Kuningas on poolalasti

Isegi Steven Spielberg ei seisa automaatselt väljaspool kriitikat, kuigi ta on maailma kõigi aegade tulutoovaim režissöör ja teinud terve rea filmiklassikasse kuuluvaid filme.

MARTA BAŁAGA

Natuke aega tagasi juhtus minuga Steven Spielbergi filmi „Salajased paberid“¹ linastusel imelik lugu: hakkasin omaette mõtisklema, mida siis õhtul süüa. Ei tahaks valida sushit ega Tai toitu, sest riisilimiit tuleb ka ükskord ette, ja pitsat samuti mitte, sest … lihtsalt ei taha. Kokkuvõttes ei olegi oluline, mis ma lõpuks otsustasin, küll aga jõudis äkki kohale arusaam: olin vaatamas Steven Spielbergi filmi. Ja mul oli igav.

Veendunud järgijale, kelle meelest „pole sellist asja nagu halb Spielbergi film“ – toodud siinkohal jutumärkides, sest olen seda ka mõnikord avalikult välja plärisenud – tuli selline tõdemus üllatusena. Kuid kiirustan siin endast pisut ette: „Salajaste paberite“ vanad kondid võivad küll veidi nagiseda, aga halb film see ei ole. Tõsi, filmiga patsutatakse endale pisut liiga palju õlale, peaosatäitjate Meryl Streepi ja Tom Hanksi rollid paistavad olevat auhindamiseks justkui loodud ja kogu filmi vältel on näha ka telefoniga rääkiva Ri­chard Nixoni tüütut selga. Kuidas ma ka ei soovinud filmile kaasa elada, on see siiski enesega rahul olevate näitlejate mäng enesega rahul oleva režissööri filmis ja kes kõik on vaataja armastuse ära teeninud juba enne esilinastust. Kas ma mäletan mõne kuu pärast sellest filmist midagi? Väga ebatõenäoline. Aga minus äratas uudishimu see vaene hing, kes valiti mängima Ameerika 37. presidenti nii, et me ei näinud hetkekski tema nägu. Härrad ja prouad, tema nimi on Curzon Dobell. Võtame aja maha.

Kogu asi pani mind järele mõtlema. Kas ma olen olnud Steveni tegemiste suhtes täiesti objektiivne? Ta on tehniline geenius, vastuvaidlematult. Tema filmid on eranditult voolujoonelised ja mõjuvad. Aga isegi geeniused libastuvad vahel ja kukuvad näoli. Või siis lähevad paksuks nagu Orson Welles.

Kuna nii mõnedki Spielbergi hiljutised filmid on olnud pigem arvestatavad kui suurepärased, olin hakanud arvama, et tal ebaõnnestuvad üksikud elemendid, aga mitte kogu film. Kas või muidu suurepärase „Kolmanda otsuse“² lääge lõpp, mis on nii halb, et mu isa meenutab seda seniajani: „Mäletad seda rämpsu? Kohutav!“ Või Kate Capshaw õnnetuke tegelaskuju Willie Scott teises „Indiana Jonesis“.³ Või „Amistadi“ (1997) Give-us-free-kõne. Tont võtku, kuigi need detailid ei kahanda Spielbergi saavutuste kaalukust, tuleb tunnistada, et vanameistril on ette näidata ka ämbreid. Mõni neist kõmiseb ikka väga tühjalt.

See film, mis pidi olema koomiline

Ja pole õõnsamaid kui „1941“ (1979) – tema Teist maailmasõda käsitlev komöödia, kus nägime hulgaliselt tegelasi askeldamas asjadega, millest on ükskõik. Oleks ju tahtnud küll vastuvoolu ujuda ja selle filmi alahinnatud meistriteoseks tunnistada, aga „1941“ on siiski erakordne möödalask igas mõttes ja tuleb tunnistada, et üks mu lapsepõlve suuri lemmikuid. Samasse kategooriasse kuulub aga ka „Kõrilõikajate saar“.⁴ Ajad muutuvad.

