Lapi tragöödia ehk Se on everything

Veiko Õunpuu „Viimastes“ leidub palju tema filmidele iseloomulikku, aga kindlasti pakub see uue ja värskendava filmikogemuse.

KAAREL KUURMAA

Mängufilm „Viimased“ (Eesti-Soome-Holland 2020, 117 min), režissöör Veiko Õunpuu, stsenaristid Heikki Huttu-Hiltunen, Eero Tammi ja Veiko Õunpuu, operaator Sten-Johan Lill, helilooja Sven Grünberg, kunstnik Otso Linnalaakso, produtsent Katrin Kissa. Osades Pääru Oja, Laura Birn, Tommi Korpela, Sulevi Peltola, Samuli Edelmann, Elmer Bäck, Jarkko Lahti, Juhan Ulfsak, Taavi Eelmaa jt.

Veiko Õunpuu filmid põhjustavad vastakaid arvamusi. On filmisõpru, kes ootavad tema teoseid rohkem kui ühegi teise Eesti filmilooja omi, kuid ühtlasi on ta jätnud endast mulje kui raskete lugude režissöörist, kes ei tee laiatarbe­kaupa. Žongleerimise tõttu väikese andunud järgijaskonna õhina ja suurte masside mõistmatuse vahel on tema filmid kergesti haavatavad. Produtsendid, taustajõud ja eelkajastajad-ajakirjanikud paneb see peaaegu alati enne esilinastust rääkima juttu, et seekordne film on kas kõige lookesksem, naljakam, arusaadavam, rahvalikum vms. Kahtlen küll sellise müügimängu sügavamas mõttekuses, aga igal juhul on Veiko Õunpuu Eestis tugevaid tundeid tekitav kultuuriline kaubamärk, millega on paljudel keeruline suhestuda. Üheks vastuolulise retseptsiooni põhjuseks on ilmselt Õunpuu tööstiil ja kunstilised ideaalid. Ta ei hinda niivõrd ratsionaalseid selgeid lahendusi, vaid ilmselt maalikunsti taustast mõjutatud lähenemist, tööd pigem otse alateadvusega, mitte selge 1 + 1 + 1 = 3 tüüpi valemi järgi kokku seatud stsenaariumiga. Kuna punktiirjooned on tema filmides tihti pikad, peavad filmivaatajad teadvuse äärealadel tekkivad augud katma omaenda sisemise pintsli või pliiatsiga. Või siis käega lööma ja jätmagi kogetu kuskile alateadvusse edasi rändama. Viimane on minu meelest üks paremaid viise tema filme vaadata. Võimalust rännata pakuvad ta filmid ohtralt, nii ka „Viimased“. Õunpuu ei tee filme, mida avalikkus temalt ootab, vaid seda, mida ta ise tahab luua. See toobki talle nii andunud järgijaid, kes tahavad kogeda tema filmide maailma, ning märksa arvukamalt neid, kes ei soovi lasta end üllatada autori kunsti­ambitsioonist ning küsivad pärast kinokäiku: „Kuskohas see lehm siin pildil on?“

