Looduse pärimine
17. – 21. IX peeti Lihulas VI Matsalu loodusfilmide festivali. Matsalu loodusfilmide festivali peaauhinna võitis saksa režissööride Ralf Kiefneri ja Peter Spielmanni ookeanifilm „Pidusöök”. KAADER FILMIST
Otse enne kalendrisügise saabumist tervitas tagasihoidlik Lihula linnake Lõuna-Läänemaal taas kõiki loodusfilmi- ja loodusfotograafia huvilisi Matsalu filmifestivalil, mis sedapuhku sai teoks juba kuuendat korda. Festivali haare ja ulatus on iga aastaga kasvanud ja nii ka sedapuhku: tänavusel festivalil osales 181 filmi 49 riigist. See näitab, et maailma loodusfilmide tegijate huvi Matsalu festivali vastu on suur ning üritusel on kaalu ka väljaspool Eestit. Võistlusprogrammi pääses esitatud 181-st tööst seekord 30, nende hulgas koguni neli eestlaste filmitud või toodetud linateost. Ülejäänutest sai suurel ekraanil vaadata valikut lisaprogrammi raames.
Festivali ametlikuks avafilmiks oli Petteri Saario ja Jan Henrikssoni filmitud „Soome loodus”. Soome Vabariigi 90. aastapäevaks valminud linateost saatsid Lihulas rahvapilliansambel ja lauljad, kes esitasid looduskaadrite taustaks Soomemaa loodust ülistavaid muusikapalasid ja mõtteid. Seesugune tundlike ülesvõtete ja elava muusika kooslus oli Matsalu filmifestivali ajaloos esmakordne ning jääb kindlasti meelde kui unikaalne nägemus loodusfilmi võimalustest.
Järgmiste päevade hulka kuulus vaateid mitmelt maailma äärelt, Polüneesiast Saamimaani, meresügavustest kõrgmäestikeni, pisikestest putukatest hiiglaslike vaaladeni, müütilisest minevikust kujuteldava tulevikuni. Oli filmitegijaid, kes esitlesid festivalil oma esimest tööd, aga ka neid, kes loodusfilmi huviliste hulgas pikemat tutvustust ei vaja. Nagu ikka, olid kõik võistlusfilmid jagatud kahte kategooriasse: „Loodus” ning „Loodus ja inimene”.
Festivali korraldajad on iga aastaga püüdnud oma üritust arendada, järgida juhtmõtet „suurem, mitmekesisem ja parem”. Oleks aga ilmselt ülekohtune öelda, et filmide tase oli sel aastal veelgi parem kui möödunud aastal, sest Matsalu festivalile on alati jõudnud väärt teoseid. Festivali suurem ulatus ei taga mitte alati kõrgemat kvaliteeti, sest pärle ei ole kunagi lõputus külluses. Nii oli selleaastase filmivaliku üks tendentse telefilmi arvukus. Need pakkusid küll mõnigi kord huvitavat loodusalast teavet ja professionaalseid ülesvõtteid loomadest ja maastikest, ent neid ei saanud siiski nimetada kunstiteoseks selle sõna laiemas tähenduses.
Pärimus: inimese koht maailmas
Küll võis kunstiks nimetada Saario ja Henrikssoni filmi „Soome loodus” ja seda mitte ainult ootamatu helilahenduse poolest. Filmi originaalpealkiri oli seejuures „Kansanluonto”, mida võiks tõlkida „Rahvusloodusena”. On tõsi, et ka meie nimetame oma olulisemaid looduskaitsealasid rahvusparkideks, mis peaks seega viitama asjaolule, et need looduskooslused on meile rahvusliku tähtsusega, need on midagi, mis aitavad meil ära tunda ja mõista oma rahvuslikku identiteeti. Soome kirjanik F. E. Sillanpää on öelnud: „Kui meil on raske, alistume salaja oma kodumaa maastiku väikestele nähtustele ja leiame sealt lohutust.” Skulptor Tapio Wirkkala aga mõelnud: „Võtkem pihku jäätükk ja leidkem sealt üles oma kultuur.”
Selle sideme teadvustamine ja hindamine on muutuvas ajas üha olulisem. Teema, mis selle aastal filmides end enam lahti keris, oligi just looduse ja pärimuse suhestumine. Esivanematelt ei päri me mitte ainult maad, millel elame, vaid ka viisi, kuidas ümbruskonnaga suhelda ja suhestuda. Paljud filmid tõstatasid küsimusi ohtude kohta, mida inimene ühele või teisele liigile või looduskeskkonnale on põhjustanud; tasakaalu kadumise taga seisab enamasti just inimese suutmatus loodust vääriliselt hinnata ja omakasule rajatud elulaadist loobuda. Möödunud aegade inimesed, kelle kasutuses polnud meie aja tehnoloogilisi mugavusi, sõltusid paratamatult rohkem looduse tujudest ja seisukorrast. Kaasaegsete linnamaailmade keskel võib mõistagi tekkida kiusatus nimetada tollast aega pimedaks ja tollaste inimeste elulaadi primitiivseks. Ometigi on tõsiasi, et meie esivanemad mõistsid loodust tihtipeale paremini ning oskasid sellega ümber käia nii, et loodus pärast kasutamist kasutuks ei muutunud. Kaasaja inimene, kelle maailmapilt nihkub üha enam loodusest lahku, lakkab nägemast inimese ja looduse tegelikku suurusvahekorda ega mõista seepärast oma loomupärast kohta päikese all.
Põhjalikult oli see teema vaatluse all norra filmilavastaja Knut Krzywinski filmis „Demeteri väljad”. Filmis on vaadeldud maaharimise tavasid läbi Euroopa ajaloo, alustades vanakreeka mütoloogiast, viljajumalanna Demeterist. Tänapäeval elab igast kümnest eurooplasest kaheksa linnas ning maaharimise ja loodusega pole neil suuremat kokkupuudet. Inimene oskab küll üha paremini masinaid tarvitada, ent ei oska enam kuulata vaikust – kuulata seda vaikust, mis paneb tema hinge kõlama. Linnastumisest kahetsusväärsemgi on aga ehk see, et ka talupidamisest on tänapäeva sotsiaalsetes oludes tihtipeale järele jäänud vaid tootmine, millel vähe pistmist meie esivanemate arusaamaga elusloodusest. Loodus pole inimesele elav ja tajuv organism, sellest on saanud tootmisvahend. Lehmakari lamab pea kogu oma elu betoonpõrandal omaenda väljaheidete otsas ega saa kordagi karjamaale, lüpsab masin ning kui looma tootlikkus langeb alla teatud piiri, on ta määratud tapale.
Küllalt kõnekas oli samas vallas ka šveitsi kineasti Villi Hermanni teos „Greina”. Filmis näeme Šveitsi Alpides lehmi pidavat Giovannit, kelle traditsioonilist juustuvalmistamist ähvardavad kaasaegsed tootmisnõuded. Filmi lõpukaadris seisis muidu muhe külamees oma uues ja läikivas tootmisruumis kui liinioperaator või ilukirurg. Giovanni kurtis, et kuidas uutes tootmistingimustes on küll kõik puhtam, aga juustu maitsest on midagi kaduma läinud. Millegipärast on mul tunne, et sama kehtib paljuski ka kaasaegse inimese kohta: kiirem, steriilsem ja klanitum, aga tema elul pole mingit maitset.
Tänavusse festivali mahtus ka mitu filmi, kus käsitletud põlisrahvaid ning nende elu- ja loodusnägemust. Nii näiteks nägi Lihulas eesti filmimehe Liivo Niglase ning Frode Storaasi ja Diane Perlovi koostöös valminud lugu „Kalarahvas” kolmest indiaani hõimust Klamathi jõel. Esilinastuseks oli festival aga läti filmigrupi (Dainis Kļava, Valdis Celmiņš ja Uldis Cekulis) teosele „Tundras muutusteta” (inglise keeles küll hoopis „Time” ehk „Aeg”), mille üheks produtsendiks on Riho Västrik. Mõlema filmi kohta võib öelda kiidusõnu. „Kalarahvas” on selge lugu, mis terviklik ja hästi komponeeritud. Film tõstatab küsimusi nagu põlisrahvaste õigus oma maale ja tavadele, poliitilise korra tähendus ning võimalike maailmanägemise paljusus. „Tundras muutusteta” on aga kaasaja valulike mõjude käsitlemise keskel (saamide põlisalasid „pommitavad” pidevalt meteoroloogilised raketid) tõeline visuaalne hümn põhjaalade kaunidusele. Iga kaader ses filmis on isemoodi kõnekas, justkui mõtestatud maal, kus pole juhuslikke detaile.
Žürii kaheldavad otsused
Kui Matsalu festivali võis ladusa korralduse ja järjepideva huvi poolest lugeda sellelgi aastal heade õnnestumiste hulka, siis žürii otsused panid kohati nii mõnegi kohal olnud filmisõbra kukalt kratsima. Venelase Vassili Sarana filmitud ja meie Riho Västriku produtseeritud karge ja kauni „Muskusveise tagasituleku” puhul võis loodusearmastaja rõõmustada koos ennastsalgavat tööd teinud filmitegijatega osutatud tunnustuse üle (film on üles võetud maakera mandriosa põhjatipus kahe pooleaastase võtteperioodiga). Väga raske oli aga leida žürii kiidetud poeetikat efektidega üleküllastatud filmist „Vähk moosipurgis” (parima operaatori auhind kategoorias „Loodus“ – Jan Haft) või tavatuid lavastusoskusi telesaatesarnases loos „Väärtuslikud umbrohud” (parima režii auhind kategoorias „Inimene ja loodus,” rež Oh Kyu Ik). Kõige suuremat hämmingut tekitas aga grand prix: selle võitnud saksa ookeanifilm „Pidusöök” (rež Ralf Kiefner, Peter Spielmann) ei paistnud silma millegi muuga peale ilmse isikupäratuse ja sõnumivaesuse. Teleformaati (52 min) venitatud filmi risustas veel ka suuremõõtmeline tootjanimi filmi ülanurgas ning looduskaadreid saatis lakkamatu dramaatiline tehislik (arvutiga loodud) orkestrimuusika. „Pidusöök” iseloomustas ilmekalt kahetsusväärset tendentsi teha ka loodusfilmist populaarteaduslik kommertstoode, mis ei peagi pakkuma inimesele suurt midagi muud peale killukese kasutu info ja pinnapealse meelelahutuse. Kõige kahetsusväärsem on aga see, et erinevalt paljudest teistest näidatud filmidest polnud „Pidusöök” lugu, mis paneks inimese tõepoolest loodust rohkem armastama ja austama, tekitaks huvi oma arusaamu muuta või teadmisi täiendada. See aga peaks ju olema loodusfilmi tegelik missioon. Filmid nagu „Soome loodus” (mille operaator Henriksson oli möödunud aasta võidufilmi kaasautor) või „Tundras muutusteta”, kus võis selgelt tajuda filmilooja armastust kujutatava looduse vastu, jäid kummalisel kombel seekord tunnustuseta.
Võib-olla lasus žürii valikute taga kultuuriruumilisi erinevusi: nii läks sakslase Ralph Thomsi juhitud žürii seitsmest põhiauhinnast neli saksa kultuuriruumi filmidele. Ent siiski ei tõendanud žürii põhjendused suurt enamat žürii oskusest öelda midagi tunnustavat kõige kohta, päädides sedasi ilmsesse subjektiivsusse. Ülejäänud auhinnasaajad olid sel aastal „Muskusveise tagasitulek” (parim operaatoritöö ja I preemia kategoorias „Inimene ja loodus”), „Jääkarud” (parim režii kategoorias „Loodus”, rež Thomas Behrend) ning mängufilmilik „Alpide prints” (I preemia kategoorias „Loodus”, rež Klaus Feichtenberger, Otmar Penker). Liivo Niglase ja kompanjonide „Kalarahvas” pälvis tunnustuskirja.
Järgmine Matsalu loodusfilmide festival algab 2009. aasta 16. septembril.