Looduse rööbastel ehk Rail Balticu tegelik hinnasilt

Hanna Samoson asub avastusretkele piki plaanitava Rail Balticu trassi. Ootamatult sukeldub retke otseülekanne aga joonelt sügavale eestimaalaste hinge.

HELENA STREIMANN

Dokumentaalfilm „Trail Baltic. Väljasõit rohelisse“ (Levila, Klaasmeri, Eesti 2023, 93 min), režissöör Marianne Kõrver, idee autorid Hanna Samoson, Daniel Vaarik ja Eero Epner, operaator Hanna Samoson, helilooja Janek Murd.

10. märtsist avanes Eesti kinopublikul viimaks võimalus vaadata teekonnafilmiks üle kasvanud dokumentaalfilmi, kus jälgitakse kunstniku ja matkaja Hanna Samosoni teekonda piki kaua oodatud Rail Balticu trassi Eestis.

Railbaltica.org kodulehe järgi on Rail Baltic „rohevööndi raudteetranspordi taristu projekt, mille eesmärk on integreerida Balti riigid Euroopa raudteevõrku.“¹ Projektis lubatakse loodust säästval viisil vähendada kiirrongidega sõiduaega Varssavi, Vilniuse, Riia ja Tallinna vahel. Kuid Rail Baltic on andnud põhjust ka küsimusteks. Peale keskkonnaga seotud problemaatika on projekti saatnud mitmed vastuolud, nagu segadus lõppmaksumusega ja valmimise venimine. Seetõttu on nii mõnigi kord väljendatud kahtlust, kas projekt saab üldse kunagi tegelikkuseks.

Abiks režissöör Marianne Kõrver, hakkab Hanna Samoson 19. oktoobril 2020 sammuma mööda 213 kilomeetri pikkust Rail Balticu trassi koridori. Seljas on tal rakmed, mis võimaldavad kinnitada rinnale nutitelefoni ja GoPro kaamera, mis salvestavad kõik tema pilgu ees avaneva. Pilt kandub omakorda otse edasi Facebooki. Nii saab Hanna endale reaalajas saatjaks arvuka kaaskonna, võimaldades neil interaktiivselt osaleda uurimisretkel, mille käigus vaadeldakse, õpitakse tundma ja mõistma, milline on Rail Balticuga kaasnevate muutuste tegelik hind.

„Trail Baltic. Väljasõit rohelisse“ on otseülekande töödeldud versioon, jutustus kõige olulisemast, mis Hannat sellel retkel ees ootas: tema ees laiuvatest maastikest ja teel kohatud inimestest ja loomadest, nii surnud kui ka elavatest. Filmi autorid tabasid juba ettevõtmist alustades ära lihtsa põhimõtte, mis on ajaproovile hästi vastu pidanud: inimesed vajavad lugusid, et nende kaudu ja nende abil probleeme lahti mõtestada ja oma järeldused teha. Kogu trassi läbimise ja nähtu filmimisega näidatakse Rail Balticut täiesti uuest perspektiivist, kusjuures saavad sõna ka loodus ja selle asukad.

Üks selle inspireeriva projekti suuremaid õnnestumisi on see, et vaatajale näidatakse palju enamat kui ainult matka­rada. Kuigi film koosneb spontaanselt filmitud kaadritest Hannat ümbritsevast elust, on lummav, kuidas filmi käigus kujuneb välja ka sümboolne tasand ja temaatiline sidusus. Sellel ekspeditsioonil puutumata loodusse uuritakse tänapäevast Eesti maaelu, äsja avastatud tehnoloogia võimalusi, inimeste suhet loodusega, meedia ja ajakirjanduse tegelikku olemust – ja isegi surma.

Lühikesed, aga seda tähelepanuväärsemad on kohtumised majaomanike, metsatööliste ja isegi ajakirjanikega. Need leiavad aset Hanna retkel paksudes metsades, avatud maastikel ning teekonnaga ristuvatel jõgedel. Need tsivilisatsiooni ootamatud, aga ausad pintslitõmbed moodustavad eestimaalaste praegusest südametunnistusest veenva antropoloogilise läbilõike. „Trail Baltic. Väljasõit rohelisse“ on lugu inimese suhtest oma keskkonnaga maailmas, kus elu linnades sunnib terveid rahvaid ja kultuure üha enam loodusest võõranduma.

Kuku Raadio taskuhäälingus „Kuku pärastlõuna“ rõhutab režissöör Marianne Kõrver, et teda pole kunagi ülemäära huvitanud filmis poliitiliste teemade kujutamine.² Ka Hanna mainib intervjuus enne retkele asumist, et loodab oma otseülekandega julgustada inimesi arutlema laiemalt kui ainult projekti poolt või vastu. Tema nägemuses annab just visuaalne aspekt võimaluse reageerida värske pilguga sellele, millele vaatajad on tunnistajaks. Just siin demonstreerib filmi formaat potentsiaali minna sügavuti dokumentaalse sisuga ning selle üle mõtiskleda, esitades Rail Balticu lahtimõtestamise ja omaksvõtmise kohta küsimusi, mis ei piirdu ainult valikuga „ehitada või mitte“.

Ehkki Hanna rõhutab, et tema võttis ette kõigest erapooletu retke, et raudteetrassi näha ja tundma õppida, ei puudu filmis siiski ka mõningane poliitiline alltekst. Pole võimalik ignoreerida kogu filmi läbivat hoovust, mis näitab loodust müstilise ja kaunina. Hannat ümbritsevat keskkonda võib käsitleda kui ohvrit, kelle suhtes pole kuritegu veel toime pandud. Ja vaatamata sellele, kui suur on Hanna üle looduse võim, mis sunnib teda pidevalt otsima ja leidma hakkamasaamiseks uusi lahendusi, ei lase puudel leiduvad grafitid ning metsas kohatud Rail Balticu töölised unustada, et loodus on inimkonna elatustaseme nimel ohvriks toodud, ilma et loodusel oleks mingitki võimalust enda kaitsmiseks tehnoloogia ja poliitika eest.

Kõrver rõhutab, et oli eelkõige huvitatud sellest, kuidas käsitleda mõnda poliitilist teemat (nagu näiteks Rail Balticu rajamine) uudses ja kaasavas vormis. Võtnud kasutusele otseülekande, on tegijad andnud vormi abil sisule uue võlu: nimelt täpse aja- ja kohataju, mis kipub tänapäeva filmis arvukate katkestatud tegevusliinide tõttu sageli kaduma minema (näiteks kas või rongireisid). Otseülekande tõttu mõistab vaataja täielikult ja vahetult, mida tähendab Rail Balticu trassi läbimine, seejuures luuakse ka uudne tunnetus pingetest. Pikkade, vahejuhtumiteta matkade jooksul ei saa vaataja kordagi lahti tundest, et kohe toimub sündmuste käigus mingi ootamatu pööre. See kõik teeb sündmused emotsionaalselt veelgi mõjuvamaks.

Vormiga eksperimenteerimisega, nagu ka siin, kaasnevad alati kahtlused ja hirmud lõpptulemuse osas. Filmi tegijad andsid endale algusest peale aru, et selline projekt nõuab õnnestumiseks palju tööd. Lisaks suurele füüsilisele koormusele tuli lahendada ka mitmed tehnilised väljakutsed. Erinevalt segadusse ajavatest ja vastuolulistest poliitilistest küsimustest, mis ümbritsevad Rail Balticut, oli otseülekande eesmärk tagada pidev ja aus, lõikamata ja kallutamata visuaalse info voog. Ei tohi siiski unustada, et „Trail Baltic. Väljasõit rohelisse“ on otseülekande töödeldud versioon, mis tähendab, et mingi objektiivsuse kiht on läinud filmis pöördumatult kaduma. Siiski võib juba ainuüksi terve trassi rasketes keskkonnatingimustes läbimise otseülekannet pidada suurepäraseks saavutuseks.

Veelgi enam: projektiga, kus keskkond ise saab sõna oma loo jutustamiseks, on filmi tegijad murdnud välja omaenda kontrolli alt. Nende võim on taastunud alles filmi toimetamisel. Just selliste, tegijaid proovile panevate projektide tulemina sünnivad teedrajavad ja julged teosed, mis annavad võimaluse vaadata uuest küljest nii dokumentaalfilmi formaadile kui ka sellele, kuidas kasutada uuenevat tehnoloogiat meie ajastu lugude jutustamiseks.

Enne järelduste tegemist toob film esile selle, kui tähtis on lasta sündmustel tulla enda juurde just nii, nagu nad tulevad, oma kõige ehedamal, kõige lihtsamal kujul. Ainult siis sünnib selgus. Hoolimata sellest, kas Rail Baltic saab kunagi valmis või mitte, on „Trail Baltic. Väljasõit rohelisse“ andnud Eesti Rail Balticu trassile ajaloos kindla aja ja koha. Seda salvestist sealt enam ei kustuta.

1 Rail Baltic – sajandi projekt. Rail Baltica, https://www.railbaltica.org/et/rail-baltica-sajandi-projekt/

2 Marianne Kõrver Ja Daniel Vaarik. Mida kujutab endast uus raudteefilm „Trail Baltic“. „Kuku pärastlõuna“ 9. III 2023.