Livia Viitol

 

  Filmi kriitik

 

Me istume lokaalis nooblis

kesk arktilist hüsteeriat

öö seljataga kokku rullib filme

kõik hilinevad

ka tali –

me istume

öömustast plüüsist tugitooles

ja kõneleme filmikriitikast –

kui kirjutad siis kas niisama

või Jumalale

mult naaber äkki küsib

ma vastan 

nii kuis on

ta ütleb unustanud on mu nime

ma ütlen huupi –

ütlen väljamõeldud nime

ja samas mõtlen

äkki  t e m a  ongi siin

sestpeale kõik on justkui filmis

sessamas duubliteta

sääl kõik on nagu päriselt

ma enne peo lõppu

jooksujalu lahkun

duublimõte äkki piinab mind –

(ma natukene siiski kahtlen

t e m a  ehtsuses)

ma tean

lokaalis nooblis välistatud on hüsteeria

kõik arktiline ammugi

ma tahan kirjutada

filmist mis jääb kestma

ma siiski olen kriitik

mind kummitavad ainult

mõned kaadrid

kuid nad on väga südamel

 

detsember 2006