Kuigi mulle on sümpaatsed need peeretavad corgi’d „Suures sõbralikus hiiglases“,⁵ on selge, et leidub ka Stevenile üle jõu käivat, ja üks neist on komöödia. Mõte baasi komandörist, kes keeldub hullusega kaasa minemast ja läheb selle asemel vaatama „Dumbot“,⁶ saates suurema osa kaosemöllust mööda pisaraid poetades, on briljantne, aga selle asemel et nalju paremaks lihvida, lisab ta neid veel juurde. Christopher Lee mängib natsi. Jaapani sõdurid riietuvad jõulukuuskedeks. Kui kuuldused Jaapani invasioonist jõuavad USA läänekaldale, ei ole killuvihinast enam pääsu. Kahjuks ei taba peaaegu ükski kild märki.

Ja on veel üks asi. Nüüd, #metoo’de ja „timesup’ide ajastul filmi üle vaadates, mõjub „1941“ rassistlikuna – algpealkiri „Öö, mil japsid ründasid“ (The Night the Japs Attacked) annab hea vihje – ja on ka uskumatult, taunitavalt seksistlik. Võtame näiteks sellise dialoogikatke: „Donna, oled sa ikka veel hell?“ / „Jah, nii mõnestki kohast“ / „Hahaa, vana hea Donna!“.

Aga ärge muretsege, Donna saab oma seksuaalse erutuse lennukitest, nii et see heastab justkui kõik, kuigi pärast mõningat käperdamist ütleb Donna ühele noormehele, et isa on talle õpetanud enesekaitset. Sealt edasi läheb vaid hullemaks. „Hai lõugade“⁷ paroodia­stseen on imekaunis ja Spielberg otsis isegi üles sama näitlejanna, et too vees ringi ujuks, aga stseen lõpeb ikkagi appi karjuvat alasti tüdrukut niisama jõllitava sõduriga. Lisaks on filmis ka looliin, mille võiks heaks kiita vaid Benny Hill. Üht teist tüdrukut ajab järjekindlalt taga vägivaldne sõdur, kes üritab teda see­järel vägistada – stseen peab mõjuma koomilisena. Tüdruku sõbrale meeldib see kõik nii väga, et ta püüab poissi endale saada. Naera või lõhki.

„Paranoia kohtub Pandemoniumiga“ kõlab lause plakatil ja ükski lööklause ei olegi vist olnud tabavam. See on ilmselt ainus film, mille üle tundub Spielberg olevat kaotanud igasuguse kontrolli ja kui filmi lõpus vajub terve maja ookeani, ei suuda vaataja isegi üllatuda. „Võtsin seda kui suurepärast võimalust lõhkuda ära hulk mööblit,“ ütles ta intervjuus Empire’ile.⁸ Vähemalt seda sai ta siis teha.

See surnud Richard Dreyfussiga film

Spielbergi probleem kõigi naistega, kes pole emad või puberteediealised tüdrukud, ilmneb väga piinaval kujul ka filmis „Alati“⁹ – Spencer Tracyga 1943. aastal tehtud filmi „Mees nimega Joe“¹⁰ tuimas, tuimas uusversioonis, kus Teises maailmasõjas surma saanud piloot hakkab teise piloodi kaitseingliks, aga näeb, kuidas too armub lahkunu vanasse pruuti. Mõni ime, et film näib nii aegunud.

Spielbergil on komme kalduda aeg-ajalt vanamoelisusse, aga oh-sa-poiss-dialoogide ja viidete tõttu Henry Fondale tundub „Alati“, hoolimata tänapäeva maailmast, kuuluvatki 1940ndatesse. Spielbergi kinnitusel olevat „Mees nimega Joe“ õhutanud teda filmilavastajaks hakkama. Dreyfuss vaatas filmi nii palju kordi, et „Hai lõugade“ võtete ajal põrgatasid nad omavahel selle lööklauseid. Spielbergi sentimentaalne vaatenurk aga ei tööta, kuna tegelased ei ole siin sõdurid, vaid tuletõrjujad ja lahingute asemel kustutatakse lennukilt metsatulekahju, ehk siis panused on märksa väiksemad ja eepika sellises olukorras liiga ülevoolav. Lisaks veel see, et punnkõhuga Richard Dreyfussi kujutamine keevalise piloodina võrdub sellega, kui paluda kaisukarul seksikas olla.

Sellise loo hingeõhk ja vereringe on romantika, mida Spielberg suudab toota vaid siivsa „Alla 13 keelatud“ vanusepiiranguga. Kriitik Molly Haskelli sõnul ei suuda „Alati“ kujutada täiskasvanud heteroseksuaalsete inimeste täit tunde­spektrit – köitvust, flirti, iha.¹¹ Seda võib öelda ka tema teiste filmide kohta. Spiel­berg lihtsalt ei mõista täiskasvanud naisi ja punkt. Sama kehtib ka paljude tema põlvkonnakaaslaste kohta, aga kui Scorsese vähemalt püüdis seda teha filmis „Alice ei ela enam siin“,¹² siis Spielberg annab lihtsalt alla. Välja arvatud „1941“, mis tekitas hoopis kõlvatu multika tunde. Kui kõik teised üritavad naist üle seksualiseerida, eelistab tema näidata neid läbinisti emalike või ülilapsikutena. Holly Hunter lennudispetšerina on särtsakas ja annab filmile ainsad õrnusehetked, aga kaotab kleiti nähes täiesti pea („Oo, tüdrukute riided!“). Kui Dreyfussi mängitud Pete Sandich ütleb: „Soovin, et oleksime kohtunud viieaastasena, siis oleksin su otse kolmerattaliselt maha võtnud,“ on selline tunne, et Spielberg noogutab kusagil kaasa.

See hiidsipelgatega film

Vaieldavalt on ainus sellistest lõksudest pääsenud Spielbergi filmide naine Karen Allen filmis „Indiana Jones kadunud laeka jälil“.¹³ Indiana Jonesi sarja esimesest filmist tuttava näitleja naasmine neljandas (ja seni viimases) osas oli seega veelgi oodatum. Ja kuigi see film näeb nii hea välja, et peaaegu pettis ära endaga kaasa retke nautima, osutus see kokkuvõttes parajaks möödapanekuks. Igal tasandil.

„Indiana Jones ja kristallpealuu kuningriik“¹⁴ on järjekordne näide sellest, et Spielbergil on igikestev probleem järjefilmidega, mis ei ole takistanud tal järgmist osa alles hiljuti välja kuulutamast.¹⁵ Kuigi 20 aastat osadevahelist pausi oleks võinud olla piisav puhkuseaeg, oli see tõsiste sarjaväsimuse sümptomitega, paberkotti pähe paneva Shia LaBeoufiga (see pole metafoor) oma viimases mõistlikus rollis ja hiiglaslike sipelgatega film üks sellistest, mida hakatakse süüdistama oma lapsepõlvemälestuste ärarikkumises.

Spielbergi tunnustuseks tuleb öelda üht. Ta tunnistab tavaliselt ka ise, kui midagi nässu läheb. „Kui George Lucas kirjutab loo, millesse ta usub, siis võtan ma selle tema ettekujutuse järgi üles ka siis, kui mul enesel sellesse usk puudub. Ma viitan George’ile alati kui Indiana Jonesi lugude autorile. Ma ei pretendeeri sellele tiitlile kunagi,“ püüdis ta selgitada.¹⁶ Nojah, siis oli muidugi see külmkapp.

Oma filmograafia jaburaimas stseenis elab Indy tuumaplahvatuse üle külmkappi pakituna. Selles ei saa ka Lucast süüdistada, see oli läbi ja lõhki Spielberg. „See oli minu rumal idee,“ tunnistas ta. Jääb vaid üle mõtiskleda, kas selles tõdemuses polnud mitte terakest uhkust.

