Legendaarsuse needus

„Freedom Fries“ pakub näha, kuidas Hollywoodi süsteem on mõned originaalsed filmid alla neelanud ja teinud neist seega popkultuuri tähendusvälja osa.

LAURENCE BOYCE

Kultusfilmide festival „Freedom Fries“ 27. II – 4. III kinos Sõprus.

Ameerika sõltumatule filmikunstile pühendatud festival „Freedom Fries“ pakub pärast paariaastast vahet seekord valiku filmidest, mis tunduvad esmapilgul ühitamatud. Kuigi kogu programmi läbivad mõned intrigeerivad temaatilised elemendid – paljud filmid väärivad uut pilku soolise käsitluse perspektiivist –, ühendab neid ehk legendaarsus Ameerika filmikunstis ja filmiajaloos üldse. Mitmedki neist filmidest võisid ju olla ilmumise ajal värsked ja põnevad, kuid on andnud elu arvukatele kujunditele, mis tunduvad tänapäeval tühised ja klišeelikud.

Kõige paremini ilmestab seda vastuolu avafilm „Tabamatu ilu“.1 Sam Mendese debüütfilmi saatis suur edu: palju kiitust, seejuures Oscarid parima filmi, režissööri ja näitleja (Kevin Spacey) kategoorias. Filmis tehtud satiiriline sissevaade keskikka ja Ameerika eeslinnaellu on endiselt terav ja eluline. „Tabamatu ilu“ näitab ka, miks Mendes, kes on vahepeal võtnud sisse püsikoha Ameerika esilavastajate seltskonnas, oli ja on endiselt kütkestav lavastaja: tema valitud esteetika on julge, ent stiilitsemise lõksu ta ei lange. 20 aastat pärast esilinastumist märkab ses filmis aga mitmeid hetki, mis on õhku täis, suurelised, näiteks Ricky (Wes Bentley) mõtisklus tuule käes hõljuva kilekoti ilust. Need pole aegunud Mendese lavastamisstiili ega rollide tõttu, mis on endiselt võrratult nüansseeritud, vaid sellepärast, et neist on saanud teatud tüüpi Ameerika indie-filmi stambid. Millegi julge ja uudsega lagedale tulles antakse tihti elu ka tervele hulgale odavatele jäljendustele. Väga problemaatiline on film ka Spacey ebamoraalse palge hiljutise paljastumise foonil. Kuigi filmis on käsitletud tabutemaatikat tundlikult, on teda ikkagi (vahepeal avalikuks tulnud seksuaalse väärkäitumise valgusel) mõneti ebamugav vaadata alaealisi tüdrukuid ihalemas.

„Hallide aedade“ mõju on popkultuuris seniajani tohutu. Filmis jälgitakse Edith (pildil) ja Edie Beale’i, ema ja tütart, kes räägivad lagunenud elamus oma lootustest ja hirmudest.

Kaader filmist

Päris elu hakkab segama ka siis, kui tuleb juttu „Hiilgusest“,2 mis on filmina endiselt mõjus ja poleemiline ning suudab õudusfilmi kujundikeelt üheaegselt nii kinnistada kui lammutada. Shelley Duvalli ülesastumine Wendy Torrance’ina on meeldejääv (ja seda enam au väärt, et tal tuleb tähelepanu pärast võidelda Jack Nicholsoni bravuurika etteastega), aga vahendid selle saavutamiseks on küsitavad. Stanley Kubrick rakendas Duvalli peal peaaegu et psühholoogilist vägivalda, käskides võttemeeskonnal muu hulgas teda ignoreerida ja lastes tal teha ühe stseeni puhul 127 duublit. See on selgunud Kubricku tütre Viviani lavastatud lühidokist.3 Režissöör oli justkui keeldunud Duvalli näitlejana üldse juhendamast. Selle kõige tulemusel vaevas Duvalli närvilisus ja väsimus ning tagatipuks veel ka juuste väljalangemine. Näitleja vandus, et ei tee režissööriga enam iialgi koostööd. Kas sellist käitumist saab tolereerida, kuigi pole kahtlustki osatäitmise meisterlikkuses ning Kubricku talendis lavastajana? Kindlasti lisandub selle teadmisega veel üks problemaatilise kihistus teksti, mis on niigi juba väga mitmetahuline. „Hiilgus“ on aga ajas kestma jäänud ja mitmed hetked, kas või Nicholsoni kurikuulus „Siin on Johnny!“, on osa Hollywoodi mütoloogiast.

