Lahkudes ja tagasi pöördudes

Donald Tomberg

Tammed on oma püsimises põlvkonnaülesed ja nii ka põlvkondade kokkutoojad. Mängufilm „Simon ja tammed” („Simon och ekarna”, Rootsi-Taani-Saksamaa-Norra 2011, 122 min), režissöör Lisa Ohlin, stsenaristid Marnie Blok ja Linda Aronson. Osades Bill Skarsgård, Helena Sjöholm, Jan Josef Liefers, Stefan Gödicke jt. Linastub kinos Artis. Lisa Ohlini film „Simon ja tammed” on valminud Marianne Fredrikssoni samanimelise romaani järgi. See eepiline lugu kahe Rootsi perekonna sõprusest Teise maailmasõja ajal ja sõja järel on Rootsis armastatud ning hinnatud ka rahvusvaheliselt. Romaani on müüdud ligi neli miljonit eksemplari, niisiis menuraamat. Ajalugu, rahvusküsimus, perekond, identiteet, kõik need suured teemad on Fredrikssoni loos esil ja ikka nii, et üksiku kaudu peegeldatakse üldist, läbivaks liiniks saab peategelase Simoni sirgumine, tema eneseotsing ja eneseleidmine suhete seotuses. Võiks öelda, et „Simon ja tammed” ongi lugu esmaste, intiimsete suhete vastuoludesse pöördumisest ja katkemisest ning hiljem, kui inimene on sisemise küpsuseni jõudnud, nende taasleidmisest. Lugu koha, identiteedi, kodu(maa?) kaotamisest ja koju tagasipöördumisest. Ning lihtviisilise õnneliku lõpu asemel tõuseb viimaks esile juba mingisugune teraapiline noot.

Lisa Ohlini filmis jutustatakse Simoni lugu pehmelt, justkui kriitilise leebusega. Vastavalt kujutatud ajastule puudutavad kõik märgitud teemad muidugi ju ka rootslaste ajaloolist eneseteadvust. Rootsi jäi nii Esimeses kui ka Teises maailmasõjas neutraalseks, ent teisalt, neutraalsus ei tähenda siiski puutumatust, mingil viisil tehakse ikka koostööd. Vastavalt saab Rootsi endalt küsida, kas riik tegi Teise maailmasõja ajal sakslastega koostööd tehes vähima või tegi rohkemgi, kui neutraalsuse säilitamiseks vältimatu. Fredrikssoni loo kõigisse tegelastesse puutub juudiküsimus otse ning riigi ajalooline neutraalsus kannab isikustatult ikka selget hirmu ja sisesuhete määratuse pitserit. Sõda me ei näe, see ulatub peategelasteni nagu kaja, ent see kaja toob esile, mis peidus pinna all. Ühiskonnale toimib ka selline kaja kui häälestus. On tavapärane, et lugudes, kus tegelaste elukäiku mõjutab sõda, saab oluliseks pigem isiksuste (moraalne) tugevus, millele keskendutakse. Isiksus kas peab vastu, või murdub. Simoni loos on koos aga just väga õrnad ja tundlikud natuurid. Miskitpidi mõjub selline kujutus isegi paradoksaalsena, teame ju, millised õudused toimusid näiteks vangilaagrites, filmis aga näeme, et sõda lõhub inimesi ka siis, kui see neid otseselt ei puuduta. Isegi kui välist vägivalda ei kogeta, murrab hirm labiilse natuuri ikka. Niisugune viide intiimse ruumi haprusele on selles filmis olulisel kohal. Võiks meenutada ka üht tegevusliini, kui noorukiks sirgunud Simonil tekib pärast sõda romaan koonduslaagris olnud juuditariga. Juuditar on julge, sarmikas ja ekstravagantne, intiimselt suudab aga suhelda vaid tooruse kaudu. (Irooniliselt ei saa siin märkimata jätta, et tänapäeva arusaama järgi on selline hoiak ju igati OK.) Sõda sandistab seesmiselt.

Kui eespool sai märgitud, et filmi lõpp tüürib katkenud suhete taasleidmisel teraapilises suunas, siis samahästi võib öelda, et kogu film on selle teraapia otsimine. Hea küll, olgu sellega kenasti, et Simon tunneb otse veresideme kaudu endas ära muusika ja suudab hiljem muusikas enda jaoks kokku tuua suhted ja emotsioonid, mis näisid ühitamatuna. Muusika toimib keeleülesena või nagu universaalne keel, milles kõik asetub oma kohale. Tammed on oma püsimises põlvkonnaülesed ja nii ka põlvkondade kokkutoojad. See kõik on selgelt esil, ent tegevusele ja ka karakterite mõtestamisele annab ilmselt parima võtme väike stseen, kus Simoni sümpaatia, kena tudengineiu, räägib põgusalt müütidest, avaldades arvamust, et kui tunned rahva müüte, tunned ka rahvast paremini, et müütides sisaldub sügavam teadmine ja need avavad võimaluse ka teraapiaks.

Kui kogu Simoni lugu selle pilguga vaadata, muutub kõik kohe palju huvitavamaks. Allhoovuse võib leida juba tegelaste piiblinimedest, ja teisalt, mitmed tegelased joonistuvad välja nagu arhetüübid, suhete kõrvutused ja vastandused toimivad küll suhteliselt leebelt, ent on samuti arhetüübilised. Simoni peresuhted on vereliini pidi keerulised, ta on lapsendatud, ent hoolimata sellest on naine, kes Simoni eest hoolitseb ja teda armastab, otse ema arhetüüp. Üksikuna masajas talumajas elav rohmakas sugulane, naine, keda peetakse kohtlaseks, ja kellest arvatakse, et ta magab ühes sigadega, on aga Simoni ema, kes oma elu suurt armulugu võrdleb muinaslooga ja keda armsam kutsub haldjaks – siia on siis peidetud ebamaine ilu ja ka veidi müstiline tundlikkus. Simoni pere võtab sõja ajal oma hoolde ka Simoni sõbra, et laps hirmust endasse ei sulguks. Poisi isa on rikas, ja toetav, siit algab kahe pere läbikäimine. Simoni ja tema sõbra puhul võiks aga öelda, et need lapsed on tüüpidelt nagu Marta ja Maarja. Mõlemad on tundlikud natuurid, üks leiab end aga praktilises töös, teostab end paadimeistrina, teist tõmbab aga kõrgemate sfääride poole, ta tunneb enda ära muusikas. Sõbra isa ja Simoni kasuisa on nagu vastandid, ja kui Simoni sõpra tõmbab pigem Simoni kasuisaga paati ehitama, siis Simon mõistab paremini hoopis sõbra isa meelelaadi, neid ühendab armastus muusika vastu. Simoni küpsemine ja suhete terviklikkus taastub aga viimaks just sellise vastandpingelisuse tunnistamisest ehk siis tegelikult on just selles vastandpinges harmoonia.

Loetelu võiks jätkata, ent tehkem parem kokkuvõte. Simoni kodu, kuhu ta viimaks tagasi pöördub, on samuti vaadeldav nagu müütiline ruum. (Siin võiks meenutada ka filmi algust ja lõppu raamivat Simoni poeetilist ühelauselist mere iseloomustust.) Simoni eneseleidmine sisaldab aegadeülese ja vastastikuse seotuse äratundmise ning müüdiline põhi toimib teraapiliselt. Vaat selline pereromaan.

Lisa Ohlini „Simon ja tammed” on filmina üsna kenasti teostatud pehme ja naiseliku joonega. Öelda, et see film on kuidagi eriliselt õnnestunud, aga ka nagu ei saa, seega tõdegem lihtsalt, et eepiline lugu rullub vaataja ees lahti eriliste kadudeta. Siit võib otsida ka ajastule omast meelelaadi ja tunnetust ning viimaks too Marianne Fredrikssoni loodud, müüdilise aluskihiga suheteruum on ju oma alus ja pealiskihtide kõrvutuses päris põnev.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht