missiks valitud,“ naerab üks osaleja. Võistluslikkust kahandab seegi, et enamik kandidaate ei ole kohale tulnud omal initsiatiivil, vaid eelkõige tänu iludusvõistluse eestvedaja, autoritaarse ja võimuka Antonina Romanovna sekkumisele. Antonina õpetab nad istuma ja astuma, teeb lavaseadeid ning osaleb otsapidi võistluse žürii tööski.

Esitlemine, hindamine ja kaubastamine on nii laadal kui ka iludusvõistlusel keskmes ning selle poolest sobib Maardu missi valimine laadamelusse üsna hästi. Omamoodi võti terve filmi tarvis on aga pärast lõputiitrit vilksatav klipp, kus üks missikandidaatidest analüüsib selle iludusvõistluse tähtsust ning sõnab: „„Miss Maardu“ näitab, kuidas kaasaegne inimene peaks ennast maailmas esitlema.“ Kuna vaid mõni minut varem on nähtud, kuidas napis riietuses kaunitar laval nabatantsu tantsib, peas põlevate küünaldega ehitud kandelaaber ja lava ees vastu säramas publiku joobnud silmad, siis omandab see kommentaar filmis küll pigem sotsiaalkriitilise varjundi.

Laat on rahvapidu, kus lubatud nali ja kehalisus. Seega võib tänapäevast Maardu sügislaata kõrvutada ka keskaegse karnevaliga, mida on viljakalt analüüsinud Mihhail Bahtin. Karnevali iseloomustava groteskse realismi peamised karakteersed jooned on tema käsituses kollektiivsus („sündmuse keskmes on rahvas, mitte „isoleeritud bioloogiline isend““*) ning materiaalsuse ja kehalikkuse abil kõrgkultuuri kaanonite madaldamine. Kehalisust on filmis enam kui küll: kui naised võistlevad laval oma keha võlusid demonstreerides, siis mehed katsuvad Maardus mitmel viisil rammu (sedagi näeb ekraanil vilksatamas), rääkimata laadamelus kõikvõimaliku toidu- ja joogipoolise tarbimisest. Ka kõrge ja madala kontrast ning paroodilisus ja illusoorsus on linateoses kohal: laval säravatele printsessidele Grossi poest rooside ostmine, telkide vahel suitsupausile siirdunud väsinud näoga kasakas ja koeravillased aluspüksid õigeusu kiriku taustal, Gogoli kõne Maardu maksumaksjatele. Paroodia madaldab, kuid toob maa peale, lihtsale inimesele lähemale selle, mis muidu näib olevat kättesaamatus kauguses. Paradoksaalselt tundub, et inimene saabki olla täiel määral tema ise vaid karnevali keskkonnas: kollektiivsus ja huumor vabastab paratamatuse tundest, poliitilistest dogmadest ja neoliberaalse ühiskonna peale surutud individuaalse vastutuse painest.

Kohalik ja massikultuur, nõukogude pärand ja lääne tarbimiskultuur moodustavad Maardu laadal ainulaadse kompoti. Ehkki filmi ja laadasündmustiku piiratud aegruumis reljeefsemalt esile toodud kui muidu, on see vastuolusid ja groteski täis tegelikkus lahjendatud kujul endiselt iga päev meie ümber.

* Mihhail Bahtin, François Rabelais’ looming ja keskaja ning renessansi rahvakultuur. Rmt: Valitud töid, Eesti Raamat, 1987, lk 194.