Seda, et tema huumorimeelt alati liikuvaks pildiks üle kanda ei saa, oleme alati teadnud, aga ideaalse triloogia ärarikkumist vaid selleks, et näidata lendavaid taldrikuid ja sovettide kallal maiustavaid sitikaid ei osanud me küll ette näha. „Kuhu nad läksid, ilmaruumi?“, küsib Indy ühel hetkel. „Ruumi ruumide vahel,“ kõlab vastus, mis sunnib meid soovima võtta kogu filmi paroodiana. Ja Karen Alleni Marion Ravenwood? Ta sai emaks.

See dinosaurustega film. Ei, see teine

Ka järjefilmist ühele tema armastatuimale linateosele oli puudu huvitav lugu. Lühidalt öeldes: „Jurassic Park 2. Kadunud maailm“¹⁷ ei ole eriti hea. Filmi alguses joovad ärritava aktsendiga snoobid koos šampust. „Rannas pole ju madusid,“ nähvab üks. Võib-olla mitte, aga see-eest on saurused.

Kahetsusväärselt on filmist võluvägi kadunud ja isegi Jeff Goldblum ei tundu olevat huvitatud silme ees paradeerivatest eelajaloolistest elukatest, miks peakski? Eelmise filmi lapsed ja Richard Attenborough näitavad korraks nägu, et anda vaatajale edasi mõned kiiresti kokku klopsitud selgitused, mille järgi on saurused seekord paigutatud saarele, aga sellega kõik uudne enam-vähem piirdubki. Uudiseid kuuldes ütleb Gold­blum: „Te ei korda vanu vigu, vaid teete uusi.“ Mm, tegelikult ei tee.

Kuna filmis ei olnud ühtki uut sõnumit ega tegelast, kellele kaasa elada, tundub Spielbergil olevat oma materjalist täiesti ükskõik. „Ma piitsutasin end tagant, muutudes järjest kannatamatumaks. Muutusin mõtlikult nukraks väljavaatest, et pean tegema helifilmi, sest jutu oleks võinud lihtsalt asendada kõrvulukustavate möiretega. Tabasin end kahtluselt, et see ongi kõik, ja tundelt, et sellest ei piisa,” tunnistas lavastaja.¹⁸ Vaadata seda, kuidas suured elukad kellegi nahka panevad, on muidugi lõbus, aga teiste hulgas langeb siin saagiks ka ühe lapse koer (Koer saab surma? Spielbergi filmis?!). Minu teoorial, et filmi lõpetas režissööri assistent Sergio Mimica-Gezzan, samal ajal kui Spielberg mõtiskles oma riietusruumis elu mõtte üle, tundub olevat tõepõhi all.

See lapsmehega film

Kuigi filmi „1941“ on halbuse kategoorias raske üle lüüa, kuulub kõige halvema Spielbergi filmi tiitel paljude arvates hoopis „Kapten Konkskäele“.¹⁹ Võib-olla seetõttu, et ta halvimad filmid parimatest kuigi palju ei erine, Spielbergi nõrgad küljed on nendes lihtsalt rohkem rõhutatud. Neid nõrku külgi rõhutab kõige selgemalt see tundmatuseni moonutatud tõlgendus klassikalisest lasteloost, mis oli saatuse tahtel veel üks mu lapsepõlvelemmikuid. Näen mingit korduvust.

„Tahan alati olla väike poiss, kellel on lõbus,“ ütleb üks laps filmi alguses, võttes kokku Spielbergi karjääri. „Kapten Konkskäsi“ ongi ka Steveni enda kokkuvõte, kus palutakse meil taas üles leida oma sisemine laps. Seekord ei olnud selleks isegi vajadust, sest sisemine laps jookseb mööda ekraani ringi, rohelised retuusid jalas, nii et tühja neist vihjetest ja nüanssidest. „Sa suudad seda, Peter. Võta appi oma kujutlusvõime!“ soovitab talle keegi. Mis kujutlusvõime? Kõik on ju juba selgelt öeldud!

Kui Kapten Konkskäsi röövib lapsed, peab täiskasvanud Paan (Robin Wil­liams) minema tagasi Eikellegimaale, millest johtub omakorda tiibadega Julia Roberts (vist, või on see eriti ekstravagantne kleit) ja rohkelt plaksutamist. Ma armastan Robin Williamsit, aga see pole tema parim hetk. Kuigi tal õnnestus osaleda grupikas koos merineitsidega, kes jätkasid oma filmikarjääri sellistes filmides nagu „Kire vangikoobas“ ja „Sex-failid. Seksuaalne maatriks“.²⁰ Ma ei ole seda välja mõelnud, päriselt.

„Kapten Konkskäsi“ on narratiivne ja visuaalne kuhjatis – kogu piraatluse, pesapalli ja postapokalüptilisse drag’i riietatud lastega on see üks väsitav elamus.

„Salajaste paberite“ juurde tagasi tulles meenub mulle Seth Meyersi Kuld­gloobuste-gala avamonoloog. „Parima filmi nominentide seas on film aja­kirjandusväärikusest, lavastajaks Steven Spielberg ja peaosades Tom Hanks ja Meryl Streep,“ ütles ta, kui märkas, et lavale on tulnud lavataguse tiimi liige, kes kannab sületäit kuldseid kujukesi. „Ei, mitte veel,“ sosistas Meyers tollele. „Me peame ootama ja vaatama, mis saama hakkab.“

Mitte keegi, ükskõik kui mainekas, ei tohiks saada automaatselt kiita, kuna tema looming on prestiižne. Spiel­berg on võitnud kolm Oscarit, on kõigi aegade kõige suurema kassatulu tootnud režissöör (Michael Bay on muide juba teine, vaat see peaks mõtteainet pakkuma) ja mõelnud välja suvise kassafilmi formaadi, aga nagu öeldakse, ära hõiska enne õhtut. Asi pole selles, et kuningas oleks alasti. Lihtsalt tundub, et mõnel puhul on tal liiga napp rõivas seljas.

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 „The Post“, Steven Spielberg, 2017.

2 „Minority Report“, Steven Spielberg, 2002.

3 „Indiana Jones and the Temple of Doom“, Steven Spielberg, 1984.

4 „Cutthroat Island“, Renny Harlin, 1995.

5 „The BFG“, Steven Spielberg, 2016.

6 „Dumbo“, Sam Armstrong, Norman Ferguson, Wilfred Jackson, Jack Kinney, Bill Roberts, Ben Shrapsteen, 1941.

7 „Jaws“, Steven Spielberg, 1976.

8 Freer, Ian. The Story of 1941. Empire, 2. X 2014.

9 „Always“, Steven Spielberg, 1989.

10 „A Guy Named Joe“, Victor Fleming, 1943.

11 Haskell, Molly. Steven Spielberg: A Life in Films. Yale University Press 2017.

12 „Alice Doesn’t Live Here Anymore“, Martin Scorsese, 1970.

13 „Indiana Jones and the Lost Ark“, Steven Spielberg, 1981.

14 „Indiana Jones and the Kingdom of the Crystal Skull“, Steven Spielberg, 2008.

15 Indiana Jonesi sarja viies ja viimane film on ekraanidele plaanitud aastal 2020, peaosas endiselt Harrison Ford.

16 Russ Fischer. Steven Spielberg Talks ‘Indy IV;’ didn’t Like the Story Any More than We Did. Slashfilm, 26. X 2011.

17 „The Lost World: Jurassic Park“, Steven Spielberg, 1997.

18 Joseph McBride. Steven Spielberg. A Biography. University Press of Mississippi, 2011.

19 „Hook“, Steven Spielberg, 1991.

20 „Dungeon of Desire“, Rachel Gordon, 1999; „Sex Files: Sexual Matrix“, Udo Blass, 2000.