Don Siegeli „Räpane Harry“4 on olnud problemaatiline algusest peale, ja seda filmi ideoloogia tõttu, mida võib kirjeldada paremäärmusliku, isegi fašistlikuna. Clint Eastwoodi isikukultus sai uut hoogu nimitegelase Harry Callahanina, kes eirab Skorpionmõrvari nimelist tapjat jahtides kõiki reegleid. Räpast Harryt juhib kontrollimatu vägivald ja moraal, mis kinnitab, et eesmärk pühendab abinõu ja pole vahet, millised kodanikuõigused jalge alla tallata. Sellele vaatamata pole kahtlustki, et see on õnnestunud triller, millele annavad lisaväärtuse mitmed stiilivõtted (nt Lalo Schifrini filmimuusika), mis tõstavad filmi algelisest ideestikust kõrgemale.

Ka „Räpase Harry“ puhul on selle mõjukus aidanud kaasa filmi vananemisele. Paljud mendifilmi klišeed, nagu kollanokast partner, reegleid eirav detektiiv, meeleheitel kapten nõudmas kangelaselt tema politseimärki, on saanud alguse just siit. Isegi Callahani monoloogi „Kas mul tõesti veab?“ („Do I feel lucky?“) on nii palju parodeeritud ja parafraseeritud, et nüüd võib see mõjuda kummalisena isegi originaalis. Aga isegi kulumine ja küsitav poliitiline agenda ei suuda ära nullida tõsiasja, et „Räpane Harry“ on tõeliselt haarav teos.

Veel üks film, mida omal ajal lõputult parodeeriti (eriti selle lõppu) on Ridley Scotti „Thelma ja Louise“ (1991). Seda peetakse seniajani feministliku filmikunsti tähiseks.

Me Too ajastul tundub kummastav, et Scotti filmi, kus kaks peategelast, keda kehastavad Susan Sarandon ja Geena Davis, leiavad end politsei eest põgenemas pärast seda, kui on püüdnud pääseda oma tuimast elust, süüdistati mõnel pool misandrias. „Thelma ja Louise“ on endiselt eluline linateos, mis on sündinud seetõttu, et naiste kohtlemine (eriti teatud vanusest peale) on olnud kõike muud kui eeskujulik. Filmi provokatiivsusest on osa küll ajaga kaotsi läinud, aga see on endiselt värske ja julge ka tänapäeval.

Programmist leiab ka kaks dokumentaalfilmi. Albert ja David Mayslesi „Hallide aedade“5 mõju on popkultuuris seniajani tohutu. Filmis jälgitakse Edith ja Edie Beale’i, ema ja tütart, kes räägivad lagunenud elamus oma lootustest ja hirmudest. Cinéma vérité, klassikaline näide, et dokumentalistikal on võimu valgustada välja need, kes on jäänud ühiskonna äärealadele. „Hallid aiad“ on pannud aluse nii mõnelegi mängufilmile ja inspireerinud isegi ühe Hollywoodi muusikali. Vähem tuntud on Bruce Browni „Lõputu suvi“,6 kus kaks surfarit järgnevad oma elukirele ja tutvustavad selle spordiala voorusi. Browni reisifilm, mida peetakse surfihulluse algatajaks, on nakatavalt siiras ja toob hinge romantilise igatsuse lihtsa elu järele.

Iga teine Hollywoodi film on uusversioon, taaskäivitus või koomiksi ekraniseering. On selge, et kui juhtub tulema midagi unikaalset, on palju ka jäljendajaid, kes üritavad korrata filmi edu. 2020. aasta „Freedom Fries“ pakub näha, kuidas Hollywoodi süsteem on mõned originaalsed filmid alla neelanud ja teinud neist seega popkultuuri tähendusvälja osa. Võib olla keeruline vaadata neid filme n-ö uue pilguga. Isegi kui filmid on nägemata, tulevad teemad tuttavad ette, kuid pole kahtlust – need on filmitegemise võimsad näited.

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 „American Beauty“, Sam Mendes, 1999.

2 „The Shining“, Stanley Kubrick, 1980.

3 „Making ’The Shining’“, Vivian Kubrick, 1980.

4 „Dirty Harry“, Don Siegel, 1971.

5 „Grey Gardens“, Albert ja David Maysles, 1975.

6 „The Endless Summer“, Bruce Brown, 1966.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht