Lancelot ja Metskass

„Soo“ tiitreid ehtiv kinnitus, et filmikude olla just Oskar Lutsu oma, ei vasta tõele. Lutsu on filmis supilusikatäis, kuid stsenarist Martin Algus on leidnud uusi huvitavaid lõimi.

LOONE OTS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Mängufilm „Soo“ (Taska Film, Apollo Film, Kassikuld, Eesti 2022, 87 min), režissöör Ergo Kuld, stsenarist Martin Algus, operaator Ergo Kuld, helilooja Mick Pedaja, põhineb Oskar Lutsu samanimelisel jutustusel. Osades Franz Malmsten jr, Epp Eespäev, Indrek Taalmaa, Hanna-Ly Aavik, Helgur Rosenthal, Grete Kuld jt.

Idee viia „Soo“ tegevus 1913. aastast 1917. aastasse on ühtaegu hea ja halb. Hea, sest nii saanuks loole anda täiesti teise mastaabi. Halb, sest minu arvates ei ole autorid muutuse potentsiaali kuigivõrd rakendanud. Paar õrna vihjet revolutsioonile ei ole midagi lisanud, kuid jutustuse filosoofiline telg on paigast nihutatud. Maailmasõda näinud mees peaks suhtuma tapmisse teistmoodi, ent peategelane Toomas (Franz Malmsten jr) on jäänud ikka naiivseks nooruriks, kelle painajad on seotud ainult sõjasõbra hukkumisega. Elu ebaõiglusele sunnib teda vastu astuma siiski just surma ebaõiglus. Tubli algus. Mis saab edasi?

Režissöör ja operaator Ergo Kuld peaks saama oma töö eest ühe lutsuliku kiitusekirja, ehk isegi kaks: nii are ja tore on tema kaamera, nii hästi on stseenid lavastatud. Kunstnikud Annika Lindemann ja Triin Peetsalu on sama tublid. Raske on lahendada edukalt ka inetuid hetki. End ärajoonud meeste galerii kõrtsi ees on muljetavaldav. Tänu kunstnikutööle saame hästi aru, et kui sooküla asukad on kas abielus (Johannes), vanad (ülemteener), kiiksuga (Jannu) või joodikud (kõik ülejäänud), siis ongi Pariisi ja kunstniku oreooliga pärjatud ilus gentle man Toomas iga naise unistus.

Neid naisi on kolm ja ükski neist ei vasta päriselt Lutsu loodud tegelaskujule. Liis (Liis Lass) on pigem Irene Forsyte. Kiidan siiski tegijate maitsekust tema mõtestamisel. Selles naises on suurt sisu ja tuntavat soojust. Ta on alusteose omast tumedam ja tahurikkam – ja mängib selle kõik ka välja. Hõrk on stseen, kus ta käed Tooma kätest eemale nihutab.

Hanna-Ly Aavik on Metskassina tüübilt ülihea. Ootad väga, mida selline täpselt kümnesse valitud välimus mängima hakkab. Filmi loojate tahtel jääb ta üheplaaniliseks, peaaegu päris lõpuni lihtsalt ohvriks.

Kaader filmist

Metskassi ekspositsioon paljana on kummardus Kaljo Kiisa „Nipernaadile“ ja viib Tooma suhtumise vahest liiga lihalikule alusele. Hanna-Ly Aavik on tüübilt ülihea. Ootad väga, mida selline täpselt kümnesse valitud välimus mängima hakkab. Filmi loojate tahtel jääb ta üheplaaniliseks, peaaegu päris lõpuni lihtsalt ohvriks. Taas erinevalt raamatust, kus temas on kõvasti rohkem subjekti kui objekti: kas või tagasihoidlik, päris argine „Tapke ta ära“ filmis ja mitmekordne mustkirglik mantra „Laske! Laske!“ jutustuses. Rõhutatakse looduslast ja unustatakse põhjendada hüüdnime.

Raamatu õunanäolisest peretütrest on kujundatud muutumatult paha, aga lõbus lesk proua Martinson (Grete Kuld), kelle suu sõimab, käsi peksab ja üsk igatseb meesterahvast. Aimame, et Madjakul on mõisas mahlasemaidki rolle kui tallimees. Autorid tahavad naeruvääristada ja hukka mõista eesti tõusikut, kes üritab pürgida, kuid jääb ikka kisavaks Kilu-Mariks. Miks mitte. Ainult taas jääb näitlejal vähe näidelda, roll taandub maskisõuks.

Mehed? Elu rentniku saatusega leppiv ja naise abielurikkumist stoiliselt taluv Johannes (Helgur Rosenthal), kes on stsenaristi soovil saanud Tooma suureks vennaks, ei ole sümpaatne, kuid sisendab austust, sest teab, mida tahab, ja teeb selle tööga teoks. Lugupidamist äratab ka ülemteener, kes hoiab sakste kultuuri, kui saksu endid enam ei ole. Toomas Suuman loob siin noobli osatäitmise.

Tüübina – taas pole palju mängida – hiilgab saatanlik Madjak (Martin Kork), kelle väline kalevipoeglus kaob hetkega, kui näeme mädasood tema sees – rikutud hammastega irve on suurepärane kujund. Indrek Taalma joomar Jakupina on Taalma tuntud headuses. Jannu (Märten Matsu) ei tohi filmijate tahtel olla maa sool ja näitemängu lavastaja, vaid peab leppima totaka karjapoisi osaga. Mida ta teeb hästi, eriti hirmu näideldes. Epp Eespäev Metskassi emana on hea oma mikroskoopilises mahus.

Aga Toomas? Temal on, mida mängida. Ei saagi hästi aru, miks Vene alam on prantslaste sõjas olnud. Kogu sõja­trauma liin kopeerib seriaali „Babülon-Berliin“*, nii visuaalselt kui ka vendade ja naise armukolmnurgana. Vähesed tänapäeva vaatajad teavad, et lause „Kirjutatud on …“, jutustuse algpealkiri, lõpeb käsuga „… sina ei pea mitte tapma“. 1913. aasta inimestele oli see selge ja leeri­õpetusest pähe õpitud asi. Aga Lutsu-aegne lugeja, kel sama leerikool selja taga, teadis ka lause tõlgendust apostel Jaakobuse kirjas. Seal on selgitatud, et käsud kehtivad tervikuna ning üht rikkudes rikutakse ka kõiki teisi. Tapmine on näitlikult kõrvutatud just abielurikkumisega ja tõdetud, et kui keegi ei tapa, kuid rikub abielu, siis astub ta käsust üle. Niisiis – Toomast saab mõrtsukas juba enne tegelikku tapmist ja ta ise teab seda. Liisi võrgutamine, raamatus väga poeetiline ja kirjanduslik, on tegelikult mõrv, filmis dramaatilisemalt vennatapp. Ühtlasi ka isiksust vabastav suure venna kaotamine või venna positsiooni vallutamine. Sellel alusel võinuks luua haarava psühholoogilise draama ja Malmsten olnuks ka selles väga hea. Autorid tegid põneviku – tavavaataja meelelahutuse.

Piibliteema seega hargnema ei hakka, aga üks teine mütomõte tõuseb küll silma. Klassikaline muinasjutt printsist valgel hobusel (hobuvankril), kangelasest, kes tuleb, ei hooli ilusa nõia lähenemiskatsetest, võidab lohe, päästab printsessi ja läheb edasi. Toomas on puhta hingega narr Parsifal, ent ka hoopis keelatud armastuse sohu uppuv Lancelot. Just Lancelot, sest filmi ühes viimases kaadris on kasutatud legendi Shalotti leedist, kes sõidab paadis pikutades Lanceloti pilgu alt mööda. Linateose loojad annavad võtme, et kogu eelnenu on muinaslugu, ilus vale.

Kahju, et filmi nimitegelane soo on saanud pelgalt esteetilise ülesande. Temast on kadunud kogu sümboolika, salapära, hirm ja nälg, mida Lutsu tekstis jagub küllaga. Öist sood ei ole, intriig taskulambiga jääb seetõttu ära ja Madjaku tapmise stseen on realistlik mõrv, kus iga hea annab oma panuse, et kuri ikka tõesti sureks. Korraks loodad, et soo hakkab vastanduma mõisapargile ja sealt tekib võnge, pinge, metafoor. Ei teki. Nii et pealkiri jääb kuidagi poolikuks.

Andestada võime teised kriimukesed: õunad on valmis, aga mõisas rõkatavad kevadlinnud; aastaid Pariisis veetnud Toomas ei oska hääldada sõna femme jms. Tooma lahkumise stseen on ehk tarbetu hüperrealism. Trahh, põrutab ta nagu kahurist, et läheb Konrad Mäe juurde. Palju sala- ja Lutsu-pärasem olnuks öelda ümbernurga: lähen vaatama, mis sääl Tartu pool minu piltidest arvatakse. Igal juhul on vend ja vennanaine sellega kenasti nõus, laps on eostatud, Johannes annab ärasõidul väikevennale pastelse rahalubadusegi. Küll oleks maotu lõpp, kui seda õnneks ei leevendaks päris finaal: puskaripudeli juures kõhklev ja alla vanduv Jakup.

Aga filmil on veel üks epiloog, mis ei ole linale mahtunud. Ees on Vabadussõda. Kes linal olijaist läheb Eesti riiki päästma? Madjak – kindlasti. Jakup – jaa. Johannes läheb ja langeb, kui tarvis. Ülemteenergi võib õla alla panna, et kaitsta mõisa matside eest. Toomas? Vaevalt. Ei, kindlasti mitte, sest tema sõda käib iseendaga. Kuid temas kehastub miski, mida meist igaüks vajab. Igal päeval, igal ajal, enne ja pärast sõdu ja revolutsioone – inimlikkus. Võõra mure märkamine.

* „Babylon Berlin“, 2017–…

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht