Lihvimata kalliskivid ja ühiskonda lihvivad mõjuväljad

„Lihvimata kalliskivide“ peategelane Howard etendab küll kõva tegijat, kuid on tegelikult vaid väike laevuke – laine ähvardab iga hetk armutult üle ta pea rullida.

HANNES AAVA

Mängufilm „Lihvimata kalliskivid“ („Uncut Gems, USA 2019, 135 min), režissöörid Benny ja Josh Safdie, stsenaristid Ronald Bronstein, Benny Safdie ja Josh Safdie, operaator Darius Khondji, helilooja Daniel Lopatin. Osades Adam Sandler, Lakeith Stanfield, Keith William Richards, Pom Klementieff, Idina Menzel jt.

Mängu-, võimu- ja adrenaliinisõltuvusest on tehtud palju filme, nagu ka kapitalistlikes struktuurides sündinud maskuliinselt enesekindla ja -keskse kultuuri hävitavatest tagajärgedest. Naljalt ei meenu aga ühtegi filmi, millega oleks üritatud vaatajat filmikeele vahendusel füüsiliselt ära vaevates panna ta tundma seda lagundavat, laostavat erutust, mida tunneb üks noateral käiv, nurka surutud sõltlasest elumängur.

Lavastajatest vennad Josh ja Benny Safdie unistasid juba kümne aasta eest, et teevad kord USA ühe edukaima komöödianäitleja Adam Sandleriga filmi teemantkõrvarõngaid kandvast juveeli­ärimehest, hinnalisest mustast opaalist ja kuulsast NBA korvpallurist. Neil tuli aga enne teha mitu filmi, sealhulgas Robert Pattinsonile tema karjääri seni ühe parima rolli võimaldanud „Hea aeg“,1 et Sandler neid lõpuks kuulda võtaks. Tänu sellele on nüüd temagi teinud ühe meeldejäävama rolli New Yorgi 47. tänava legendaarse juveeliäride piirkonna ehk nn teemandikvartali minihai Howard Ratnerina.

Olgugi et filmi on füüsiliselt raske vaadata, on siin palju imetlemisväärset, alates suurepärastest kõrvalosadest, operaatori- ja montaažitööst, häirivalt ehedast atmosfäärist (inspiratsiooni said Safdied juveeliäriga seotud isalt ja tema teemandikvartali kolleegidelt) kuni Daniel Lopatini (Oneohtrix Point Never) progemõjutustega heliribani, mis annab kogu loole ajaülese aura ja loob hea kontrasti 2012. aastasse paigutatud väga konkreetse sotsiaalse ja kultuurilise kontekstiga. Eriti avaldab aga muljet vendade lavastajaoskus ehitada habraste tegelaste ümber maailm, mis ähvardab nad igal hetkel alla neelata, ja võime tõlkida ühiskonna süvahoovused meelelahutuslikku ja emotsionaalselt kaasahaaravasse filmikeelde.

Nüüdisaja filmikeelt võiks iseloomustada kui katkendlikku, hüplikku ja hüperafektiivset. Safdiede filmid meenutavad oma intensiivsusega Gaspar Noé paremikku, nagu „Ümberpööramatu“, „Ootamatu tühjus“ või „Ekstaas“.2 Noé valdavalt šokile orienteeritud lähenemisest eristab neid aga kultuuriline süvitsiminek, eriti filmide karakterite ja nende sotsiokultuurilise konteksti osas. Siinkohal tundub hea abivahendina Pierre Bourdieu mõiste habitus, s.o „omandatud skeemide, tundlikkuse, eelsoodumuste-eelhoiakute ja maitse-eelistuste süsteem“, mis on „ühtaegu loov-esilekutsuv printsiip ja praktikate klassifitseerimise printsiip inimeste (agentide) kujutluses ning see väljendub nende käitumises“.3

Sandleri rollis on eristatavad kõik allpool mainitud kultuurilised mõjuväljad. See osatäitmine näitab, kui kompleksne on üks indiviid polüamooria tõttu – keegi meist pole truu ainult ühele kultuuri­väljale.

Juudi karikatuur kohtub toksilise maskuliinsusega

Nagu kõik usutavad karakterid, on sündinud Howard Ratner selles maailmas, mis teda ümbritseb, Bourdieu mõistes selle kultuurikoodide mõjuväljas. Howardi keskkond on pulbitsev ja neurootiline juveeliäri Manhattanil, kus kohtuvad Wall Streeti elajalik konkurents (ning ülim maskuliinsus), laenuhaid, eri taseme kihlveokorraldajad ning seadusele vilistavad võlgade sissenõudjad, kellele kehtivad vaid džungliseadused. Juba esimestest stseenidest on selge, et ta etendab selles maailmas küll kõva tegijat, kuid on tegelikult väike laevuke – laine ähvardab iga hetk armutult üle ta pea rullida.

Howardi (Adam Sandler) keskkond on pulbitsev ja neurootiline juveeliäri Manhattanil, kus kohtuvad Wall Streeti elajalik konkurents (ning ülim maskuliinsus), laenuhaid, eri taseme kihlveokorraldajad ning seadusele vilistavad võlgade sissenõudjad, kellele kehtivad vaid džungliseadused.

Kaader filmist

Ühtlasi on ta Juut suure algustähega, kohati isegi nii karikatuurne, et poliitkorrektsuse valitsusajal ei kujutaks ette, et ükski lavastaja, kes pole juut, võiks lubada endale läänemaailmas sellise karakteri kujutamist. Seda on täheldatud ka näiteks Times of Israelis.4 Safdied kommenteerivad sealsamas, et Howardis kajastuvad keskajast saadik aset leidnud tüpiseerimise järelmõjud. Kuna juudid pidid kodaniku staatuse (ja isegi inimese staatuse) saamiseks oma teisesuse kompenseerima majandusliku eduga, on selle aastatepikkuse ülekompenseerimisega kaasnenud teatud kõrvalnähud. Omamoodi metatasandi naljana mõjub ka stseen, kus Howardi peatselt eksabikaasa vaatab talle otsa ja puhkeb naerma, kuna mehe nägu olevat lihtsalt „nii lollakas“.

Teised Howardile mõju avaldavad kultuuriväljad on tema fanaatiline korvpalliarmastus ja sellega käsikäes käiv hiphopist mõjutatud kultuur, mis lisab Howardi käitumisse veel ka geto maneerid – ja briljantkõrvarõngad. Kõik Howardi identiteeti ja habitus’t mõjutavad kultuuriväljad esitavad kõrged nõudmised majanduslikule seisule ja maskuliinsusele. Howardi traagika seisneb selles, et nõudmistele on võimatu vastata – nagu maskuliinsuse toksiliste normide täitmisel ikka. Rööprähklejana püüab ta täita ühtaegu nii pereisa, ärimehe kui ka macho rolli, mõjudes konfliktsituatsioonis pigem klähviva teemantrihmaga spitsi kui veenva (alfa)isasena. Muidugi on tema ettevõtmine täita kõigi kultuurikoodide normid määratud ebaõnnestuma.

Hingetõmbehetkedel kokkuhoidva suguvõsa või laguneva pere seltsis saame näha selle mehe pehmomat külge. Ta üritab lappida hiiglaslikke auke, mille tema egoistlik elustiil on jätnud suhetesse lähedastega (eriti naise ja tütrega), mängida armumänge ja arendada suhtedraamat oma armukese ja alluva Juliaga (Julia Fox). Tema pidev sekeldamine, mis ei vii õieti mitte kuhugi, näiteks süžeeliin kahe väikese kaliibriga võlausaldajaga, kes üritavad edutult oma võlga kätte saada, kinnitab vaatajale üha, et mees on jobu. Paradoksaalselt kasvab üha ka sümpaatia tugeva teotahtega leidliku mehe vastu.

Osaliselt juhtub see tõenäoliselt empaatia tõttu arvestatava intellektuaalse potentsiaaliga inimese vastu, kes on oma valikute ning sõltuvuste sunnil lootusetult rappa läinud ja hävitab end sammhaaval. Filmi pealkiri „Lihvimata kalliskivid“ osutab vääriskividele, mida ei ole veel töödeldud. Juveeliäris tähendab see riskantset investeeringut ja on ilmselge, et väljend käib Howardi kohta – filmi algus- ja lõpukaadrid kinnitavad seda efektselt. Tema lõputus loovuses käigu pealt uusi, üha sügavamale jamasse viivaid skeeme välja mõelda on midagi kurvalt imetlusväärset. Seda traagilisemalt mõjub sõltlase iga väljahõigatud „elu tehing“, n-ö lõplik lahendus (filmikunstis levinud motiiv, ka viimane tööots või viimane juhtum), mis peaks kogu senise jama heastama. Muidugi on ühiskonnas kiire raha teenimise illusioonile üles ehitatud terved tööstusharud, mis on valmis nõrgestatud subjekti hellalt oma raudsesse haardesse võtma.

Kristalliusk ja geoloogiline neokolonisatsioon

Filmi üks läbivaid teemasid on globaalne maavarade tarneahel, mis ulatub Etioopia opaalikaevanduses töötavatest juutidest New Yorki Howardini, kes plaanib vääriskivi tippklassi oksjonil edasi müüa. Safdied on pühendanud palju ekraaniaega kivimite müstilise aura loomisele. Filmi alguses ja lõpus sõidetakse kaameraga peategelase silmadest kivimi sisse, kus see liigub molekulaarses ruumis justkui psühhedeelses sisekosmoses, tekitades paralleeli nii Stanley Kubricku linateose kui ka koomiksi­filmide avakaadritega. Need stseenid seovad kivimi anatoomilise metafoorina Howardi külge.

Ühe võtmetegelase, iseennast kehastava NBA profikorvpalluri Kevin Garnetti kaudu puudutatakse põgusalt ka vääriskivide (sisuliselt kõigi globaalselt kaubastatavate maavarade) hinnaloogika eetilist poolt. Nimelt tunnistab Howard Garnettile pika pealekäimise järel, kui odavalt ta selle tegelikult omandas. Ta õigustab end sellega, et nägi National Geographicust, kui rikkad on need juutidest kaevurid – kannavad luksusbrändide rõivaid! Garnett vibutab küll moraliseerivalt näpuga, ent seetõttu ei vähene sugugi tema iha osta see objekt. Kapitalistlikus ahelas kaalub omandisoov üles igasuguse tarbimismoraali või sotsiaalse vastutustunde.

Howardi käitumisel on kultuuriliselt juures veel dimensioon, mida filmi­uurija Drucilla Cornell on täheldanud seoses Clint Eastwoodi filmiga „Valge kütt, must süda“,5 kus on tema hinnangul kritiseeritud privilegeeritud valge mehe ja macho-normatiivsuse toksilist segu.6 Cornelli feministlik-psühho­analüütilise tõlgenduse kohaselt näitab Eastwood, et rassism ja maskuliinsus, mille juured on fallilises fantaasias, on ühe mündi kaks külge: valge nahk on iseenesestmõistetav privileeg, mille tunnuseks on autoriteedifantaasiad.

Howard nimetab Garnettiga suheldes Etioopia kaevureid „mustadeks juutideks“. Pealtnäha justkui süütu väljend, sest juut ütleb seda mustanahalisele (sama loogika, miks juudist lavastaja võib sellise karakteri turvaliselt kinolinale tuua, aga teised ei või, ning mustanahaline kasutada sõna „nigger“, aga valge ei tohi). Ometi kinnitab ta sellega oma positsiooni globaalse ahela lõpus trooniva valge mehena, kes juhib kogu mängu, s.o fallilist autoriteeti, seda väljavalitut, kes näeb universumi traagelniite ning suudab nendega manipuleerida. Ta võrdleb end Garnettiga, kes on palliplatsil pooljumal, lausudes sealjuures juba meemiväärtuse omandanud halvaendelised sõnad „Sellepärast ma võidangi!“ („This is how I win“).

Tegelikult tuleb Garnettiga mängu veel üks vägagi aktuaalne teema. Ta investeerib küll vääriskividesse kui teda juhtivate kultuurikoodide bling’i, kuid tundub kehastavat ka kristalliusku pööranud tegelast. Ihaldatud opaal omandab hetkega fetiši mõõtme: nimelt arvab Garnett, et kivil on maagiline toime, mistõttu parandavat see tema mängutulemusi. Tegu on totemismiga ja kristallis nähakse väestatud objekti, mis annab selle kandjale/omanikule kasulikud maagilised võimed. Selline seos näib filmis rõhutavat, et kristalliuskuja on tavalise luksuskaupade tarbijaga samal positsioonil. Kas mitte ei omistagi suur osa tarbijatest kaupadele tootemi maagilist väge, mis võib omaniku paremaks inimeseks teha? Suurim häda pole see, et kristalliusku inimesi veab ninapidi tööstus, omistades kividele teaduslikult tõestamata omadusi, vaid hoopis see, et nende hankimisega toetatakse planeeti laastavat ning majanduslikult ebaõiglast antropotseeniäri.

Kui nüüd võib jääda mulje, et hulbib ohvrina või triivib jõuetult üksikisikust võimsamates ühiskonna süvahoovustes, mida on kirjeldanud Bourdieu, siis ei väida mina ega filmitegijad kindlasti, et keegi meist oleks vabastatud vastutusest. Filmi on põimitud hulgaliselt stseene ja liine, kus Howard teeb moraalselt vale valiku ning sõidab endast nõrgematest üle, sest nii on hetkel mugavam. Mingis mõttes poleks saanud selline film sattuda paremasse aega, kuna sellest käib teemadena läbi mitmeid põhjusi, miks pole seljatatud selliseid nähtusi nagu rassism, ksenofoobia või ületarbimine. Individuaalne vastutus on üldises müras hajunud (või pole see isegi kunagi tekkida saanudki) ning subjektide suutlikkus kultuurilisi süvahoovusi märgata on lootusetult piiratud. Sellest ka puudujäägid empaatias, mis iganes kujul ja vormis.

1 „Good Time“, Josh ja Benny Safdie.

2 „Irréversible“, Gaspar Noé, 2002; „Enter the Void“, Gaspar Noé, 2009; „Climax“, Gaspar Noé, 2018.

3 https://www.tlu.ee/opmat/ka/opiobjekt/akadeemilisest_identiteedist/habitusest.html

4 Stephen Silver, ‘Uncut Gems’ uses age-old Jewish stereotypes nonstop. Why is there no backlash? – The Times of Israel 17. I 2020.

5 „White Hunter, Black Heart“, Clint Eastwood, 1990.

6 Drucilla Cornell, Clint Eastwood and Issues of American Masculinity. Fordham University Press, 2009.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht