Kunstnik kui liikuv märklaud

Andri Ksenofontov

  Dokumentaalfilm „Toomiku film”, režissöör Marko Raat. Kaamera Heilika Pikkov ja Marko Raat, montaaž Madli Lääne, heli ja produtsent Ivo Felt. Allfilm, 2008, 78 min. Esilinastus 17. IX Kumu auditooriumis. Kuidas kujutada dokitegelast, kas usutavalt või huvitavalt? Produtsent Ivo Felti ja lavastaja Marko Raadi film Jaan Toomikust „Toomiku film” on uskumatult huvitav. Veel õieti alustamata mõttearendust, kerime algusesse tagasi: mis on usutav ja mis on huvitav?

Antiikmaailmas suhtuti luuletajatesse ja kunstnikesse erinevalt. Luuletajaid nagu oraakleidki peeti sidepidajateks jumalate ja inimeste vahel. Palangus nähti teadvusekaotust,  teadvuse juhtpuldi muusade poolt ülevõtmist, et edastada inimestele kirjanduslik sõnum. Kunstnikke kiideti võime eest luua töid, mis kutsuvad esile mulje, nagu oleksid need päris. Ent kõik inimeste valmistatud asjad matkisid kõrgemate jõudude loodud eeskujusid. Niihästi luuletajate kui ka kunstnike puhul ei peetud autori isikut oluliseks teoste üle otsustamisel. Luuletõde ei olnud autoritõde, sest luuletades ei kontrollinud autor oma  mõistust. Kunstitõde ei olnud autoritõde, sest meelepetteid luues kaldus ta kujutatavast kõrvale. See tegi kunstnikust paratamatu valetaja ehk parim kunstnik oli vähim valetaja. Luule ja kunsti tõe kriteeriumiks peeti seda osa loomingust, mille eest olid vastutavad jumalikud, mitte inimlikud jõud. Neid, kes suutsid oma mõistusega tõeni jõuda, peeti natuurfilosoofideks ja filosoofideks. Tõerääkija rolli omistamine filosoofile ja valetaja rolli omistamine  kunstnikule antiikmaailmas võib olla üks põhjustest, miks paljud kunstnikud ei taha oma tööst rääkida, vaid eelistavad, et seda teevad „kunstifilosoofid”.

Tänapäeval ei otsita kunstitöö usutavust enam objektiivsest tõest. Vaatajaid huvitab hoopis rohkem see, kuivõrd suudab autor teostada oma tajusid, tundeid, eesmärke. Ent tänapäeval läheb isegi kunsti subjektiivne tõde vähestele korda. Autorid annavad oma tööd  vabaks, vaatajad vabastavad end autoritest ning võtavad teoseid kui võimalust teostada omaenda vaimseid retki või rahuldada meelelahutusvajadust. Autori ülesanne on mitte alt vedada publikut. Üks viis selle saavutamiseks on äratada huvi. Ent vaatamata sellele, kas see kedagi huvitab või mitte, on tõde ikkagi kusagil. Mõne jaoks on tõde igav, mõne meelest aga huvitavam kõige pöörasemast väljamõeldisest.

„Toomiku filmiga” on seotud üks seik, mida viisakas arvustaja ei mainiks. Selle mahavaikimine jällegi ei aita mõista, kuidas seda nimetatigi, tõde. Nimelt tegi film midagi, mida keegi ei oodanud: „Toomiku filmist” sai taust, mis tõi esile kahe autori, filmitegija Marko Raadi ja kunstniku Jaan Toomiku kontrasti. See avaldub selles, et kujutatav ei taha end ära tunda. Filmi autor Marko Raat on kindlal pinnal, sest kui Jaan Toomik väga ägedalt protesteeriks, siis käituks ta kui portree tellija, kes ütleb kunstilist  üldistust nähes „see pole minu moodi”. Jaan Toomiku kimbatus seisneb selles, et tavaliselt on tema see, kes kujutab, aga seekord on filmitud teda ennast. Kuna aga tegemist on dokumentaalfilmiga, siis võtavad vaatajad seda kui tõde. See on Marko Raadi kimbatus, sest tegelasega vabalt ringi käies on risk kujutada hoopis teistsugust inimest. Ent kui vigu kramplikult vältida, võib saada kirjelduse, mis on ebahuvitav kui passipildi vaatamine 78 minutit  järjest.

Jaan Toomik ütleb filmi alguses: „Sa võid vaadata tund aega järjest end peeglist, siis sa tajud, et sul hakkab kohutav tunne, et see on totaalselt võõras olek.” See sarnaneb eksistentsialistide teravdatud tegelikkusetajuga elu kriitilistel hetkedel, kus kõik tundub absurdsena. Näiteks enesetapu-eelne seisund. Jaan Toomiku motiivid tabavad vaatajat absurdselt ootamatu ja robustselt selge puändiga. Ent  absurdne motiiv võib kergesti esile kutsuda Gestalt-efekti, nii et vaataja näeb seal hoopis midagi muud. Näiteks maalis pealkirjaga „Jeesus Kristuse hommikune väljaoksendamine” nägin ma ennast õgivat meest ega vaevunudki nimesilti lugema.

Marko Raat kogub materjali arhivaari armastusega. Ma ei imestaks, kui tema abiline kogus Jaan Toomiku peast pudenevat kõõma, mille hulgast Marko Raat kullaliistakuid välja  sõelus. Või omapärase kujuga verekoorikuid, sest kindlasti kratsib ka Jaan Toomik ideede otsingul pead. Doki omapära ongi selles, et käsikirja ei ole võimalik ette kirjutada, kõik laused, sõnad, komad ja tühikud tuleb leida filmimise ajal. Dokumentaalfilmi tegemine on teose kirjutamine, mille tegelased elavad oma elu sõna otseses mõttes. Ometi on autor see, kes sisuarenduse paika paneb. Marko Raat konstrueerib motiivi, antud juhul Jaan Toomikut, hoolega filtreeritud toormaterjalist ja draamaliinidest, mis kasvavad ronitaime pimedate väätidena. Draamaliine toob esile stiilne pildikeel. Mida enam läheneb tegelase jutt tuumale, seda vähem jääb kaadrisse tähelepanu kõrvale kiskuvaid asju ja ärritajaid. Kui taust ei ole olemuslikult seotud tegelase või teemaga, siis taandab Marko Raat pildi monokroomsele värvivalikule, nagu õilistatakse fotosid mustvalge gammaga. Vaataja saab iga natukese aja  tagant adrenaliinisüste „dokihetkedega” sarjast „elu ületab väljamõeldise ehk tõe teed on etteaimamatud” ning lõikudega Jaan Toomiku enda loomingust. Filmi teeb vaatamisväärseks ainuüksi ülevaade Jaan Toomiku lühivideotest ja maalidest. Kui ta teeb videot „Kivid”, siis kamandab ta operaator Marko Raati, kes kamandab oma operaatorit Heilika Pikkovit, kes teeb filmi „Toomiku film”. See on ka film Jaan Toomiku lähedastest ja hindajatest, tema  ajast.

Ühel pool on Jaan Toomiku täpselt sihitud ja rohmakalt sirgjoonelised tööd ning leilist vettekukkumise katarsis. Teisel pool Marko Raadi liikuva sihikuga leitud ja peenjoonteni viimistletud kaadrid ning neist välja kõditatud lahenduse ootus. See on kahe looja peamine kontrast. Hollywoodi viimaste aastate arengu suurim saavutus on oskus kutsuda vaatajas esile pissihädakannatamatus näha, mis edasi  juhtub. Nii juhib ka Marko Raat vaatajat lõpplahenduseni, mis erinevalt Hollywoodi lihtsakoelistest filmidest ei pruugi tegelikkuseks saada. Jaan Toomik lihvib teose mõtte, Marko Raat vaataja elamuse täiuslikkust.

Kunsti populariseerimine seisneb vaatama ahvatlemises, mitte õige mõistmise õpetamises. Ka mõistmine on osa elamusest, ent see ei ole võimalik ilma vaatamiseta. Üks kunsti mõistmise vorme on enese samastamine  teosega. Nii ka kunstniku mõistmise üks vorme on enese samastamine autoriga. Siin on peidus kunsti mõistmise skisofreeniline imperatiiv, vaataja kahestumise vajadus. Võib oletada, kas Marko Raat suutis end samastada Jaan Toomikuga. Kui Jaan Toomik ei suutnud samastada end iseendaga, jääb lahtiseks küsimus, kas ta suutis end samastada filmi autori Marko Raadiga. Ent ei ole mingit kahtlust, et Liina Kalvik, kahestunud hingega dokumentaaltegelane, peab end vahel Jaan Toomikuks. Jaan Toomiku looming on tema tahtlik, Liina Kalvik tahtmatu kehastus. Jaan Toomiku ideid kehastas ka vend Tõnu, kes lahkus tahtmatult. Kunstikriitik Eha Komissarov lahkab isuga Jaan Toomiku tööd nagu küpsetatud kana, mis saab seedides omaks. Lennuvõimetu lind, aga annab tiivad. Sest kunstnik ei tee asju nagu insenerid ja töölised. Ta loob mulje. Nii ka lavastaja.