Lisandusi kurbade jobukoomikute diskursusse

Mihhail Idovi „Humorist“ on usutav lugu nõukogude humoristi elust. Peategelane Boriss Arkadjev on pisut stereotüüpne, aga õnneks piisavalt nurgeline, nii et ei teki kiiresti tüdimust.

TAUNO VAHTER

Mängufilm „Humorist“ („Юморист“, Tšehhi-Läti-Venemaa 2019, 100 min), režissöör-stsenarist Mihhail Idov, operaator Alexander Surkala. Osades Aleksei Agranovitš, Juri Kolokolnikov, Alissa Hazanova, Anatoli Kotenjov, Polina Aug, Pavel Ilin jt.

Levinud ja suuresti ka tõese stereotüübi kohaselt olid nõukogude ajal paljud asjad ühesugused, vähemalt sagedamini kui praegu. Küllaltki ühesugused olid majad („Hüva leili“¹), ühesugused olid mänguasjad ja lühikese jalutuskäigu ajal võis näha tervet rida inimesi, kes kandsid samast kangast kleiti, ühesugust nokatsit või särki, kus olid värviliste noolekeste kõrvale kirjutatud värvitoonid, kas „roheline“, „sinine“ või „kollane“. Kuna intellektuaalne ruum oli kitsam, siis rääkisid inimesed ka palju rohkem samadest raamatutest või filmidest ning sellest kõigest tulenevalt polnud nende elukogemus mitte küll sama, aga ehk siiski mõnevõrra kõigi teistega sarnasem kui praegu. Ehk ühendab just see mingi kultuurilis-kogemuslik kitt vahel nõukogude aega meenutavaid inimesi, nagu seda juhtub näiteks Nõukogude armees käinutega. Üks selliseid ühendajaid on ka huumor. Hiljuti olin ühes suuremas seltskonnas tunnistajaks, kui napilt 20aastane inimene kuulis elus esimest korda Brežnevi-anekdoote: tema naeris, teiste puhul kaasnes äratundmisele vaid peanoogutus „bõlo delo“. Või kui keegi ütleb näiteks „gunztisaalis, gunztisaalis“, siis saavad nõukogude ajal elanud inimesed sellest aru.

„Humoristi“ peategelane on koomik Boriss Arkadjev (Aleksei Agranovitš), kes on praeguses kõnepruugis puhas püstijalakoomik. Eestis kümmekonna aasta eest tasapisi pubidest suurematele lavadele jõudnud püstijalakomöödiat on eksponeeritud moodsa nähtusena, kuid tegelikult on see unustatud vana ega erine olemuselt suurt milleski Eino Baskini hiilgeaegadest. Filmis näeme Boriss Arkadjevit 1984. aasta suve lõpus Jūrmalas, Moskvas ja ilmselt Kasahstanis. Selline aeg on valitud vahest kahel põhjusel. Esiteks muidugi on režissöör Mihhail Idov sündinud 1976. aastal Riias ning meenutajate vanusest tulenevalt on praegu esile kerkinud suur tulv 1980. aastaid puudutavaid mälestusi. Küllap on ta ka ise seisnud filmis vilksatavas Jūrmala rannas.

Aasta 1984 on teatud mõttes nõukogude kurbloolise koomika haripunkt. Järjest on surnud Brežnev ja Andropov, nüüd on pukis järjekordne vanake Konstantin Tšernenko, kelle hädisus kõigile välja paistab, Gorbatšovi aja alguseni on jäänud üle poole aasta. Loomulikult tehti nalja ikka, Eino Baskin tegi püstijalakomöödiat juba 1960ndate lõpus Leningradi Music Hallis (milline nimi ühele nõukogude asutusele!). Üle NSV Liidu olid suured staarid Mihhail Žvanetski, Arkadi Raikin ja Roman Kartsev, kelle naljadest jõudis terve rida ka eesti keelde (Baskini „Kunstisaalis“ on originaalis tuntud kui sketš „В греческом зале“ ehk „Kreeka saalis“). Kui varem oli vene ja ka eesti keeles tuntud väljend „Puškin tegi“, siis 80ndatel öeldi pigem „Raikinit tegema“. Koomik Arkadjev on nende koondkuju, kes on lavakoomikuna oma kuulsuse tipul, aga, jumal paraku, samasuguse või hulga magedama „Kunstisaali“ variandiga, mida ta peab esitama igal kohtumisel, kuigi ise enam ammu ei taha.

Stereotüüpsema lähenemisega lääne režissööril oleks võinud tekkida ahvatlus jutustada koomikust, kes võimudele vastu hakkab ja oma sõnavabadusse uskudes kogu rümbaga tulepesa ette viskub. Seda ei ole õnneks juhtunud. Koomik Boriss Arkadjev on sitapea, kes on iga kuu neljast nädalast kolm komandeeringus, kus kepib noori naisi (filmis Julia Augi tütar Polina Aug), joob pidurdamatult, naudib oma silmanähtavalt suurt Moskva korterit ning muid võimudega lävimisest tulenevaid hüvesid. Jah, ka see on omamoodi stereotüüp: meenutagem näiteks Woody Alleni kehastatud samasuguseid haledaid kujusid või hoopis „Näitleja Jollerit“,² ka Sulev Nõmmikut, keda on inimesena üsna üksikuna kirjeldatud. Ka Arkadjev on pisut stereotüüpne, aga õnneks piisavalt nurgeline, nii et ei teki kiiresti tüdimust, Agranovitš on näitlejana sümpaatne ja vaoshoitud, ei mängi üle.

„Humoristis“ näeb ajastuomast olmet. Siin on tuttavaid esemeid mummulistest tassidest sektsioonkappideni ning arvatavasti kasahhi autojuhi ühteaegu jabur ja täiesti usutav Žiguli sisekujundus. Aga siin on ka nõukogude inimeste väärastunud arusaama luksusest ja lihtsalt jaburusi: turbakottidest meisterdati kilekotte ja munakarpe kleebiti massiliselt lakke. Ma ei ole küll päris kindel, kas sünnipäevalauas taustaks lääne pornokasseti käivitamine oli päris tavaline asjade käik, aga kahtlemata on Idov siin rasvaselt alla jooninud vastuolu põhimõtete raiumise, nõukogudeliku allakäigu ja läänelike asjade ihalemise vahel.

„Humoristis“ tehakse kaks korda meeldivalt ootamatu pööre. Esiteks katkeb tavaline narratiiv episoodis, kus julgeolek Arkadjevi teadmata põhjusel kaasa viib, ning korraks tekib kahtlus, kas edasised sündmused hoopis kafkalikuks ei pööra, kuid leitakse eba­harilikum lahendus. Teine hetk on sauna­stseen finaali eel julgeolekukindrali kodus. See meenutab Vana-Rooma elu puudutavate filmide äraspidist töötlust või Caesari tapmisstseeni. Lõpu eel on Idov Arkadjevi ning julgeolekutöötajate suhu pannud tähendusrikkaid lauseid, mis peaksid tõtt kuulutama ja olukorda selgitama, ehk rohkem, kui olnuks vaja. Võib-olla on nooremale publikule tõesti raske selgitada, kui palju satiiri siis täpselt oli lubatud ja kuidas see eri kümnenditel muutus. Nii arutavadki julgeolekutöötajad, kuidas auru väljalaskmiseks peab ikka midagi laskma öelda ka riigi, korrumpeerunud ametnike ja seksi kohta. Praegu on natuke veider mõelda, et omal ajal oli ka huumori­ajakirjas Pikker olmeprobleemide rubriik, kuhu inimesed saatsid kirju suhtlusest majavalitsuse või poemüüjatega.

„Humorist“ jõudis Venemaa kinolevisse märtsis ja on kogunud praeguseks umbes 80 000 vaatajat, mis on mõnevõrra tagasihoidlik tulemus (nt mullu kinno jõudnud „Dovlatovit“³ käis vaatamas u 400 000 inimest). Kumbki ei ole küll kõige laiema ringi film, pigem ikka art house, kuid „Dovlatovil“ oli suurte telekanalite toetus. Nagu Vene filmiturgu tundvad inimesed räägivad, on ilma selleta originaalsarjade ja filmide suurem edu seal peaaegu välistatud.

„Humoristis“ on üritatud mängida ka kõigi koomikute hädadega, sõltumata riigikorrast. Nii nagu Molière tõmbles traagika ja koomika vahel, tahab ka Arkadjev viljeleda midagi „tõsist“, kuid ebaõnnestunult. Varem või hiljem tuleb koomiku juurde keegi, kes võtab nööbist kinni ja palub või käsib nalja teha, nii et tahaks selle peale kõik otse persse saata. Uue materjali asemel tahetakse ikka lõpmatult seda vana janti üha uuesti ja uuesti. Kuna see on koomiku leib ja kaubamärk, siis ei saa sellest kuidagi vabaks, isegi kui Nõmme raadiosse tööle lähed. Kuigi mõned nooremad eesti püstijalakoomikud (näiteks Sander Õigus) on üsna populaarsed, siis pole praegu näha, et nad võiksid jõuda Baskini või Nõmmiku omaaegse populaarsuseni. Suur osa on ka ajastul: keerulistel aegadel ongi lihtsam nalja teha. Tean seda Gorbatšovi ajal omast kogemusest, kui vanemad võtsid mind kaasa vaatama tollaseid püstijalakoomikuid: peale Baskini, Nõmmiku ja Aimla tõmbasid suure massi kokku isegi Raimo Aas ja üks tegelane, kelle leivanumbriks oli poliitikute häält järele teha. Vabanemise ja kaubauputusega kaasnes ka huumoriuputus: seda oli nii suures hulgas ja nii erinevat, et selle väärtus devalveerus. On see nüüd hea või halb, aga üle tüki aja hakkab poliitiline huumor uuesti rohkem hinda minema.

1 „Ирония судьбы, или С лёгким паром!“, Eldar Rjazanov, 1975.

2 „Näitleja Joller“, Virve Aruoja, 1960.

3 „Довлатов“, Aleksei German jr, 2018.