Kes on need viimased, kellest filmis juttu? Vastust tuleks otsima hakata filmi toimumispaigast, mis on enamat kui juhuslik: „Viimased“ on filmitud Põhja-Soomes. Sealne maastik on küll kogu Põhjalale iseloomulik, meenutades oma tundralikus inimtühjuses ükskõik millist paika polaarjoone kandis või sellest ülalpool, aga soomlased on Lapimaast teinud tugeva globaalse kaubamärgi. Virmaliste, jõuluvana ja puhta nunnu loodusega paiga kuvand on kui Tiibetil, kus elavad ainult hästi vaimsed ja vägivallatud dalai-laama järgijad. Kumbki pole muidugi tõsi. Õunpuu on läinud teadlikult ja oskuslikult selle armsa Soome Lapi kuvandiga vastandumise teed. Tundra ilu tungib seejuures vabakäigul läbi selle filmi tegelaste ihu ja hinge isegi siis, kui ekraanil pole ei piltpostkaartlikku paukuva pakasega pooleaastast talve, lühikest erkrohelist suve ega korraks viirastuvat sügisvärvide imet ruska, vaid „see muu“ – rõhutatult hall ja värvitu puhvaikakõledus. Suur ilu võib aga olla omal moel hukatuslik ning millegipärast väga meeltmööda viinakuradile, kes siin kogu aeg kohal on ja ahvatleb inimesi looduse ilust veel kuskile edasi, kaugematesse joomaulmadesse. Hing on üldse üks efemeerne ja saladuslik asi, mille olemasolu saab avada mitmel moel. Autor võib rõhutada hingetust, nagu seda on tehtud Eesti filmis „Surematu“,* mille tegevus toimub „Viimaste“ Lapimaale geograafiliselt lähimas punktis, peaaegu samal laiuskraadil asuvas Vene kaevanduslinnakeses Apatitõ. Seal liiguvad ringi justkui totalitaarsest ideoloogiast läbi imbunud hingetud malenupukesed, keda neist suurem Süsteem lihtsalt siia-sinna tõstab. Siin on aga hingedega olendeid küll, vähemalt kuus-seitse tegelast, kelle motiive, rõõmu ja valu avada püütakse. Iseasi, kas me tahame neile kaasa elada, aga režissöör on vähemalt selle võimaluse välja pakkunud. Erinevalt „Surematu“ konjunktuursest teemakäsitlusest ja selgest vastupropagandistlikust tuimast lootusetust tühjusest on Õunpuu sõitnud põhja pigem küsimuste, mitte vastustega – ja see on hea. „Viimased“ on seetõttu paradoksaalselt isegi dokumentaalsem kui dokfilmina esitletav „Surematu“, mis vastab väga täpselt rahva ootusele, milline peab olema elu arktilises Venemaa kaevanduslinnas.

Rupi (Pääru Oja) kõneleb isaga ainult soome keeles ja kannab identiteeti rõhutavalt (või peitvalt?) õlal helesinist ristilippu, mitte puna-sini-rohe-kollast saami rahvarõivaste värvikombinatsiooni.

Kaader filmist

Õunpuu näitab halastamatult piltpostkaarditagust Soome polaarala. Maapõu peidab seal loodusvarasid, mille kaevandamisest on huvitatud mitmed majanduslikult mõtlevad jõud. Aja­kajalise ja keskkonnatundliku teemana on siin keskne konfliktiallikas soov saada maast rohkem tulu, kui tegelikult mõistlik või tark oleks. Seda konflikti kujundab inimlikul tasandil soomlasest kaevanduseomaniku Kari Kolehmaineni (Tommi Korpela) ja põhjapõdrakasvatajate perekonnast pärit Rupi (Pääru Oja) suhteliin. Võib oletada, et Rupi on saam või vähemalt saamide järeltulija, mis annab loole terava allhoovuse. Siinse kauge soome-ugri lõunarahvana (sealt ülevalt vaadatuna) ei teadvusta me endale õigupoolest, kui karmilt on tänapäeval ontlikud riigid ja maailma demokraatia käilakujud, nagu Norra, Rootsi ja Soome, ümber käinud Lapimaal ringi rännanud saami hõimudega (rääkimata muidugi Venemaast). Saamide ideoloogiline ümberkasvatamine ja nende maa ekspluateerimine kestab tegelikult tänini. Saami põlisrahvaste olukorra liin oleks võinud väljenduda veel selgemalt, mitte jääma pidama vaimselt lõunast, Soomest tulnud kolonisaatorite piiridesse. Siis oleks tehtud ka sisuline samm põhja ja põhjarahvaste poole. Kuskil kaane all podisev trauma on jäänud sisuliselt avamata. Režissöör on nautinud pigem koos oma peategelase Kariga Lapimaa tugevalt soomestatud varianti kui midagi müütilist ja eriliselt tähendusrikast, libisedes üle faktist, et tegu on põlisrahvastelt ära võetud aladega. Rupi kõneleb näiteks isaga ainult soome keeles ja kannab identiteeti rõhutavalt (või peitvalt?) õlal helesinist ristilippu, mitte puna-sini-rohe-kollast saami rahvarõivaste värvikombinatsiooni. Võib-olla soovib Rupi näidata nii oma unistust kodukandist pääseda, lõuna poole, müütilise „hea elu“ või siis suisa Itaalia suunas, nagu õhatakse unistavalt filmi avaminutitel. Sellele, et kaevanduses töötav Rupi võiks olla saam, viitavad tema käigud karjakasvatajate lõkke juurde, kuigi Soomes võivad põhjapõtrade kasvatamisega elatist teenida erinevalt Norrast ja Rootsist ka teised rahvused peale saamide. Lapi romantilise kuvandiga sobivas stseenis alustavad karjakasvatajad lõkke ääres ainult saamidele omast joigumist, millest võib välja lugeda osutust karjakasvatajate vähemalt osalisele saami päritolule. Seda küllalt anonüümset seltskonda on filmis esitletud hea loodusrahvana, kes elab valuga kaasa jätkuvale kaevandamisele ja lõhkamisele ning pole miskipärast nõus tegema kaevandajatele maa müümisega majanduslikult mõttekat tehingut. „Maailm on hulluks läinud,“ ütlevad nad ja vaatavad tundras põlevat lõket vaikides edasi, sellal kui kaevandusšahtidest kõlab kõmisevaid lõhkamispauke.

Põlisrahva konflikti selgem esiletoomine oleks viinud lähemale ka välja reklaamitud vesternižanrile. Praegu võiks filmi „Viimased“ määratleda pigem põhjamaise tragöödiana (või huumori­tajust sõltuvalt ka tragikomöödiana), sest loo kõik peategelased ragisevad lohutamatu fataalsusega elu hammasrataste vahel ning erilist kvalitatiivset tõusu ei paista kellegi elu suunast. Pigem näeme mitmeid alkoholi­uimaseid allavooluteid, kus on õnn juba seegi, kui ei satuta vanglasse ega saada surma. Loomulikult pole vesternina müüdavas „Viimastes“ kõige banaalsemaid sümboleid, nagu kauboid ja indiaanlased, kaabud ja hobused. Ainult relv on selgelt esil ja mängus ning viib siin nii külma kui ka kuumana ikkagi suurema põhižanri ehk tragöödiani. „Põhjamaine vestern“ on pigem filmiloojate pehme ja natuke armas müügiargument, kuid tegelikult kergelt eksitav määratlus. Eks puhtakujulise tragöödiaga on vaatajaid märksa raskem kinno saada kui eksootilise kõlaga vesterniga. Vesterniga saab seda filmi siduda eelkõige ehk ääremaa mõiste kaudu. Selle juurde kuulub ka pingeväli, mis tirib tegelasi korraga igatsusliku vabaduse poole (seda esindab omaette tegelasena operaator Sten Johan Lille kaunilt üles filmitud metsik piiritu loodus) ja tsivilisatsiooni illusoorsesse turvavõrku, mida pakub rahalisele jõusüsteemile toetuv, paratamatult ebavõrdne ja õnnetust täis ühiskond. Žanriuuringud on loomulikult üks semiootiliselt huvitav valdkond, mis on täis piiripealseid näiteid. Ka James Cameroni „Avatari“ (2009) on sildistatud ulmevesterniks. Selle semantika pärineb küll ulmekirjandusest, aga süntaks on pigem kolonialistliku kirjanduse ja filmikunsti oma: tegeldakse sissetungijate ja põlisrahva konflikti kujutamisega. Täpselt samal konfliktil põhineb ka „Viimased“, kus n-ö industriaalne ja eesrindlik kaevandusmaailm pakub kohalikele metslastele justkui arenenumat eluviisi ja „uut maailma“. Kui määratleda „Avatar“ vesternina, siis võib selleks pidada ka „Viimaseid“, aga ka sel juhul on see palju nõrgem vestern kui „Avatar“. Kui üldse vestern, siis oleks Taylor Sheridani vaimus neovestern ehk selle kohta maksimum, aga ka selleks on Õunpuu filmis tegelikult liiga palju passiivseid tegelasi ja filmi kangelasena möllab pigem igasuguse au ja moraalita kaevanduse juhataja Kari. Siin pole õigluse järele janunevat ja seda kehtestada püüdvat puhta moraalikompassiga peategelast, kellele kaasa elada, sest isegi kui vesterni peategelane kasutab vägivalda ja tapab, on sel – nii jaburalt, kui see ka ei kõla – siiski alati moraalne õigustus ja seetõttu pälvib ta ka vaataja heakskiidu. Vesternis peab mängu juhtima ennekõike härrasmees, vaatamata metsikustele. Džentelmen aga ei pauguta ega tapa niisama. Tema teod on vaataja tarvis õilistatud, olgu näiteks lugematute vesternide kauboid või siis James Bondi ja Luke Skywalkeri tüüpi kangelased. Rupi, keda vaatajaile peategelasena pakutakse, on vesterni juhtkarakteriks liiga introvertne ja kiretu tegelane, kes tantsib algusest lõpuni pigem oma ülemuse Kari vilistatud viisi järgi. Rupi ei võta saatust otsustavalt enda kätte, vaid ta pigem kuidagi satub sellesse. Filmi lõpus pakutud suure looduse rüppe põgenemine on pigem surmale lähemale viiv eskapism kui inimmaailma konfliktidest tulenev lahenduskäik. Eks ole see ka Õunpuu filmides juba pigem reegel, et filmide lõpus lahendust ei pakuta. Ta paistab lõpu terviklikku vormistust filmist filmi lausa paaniliselt vältivat. „Tühirannast“ ja „Sügisballist“ peale on ta jätnud filmi lõpuks ellu jäävad karakterid pigem lumehelbekestena tuulise tuisu kätte tiirlema, selle asemel et pakkuda neile sooja kodu või varjupaika.

Kuna tänapäeval on puhtad žanri­lahendused pigem harulduseks, meenutab ka „Viimaste“ kulminatsioon hoopis jaapani samurailoo lõppu, kus sõdalane jääb teenima oma printsessi, erinevalt klassikalise vesterni üksiku kauboi päikeseloojangusse kappamisest. Nõnda on lahendatud paljud jaapani ajastudraamad ehk jidaigeki’d, mille suunal teeb Õunpuu viite ka üsna lõpu eel otsustava veretöö ajal helipildis kabukimuusikat kasutades. Kõik viitab sellele, et tänases postmodernistlikus kultuurikokteilis ei olegi väga mõistlik kõneleda tõupuhastest žanridest, sest avatud globaalse maailma meemid on selleks juba liiga aktiivselt ristatud ning ringlevad vabalt. Laia lugemusega režissöörina pikib Õunpuu oma filmidesse hõrgult viiteid mitmelt kultuuririndelt.

Riitta (Laura Birn) tekitab vähemasti kolmes mehes ehk Karis, Rupis ja Lievonenis tugevat tõmmet. Riitta vastuolulised signaalid pakuvad kõigile kolmele kord rohkem, siis vähem lootust või meeleheidet.

Kaader filmist

Veiko Õunpuu filmid on silmatorkavalt meestekesksed, kui meenutada Matit, Tõnut, Fredi või siis selle filmi Rupit ja Karit. Naiste ülesandeks on üldiselt teha endale ilus nägu pähe, värvida huuled ja olla vastassoole ihaldusväärne. Siin on lilleõiekeseks Riitta (Laura Birn), kes tekitab vähemasti kolmes mehes ehk Karis, Rupis ja Lievonenis tugevat tõmmet. Riitta vastuolulised signaalid pakuvad kõigile kolmele kord rohkem, siis vähem lootust või meeleheidet. Tema segasevõitu udused unistused tekitavad meestes eri tegutsemismustreid ning kannavad filmi armastuseotsingut. Etteruttavalt võib öelda, et ega seda armastust lõpuks väga näppude vahele jää, vaid see pudeneb koos karakterite saatusega mööda tundrat laiali.

Ilusa, südamliku ja meeldejääva kõrvalosa teevad filmis mitmed soome tippnäitlejad. Juba „Sügisballis“ kaasa teinud Sulevi Peltola mängib stiilse patsiga maaomanikku ja vananevat põhjapõdrakarjust peaaegu ilma tekstita, ainult keha ja silmadega. Tema meeldejäävaim verbaalne väljendus on lihtne ja mõjuv ühesõnaline jaapanikeelne „sayonara!“. Koos Samuli Edelmanni mängitud karjakasvataja ning Jarkko Lahti kehastatud kaevandusinseneriga võib teda ainsana pidada ka selgelt heaks karakteriks. Need kolm ajavad Kari pakutavale ahnusest nõretavale maailmale ainsana sõrad vastu. Elmer Bäck, Riitta elukaaslasena pidudel jõlkuv, pidevalt kustuva pilguga rokimees Lievonen, üllatab oma leidliku suvalisusega. Need on kõik priimad ja nauditavad tööd nii solistid kui ansamblina. Rupi ja Kari omavaheline pinge on aga muidu kui ka armuasjus (ilmselt just Õunpuu improvisatsioonile toetuva tööstiili tõttu) rajatud üsna ebavõrdsetele eeldustele. Tommi Korpela saab vestelda oma emakeeles ning pikkida mängu varrukaist mahlaseid soomekeelseid slängisõnu, jaburusi ja vimkasid. Pääru Ojal, kes pidi selle filmi tarbeks osalema soome keele intensiivkursusel, ei ole võrreldavat keelelis-kultuurilist arsenali oma tunnete väljendamiseks kusagilt võtta. Nii ongi tema rollisoorituse lahenduseks väljendada end pigem mõtlikes vaikimistes ning väga paksu koore all asuvas introvertsuses, sellal kui Korpela kehtestab end särav-vaimukalt peaaegu igas stseenis ja ekraanile ilmumises. Meeldejääva sümbolina käib kaevandusjuhatajast ärimehega pidevalt kaasas šampanja, mis on Kari arvates koos kallite viskipudelitega kõiki suhteid siluv imenektar. Geniaalse tragikoomikaga lahendatud grillipidu näitab aga, et karuste Põhjala meeste hinge pugeda ei anna selle võttega sama õlitatult kui šampanjaga naise magamistuppa. Kari on üldse üks „siirastest“ klišeedest kubisev pundar, kes rõhub motivatsioonikõnedes kaevuritele Talvesõja paatosele, millega muudab raskesti tõlgitava „soome sisu“ naeruväärseks farsiks, ja pillub matti­nykänenlikult ajatuid ja mõttetihedaid lauseid stiilis „se on everything“ ja „põhjapõdrad on nagu sääsed, keda on kõikjal“. Särava esinemise tõttu pääseb Kari traagiline arengukaar palju rohkem mõjule kui Rupi, kinnitades vana tõde, et nii nagu partituur ei vasta heli tegelikule kõlale, pole ka stsenaarium ja valmis film üks ja seesama asi.

Eesti näitlejaid leiab filmist peale lõpuni saladuslikuks küsimärgiks jääva Pääru Oja ju veelgi, aga neil kõigil on täita pigem hetkeline värvikas kõrvalosa kui saata korda midagi sisulist. Juhan Ulfsaki võib ära tunda lihunikuna, Taavi Eelmaa Norra narkovahendajana ja Indrek Spungin pidudel hängiva androgüünse bardina, kes kannab ette filmi keskset sõnumit ehk kõige selgemalt väljendava John Lennoni loo „Working Class Hero“, mille sõnu tasub hoolega kuulata. Hõrkude üllatustega heliriba pakub aga veel nii kullaprooviga estraadi- ja karaokesoomet, Bob Dylanit, jaapani kabukimuusikat kui ka retrolikult värskena mõjuvat Roxette’i ja Enigmat, moodustades oma eklektilisuses sisu ning pildiga seotult läbitunnetatud audiovisuaalse terviku. Eraldi kiitust väärib meie filmimuusika maestro Sven Grünbergi kaasamine, kes on oma geniaalse puudutusega ära raaminud filmi alguse ja lõpu. Grünbergi eelmisest täispikast mängufilmitööst on möödas juba üle kümne aasta, nii et „Viimaseid“ võib julgelt nimetada ka tema väga õnnestunud tagasitulekuks. Samas võivad selle filmi kerge südamega vaatamata jätta need rahvuslikult meelestatud kinokülastajad, kelle meelest on eesti film eestikeelne film, sest eesti keelt ei kuule selles filmis silpigi.

„Viimased“ on huvitav kosmopoliitne eksperiment, Eesti loovmeeskonna ja mõne siinse näitleja osalusel tehtud, Hollandis monteeritud ja järeltoodetud, igati soomekeelne ja -meelne film, mis kinnitab Õunpuu kuulumist küllaltki valitud režissööride klanni, kelle kunstilist eneseväljendust tasub oodata ning toetada. „Viimastes“ leidub palju tema filmidele iseloomulikku, aga kindlasti pakub see värskendava filmikogemuse. Uus film pole kindlasti nii radikaalne kui „Roukli“, mis on puhas šamaanirännaku filmikeelde tõlkimine. Kuigi ka „Viimastes“ on režissöör „lapi nõiad“ lõkke äärde valmis seadnud, aga trumm jääb kotti ja passiivseks lõkkevaatajaks jäävad ka mehed. Animistlik kihistus avaldub õrna allhoovusena pigem helis ja loodusvaadetes kui tekstis ja tegudes. Säärane lähenemine sisaldab siiski mingit sõnulseletamatut lootust, sest isegi kui nõid tukub, või „sayonara“ saatel lahkuda otsustab, on selge, et ühel hetkel ta ärkab ja loob uue maailma.

* „Immortal“, Ksenja Ohhapkina, 2019.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht